Tundeline motomatk läbi Poola ja Saksamaa

Peeter Sauter ei tea isegi päriselt, miks ta tsikliga Tallinnast Berliini kihutas.

Kujutage ette. Teil on mootorratas ja reedene päev töölt vaba. Te pole tükk aega oma tsikliga sõitnud ja mõtlete, kus jõuaks nädalavahetusel ära käia. Berliinis? Rehkendate, et kuluks umbes kolm ööpäeva ja enamuse ärkveloldud ajast oleksite tsikli sadulas ja looviks autode vahel Poolas, Saksamaal ja Balti riikides. On siuksel asjal mingit mõtet? Ei ole. Ärge tehke lollusi. Kui just väga ei sügele.
Mina just nii tegin, aru saamata ja tahtmatagi aru saada, on sel mingit mõtet või ei. Siiski, nüüd tagantjärele proovin mõista, miks ma nii tegin. (Ja ega selles midagi niiväga eripärast polegi. Inimesed meie ümber teevad kogu aeg mõttetusi ja meeletusi ja kui nii auru ja ängi välja ei lase, tapavad ennast lihtsalt ära.)
Mulle on vanast ajast ebamääraselt meelde jäänud (ja kummitama) poolteist luulerida:
”Üheöökallimad
mõttetud matkad Riiga või Tallinna”
Kelle omad need olidki? Isotamme? Tartu mees pidi see olema. Vanaja luule. Selle aja luule, kui luule oli luule. (Ei tea, mis see luule siis nüüd on?) Siis sõideti jah asja ees, teist taga Tartust Riiga või Tallinna, veinipudel põues. Joodi pisut ja aeti plära ja sõideti tagasi. Ilma põhjuseta, isegi teadmata miks.
Nüüd mõni sõidab ehk Lissaboni või Santiagosse.
Inimesi, kes vahel põhjusta Helsingisse ja tagasi sõidavad, tean mitut.
Tõnu rääkis, et käib seal jalutamas, et Tallinnas polevat, kus.
Tean IT meest ja firmaomanikku, töönarkarit, kes sõitis asja- ees-teist taga Helsingisse, võttis hotellis toa ja veetis paar ööpäeva Helsingi hotellis. Ta ei teinud seda, et kuhugi minna vaid et kuskilt pääseda. Oma töötoast. Igasugu puhkusereisidest ei pidand ta suuremat.
Kursusekaaslane, endine näitleja nagu minagi (meie kohta võiks kasutada ka venelaste väljendit - endine inteligentne inimene), käib nii korra aastas kuskil mäe otsas. Ameerikas, Aafrikas või Aasias.
"Miks sa seda teed?" küsisin ma talt.
"Kui ma seal üleval hapnikupuuduses vaevlen, mõtlen iga kord isegi, et miks ma tulin ja et enam sellist asja ei tee."
Veel rääkis ta Reinhold Messneri autobiograafilistest filmidest, kus Messner näitab algul, kuidas ta haisvas suurlinnas tükk aega vireleb ja vaevleb ja lõpuks paneb padavai Himaalaja poole, ilma hapnikumaskita ja muu korraliku varustusetagi. Ja otse mäest üles. Et siis seal mäetippudes teistmoodi vireleda.
Laias laastus võib öelda, et mõttetule elule annab mõtte veel mõttetum matk. Olgu see siis Mekasse või kuhugi mujale. Pärast on hea meel, et eluga koju pääsesid ja kodune virelus pole enam nii kole.
Okei. Ma võin mõttetu sõidu põhjusi otsida ka mujalt. Ma olin suvel tsikliga paduvihmas kukkunud (tee oli vee all ja ma andsin liialt gaasi - ei jaganud ära, et kuivaga on kumm tees kinni, aga vee all hakkab tagaratas gaasitades kergesti ringi käima - ja läksin libisemisse ja ei suutnud olukorda päästa ja sõitsin selja peal mööda teedkatvat vett nagu lapsena kelguga mäest alla.
Mõtlesin siis, et ei tohi kukkumist põdema jääda, pean nüüd rohkem tsikliga sõitma, et enesekindlust leida. Aga remondiks tellitud juppi ootasin ligi kuu aega ja ei saanud ega saanud sõitma. Nüüd lõpuks sain. Vastu talve.
Ja ma olin korra tsiklipoes kuulnud, kuidas üks vanamees ütles teisele: "Kes aastas kümme tuhat läbi sõidab, on juba suur sõitja." Kes vähem sõidab - on järelikult väike sõitja, eks ol e. Ja mul oli kõigest seitse tuhat sõidetud. Väga väike sõitja ei tahaks ka olla.
Aga olulisem - ja ma ei oska täpselt öelda, kuidas see seostub - on, et ma pole saand ligi aasta midagi kirjutatud (nagu Reinhold Messner mäe otsa). Pikema proosa kirjutamine on ka meeletus ja mõttetu matk. Sul on väga raske endale  seletada, miks sa istud laua taga ja kirjutad sõnu, sõnu, sõnu. Sel ajal kui õues paistab päike ja laulab lind ja laulavad sõbrad koos nende lindudega ja peenrad on ka rohimata. (Samas - kui proosa pole kirjutatud meeletusest ja meeletuna, pole ta miskit väärt.)

Minu meelest on kujutavas kunstis viimastel aegadel keskne küsimus, et millel on üldse mõtet? Ja üha raskem on leida seda, millel oleks. Noored sellid tahaks teha kunsti ja ei midagi muud. Aga nad ei suuda näha pildimaalimises mitte mingit mõtet. Teha uusi pilte juurde maailma, kus kõik nurgatagused on pilte täis? Milleks. Need tõstetakse ju lattu virna ja kõik. Ja nad rabelevad ennastpiinates ja vaenates elu ja kunsti piiridel. Vigastavad ennast hingeliselt ja veristavad ihu. Jaan Toomik ronib elu kaalule pannes maa ja taeva vahel mööda köit ja kukutab ennast sealt kõrgelt alla ja läbi murukamara pisikesse auku. (Vanem kunstnik Jüri Arrak võib muidugi öelda, et päh, mis kunst see on.)

Okei. Naine Tiina ütles, et hea küll, sõida tsikliga Berliini, aga tee endale kindlustus. Tegin reisikindlustuse ära ja olin üllatunud, kui vähe mul tuli maksta ja kui kallilt ma sain kindlustatud. Sõida tsikliga või rongiga, reisikindlustus on üks. Lugesin kindlustuspaberit ja leidsin, et Tiina saaks mu laiba vastu pool miljonit. Asi seegi. Aga kindlustuse unustasin koju külmutuskapi peale ja mulle tundub, et meelega. Mul oli meeles, et kui ma tsirkusekrobaatidega lugu tegin, küsisin, kallilt nad kindlustatud on? "Me ei olegi kindlustatud," vastas akrobaat, "See on vist ebausk."
Mõtlesin,et ah nii, siis tuleks vist juba neljapäeva õhtul teele minna, et esmaspäeva hommikuks tagasi tööle saada. Aga ei viitsinud. Kobisin neljapäeva õhtul naise selja taha sooja voodi ja mõtlesin, kas ma üldse viitsin minna.
Varahommikul läks aga uni ära (nüüd, kui ei joo, läheb tihti hommikuti uni ära) ja ma sain aru, et kui ma nüüd ei sõida, ei oska ma järgmise kolme päevaga suurt midagi peale hakata. Tõusin üles.
Hommikul hakkasin pihta, pimedaks olin Poolas. Ma polnud seal mitu aega käinud ja avastasin üllatusega, et teed on läinud paremaks (paistab, et teeehituseks eurorahasid on saadud klausliga, et tuleb oma raha kah kõvasti teedesse asfalteerida. Ja mulle tundub, et teine kokkulepe on, et kui me teile teehituseks raha anname, siis teie politsei ei luni meilt enam iga nurga peal trahvi ja altkäemaksu, kui me Berliinist Varssavi kihutame.) Ja Poola politsei enam juhte ei koti. Vanasti maksin neile igal teisel nurgal. Mul kujunesid välja juba oma strateegiad ja taktikad, kuidas Poola politseiga hakkama saada.
Sõitsin sajakolme-neljakümnega, tundus päris hea kiirus. Aga sõideti mööda kui postist ja ma panin siis ka juurde.
Kui tsikkel sõidab kiiresti, siis sõitja hakkab üha aeglasemalt ja vähem mõtlema. Sest kogu täheleanu läheb sõidule ja see on puhkus. Te võite öelda, et arvutimäng on umbes sama ja ongi - aga ma ei tea, miks mulle arvutimäng jubedalt vastu hakkab, aga tsikkel meeldib. 
Olin kuskil keset Poolat, tükk aega pimedas sõitnud, mõtlesin korraga, et mis päevaga edasi teen ja kuhu lähen. Otse edasi Berliini või? Mul on Poolas mõned tuttavad. Jacek Varssavais. Jacek on teatrimänedzher ja Jacekiga oleme koos pisitasa ajanud rahvusvahelist teatriprojekti (kirjutasime koos ungarlasest Lazlo, armeenlasest Davidi ja Jacekiga näidendi, aga ma ei tea, kas see kunagi teatrisse ka jõuab.) Jacek on mind mõne korra oma BMWga Varssavit pidi ringi sõidutanud ja ma ei tahtnud ta lahkust liialt kasutada.
Aga mul on ju tuttavad Gosia ja Lidia Gdanskis! Gosia ja Lidia olid aasta eest otsustanud tuua Poolasse Eesti muusikat ja kirjanikke ja tõidki. Vedasid mind, Karl Martinit, Märt Väljataga ja Erkki Otsmaad tükk aega ühest Poola otsast teise ja panid koos poola kirjanikega pika laua taha dikuteerima. Oli päris hästi veedetud aeg.
Üks kiirema tsikliga sell tõmbas väikelinnas mulle punase tule taga kõrvale ja viipas. Lükkasin kiivriklaasi üles. "Räägid poola keelt või," küsis sell poola keeles. Raputasin pead. "Speak English?," küsis ta. "Sure." "Your tail light is not working." Küünitasin oma tagatuld vaatama ja kui ringi vaatasin, oli sell juba silmist kadund. Tõepoolest, tagatuli ei põlenud. Koputasin punast klaasi, tuhkagi.
Uuesti maanteel mõtlesin murelikult, et pimedas ja vihmas - vahepeal oli sadma hakanud - ja olematu tagatulega ja sadapaarkend kilti tunnis, on mind selja tagant näha ainult siis, kui ma pidurdan ja pidurituli särama lööb. Aga kahesajakilone tsikkl e pidurdab hoo maha palju kiiremini kui auto, nii et ma ei tohi eriti pidurdada, kui ma ei taha, et keegi mulle tagant sisse sõidab. Katsusin siis vähem pidurdada.
Tee ääres oli baar ja garaazh ja ma pidasin kinni, et pirn ära vahetada, aga sain kohe aru, et kes siin nii hilja mul tagatule pirni ikka vahetama hakkab. Otsisin hoopis märkmikust üles Gosia numbri ja helistasin. Ta polnudki eriti üllatunud. Tahtsin küsida, kuidas tal lapsega lood on, meie viimasel kohtumisel oli ta viimast vinti rase, aga ei söandanud ja siis ikka ääriveeri küsisin. "Ah, Jash? Jash is all right." Hm. Gosial on vist poiss, mõtlesin. Uurisin, kas ma saaksin ööbida seal Gdanski kontsi ühikas, kus me olime tookord olnud. Gosia mõtles: "Kuule, helista mulle natukese aja pärast tagasi."
Ootasin, helistasin.
"Saad küll, mine sinna ja ütle oma nimi, nad lasevad su sisse. Kas sa selle üles leiad? Kus sa üldse oled? Gdanskis või?"
"Ei, ma olen kuskil keset Poolat. Ma olen mootorrattaga. Sõidan niisama ringi."
"Millal sa siis Gdanski jõuad?" Gdansk on üleval mere ääres, ma olin keset Poolat ja Poola on päris suur.
"Ma ei tea, kuskil öösel."
Gdanski kontsi ühikas on ka võõrastemaja. Ütlesin adminile oma nime ja mu nimi töötas momentaalselt. Kurat, küll on hea tunne, kui nimi nii töötab."
Laeaknaga toas lülitasin ennast välja, kadusin pimedusse ja õnneks ei äratanud mind hommikul ka Gdanski kontsi pasunatörtsutajad või klaveriklimberdajad.
Vedasin ennast sööklasse ja seal küsiti kohe mu toa numbrit. Mulle tundus, et nad pidasid mind prükkariks, kes on sisse hiilinud tasuta hotellihommikusööki sööma. Eks nägin räämas välja küll.
Pool päevakest hulkusin Gdanskitpidi koos Lidia ja Gosia ja Gosia mehe Kuba (mõtlesin, et kas tõesti selline nimi, aga ei küsinud täpsemalt) ja nende aastase Jashiga. Ootasime Kubat tänavakohvikus ja Gosia näitas näpuga: "Vahi - sellised need katoliiklased on, tuleb sealt, hõlmad laiali ja tõmbab ruttu-ruttu salaja oma suitsu. Nonii, katoliiklik variser Kuba, tegite salaja suitsu jah?" Katoliiklaste aasimine tundus Poolas olevat teema, mis ei väsi.
Ma mäletan, et Krakovis näidati ka mulle hotellirõdu, kuhu paavst seal peatudes aeg-ajalt välja ilmub, et teda all pikisilmi ihalevatele groupidele lehvitada. "Mis groupidele," küsisin ma, "See teie paavst on ju rauk." "No aga kes need särasilmsed tüdrukud rõdu all siis on?" Paavst pidi kord aastas Krakovisse tulema ja staadionil poolakatele poolakeelsed sõnad peale lugema. See meenutab mulle neegerkuningas isa Efraimi, kes valitses nädalakese oma neegreid hästi tugevasti ja siis sõitis mõneks ajaks Rootsi Pipi juurde.
 Laupäev keeras õhtusse ja ma mõtlesin korraks, kas jäängi Gdanskisse luuslanki lööma - mulle see tallinnamoodi mereäärne linn meeldib - või sõidan edasi.
Sõitsin edasi.
Mida Saksamaa poole, seda suuremaks läksid maanteel kiirused. Varsti oli 170 juba üsna tavaline. Ja see polnud teel mingi tippkiirus. Mõtlesin, et mis siis Saksamaal saab, mu tsikkel üle 210 ei lähegi. Ei saagi niimoodi stiilis sõita. Mööda Poola põhajarannikut olid kenad teeääred. Ei saagi niimooodi maassa maan tavalla sõita.  Ja teed polnud raskete rekkade poolt hirmsasti lainesse sõidetud nagu Kesk-Poolas. Sellised sügavad asfaldilained võivad pimedas tsikliga olla päris keerulised võtta.

Poola piiril vaatasin, et tsikkel tahab õli juurde saada. Suures pentsujaamas tsiklipildiga õliplaskut polnud. Jäin siis uurima, et mis täissünt õlisid on. Ja müüjasell tuli appi. Silmas mu üsna viisakat Suzuki GSX600F ratast väljas ja pakkus lahkelt kõige kallimat õli, siis vaatas mulle näkku ja tegi kiiresti täispöörde: "Aga tead, see on ju kuradi kallis õli. Vaata siin on Poolas tehtud täissünt - kolm korda odavam, aga see on jumala okei. Ma sõidan ise ka sellega." Kogu jutt käis siukse naeratusega, et ajan siin sulle kägu, me mõlemad teame, et pean ajama ja ajan, aga mis siis, ega see pole tähtis. Sa oled lahe sell ja ma ise olen ka lahe sell. Inimlik kontakt oli tähtsam kui kaup, mis käest kätte käis. Sain aru, et olen juba ühe jalaga Euroopas.
Saksas sõitsin muidugi nagu tsikkel võttis (kas eesti politseinik sõidab puhkusel olles Saksa kiirteel sajakümnega?) ja harjusin kiirusega peagi ära. Ja jäin paari kiirteelt mahasõidu peal hätta ka. Sest suurema kiiruse pealt alla võttes tundub 100 juba väga aeglane. On tunne, et selle kiirusega võiks peaaegu tsikli kõrval joosta. Sellise kiirusega pääseb vist igalt poolt läbi, ütleb sisikond.
Hilisõhtul olin Berliinis. Teadsin, et kuskil siin linnas peaks olema Carsten, kes lubas meilides mul oma põrandal põõnutada või sohval (kui ta tüdruku sõber peaks olema juba tagasi Manchesterisse läinud).
Carsten käis paari aasta eest Tallinnas, kui ta tegi Deutsche Welle telejaamale eri maadest kirjanikest filmi. Mina olin seal eesti kirjanik. Carsten saatis pärast mulle video. Istusin Deutsche Welle telefilmis Tallinna sadamakail ja vaatasin sügavamõtteliselt kaugusesse ja rääkisin ilmselt hardalt oma igatsusest Euroopa järele. Aru ma paraku midagi ei saanud, sest kogu asi oli saksa keelde ümber pandud ja sest ei saa ma mõhku aru.
Üldse vaatan ma, et mäletan ma üha vähem ja vähem. Oma tehtud tööst ja tegudest. Vanasti ei suutnud ma meenutada, mis ma eelmisel nädalal tegin või kirjutasin. Nüüd ei tea tihti eelmist päevagi. Mulle see meeldib. Tehtud töid ei tohi kaasas kanda. Need tuleb oma aju kõvakettalt kustutada (arvutisse võivad jääda). Ainus oht on, et siis võib hakata ennast kordama, ilma et sest isegi aru saaks. Aga nagunii on see, mis üks kirjanik või kunstnik elus teeb, üks lõputu enesekordus. Või peenemalt öeldes eneseotsing.
Kiirtee ümber tekkis ühtäkki Berliin. Seal oli tuttavaid nimesid nagu Friedrichstasse või Alexanderplatz, aga sain kohe aru, et need ei räägi mulle tegelikult midagi. Midagi nad seal Alexanderplatzil kaevasid ja teeummik rikkus tuju.

Jäin seisma ja mõtlesin, et mis nüüd. Mul oli taskus vanast Euroopa teedeatlasest välja rebitud Berliini kaart, aga see oli pisikesevõitu. Carsteni tänava nime ma teadsin - aga katsu sa üks kõraltänav väikselt kaardilt üles tuhnida.
Kellelt küsida? Taksojuhilt muidugi! Ma olen nende saksa-türgi taksojuhtidega ennegi elu üle mõtteid vahetades ühise keele leidnud. Immigrandivärk.
Taksojuhil oli minu jaoks aega küll. Ta ei teadnud kah seda väikest tänavat, aga ta lappas linnaatlasest selle Gotenstrasse välja ja seletas mulle pikalt laialt midagi saksa keeles. Ma muudkui noogutasin - aru midagi ei saanud ja üritasin atlaselehekülgi mällu vajutada.
Ja pärast sõitsin koba peale jumala otseteed Carsteni juurde välja.
Selle öö jooksul Berliinis tuli mul veel teinegi koht üles otsida ja varahommikul tee linnast välja. Mulle hakkas tunduma, et parem on mitte liialt süveneda kaartidesse, aga liikuda rohkem intuitsiooni ja näiteks madala päikesevalguse järgi. Ega sa seal tsikli seljas kaarti nina ees ei hoiaks kah. Olin nagu indiaanlane, kes orienteerub suurlinnas looduse järgi ja linn tundus paras pentsik loodusnähtus. Berliin oli kui dzhungel või rahvuspark, kus kohalik loomariik - ennäe - dzhungliraja kõrval vabalt ringi jalutamas, vaata ja uuri teda palju tahad.
Olin Carsteni ukse taga. Andsin uksekella. Olime mu võimaliku tuleku üle meile vahetanud, aga ma polnd täpselt öelnud ega teadnud, kas ja millal. Uksekellale ei vastand keegi. Helistasin kodusel numbril. Tuut-tuut, ei kedagi, automaatvastaja. Carsten on siuke härra, et elab ilma mobiiltelefonita.

Carsteni kinnise ukse tagant Berliini ööst helistasin Jessicale, kellega me olime olnud koos kirjanike läbieurooparongis. Jessicale oli see üllatus.
"Sul pole Berliinis kuskile minna, oh shit." 
"Kas sa saaksid mind kuhugi sohvale sokutada?" "Tead, keeruline, minu poole on keeruline."
"Mis sul siis lahti on?"
"Mul on mmmm külaline."
Hiljem Katja Aralova käest kuulsin, et Jessil on uus suhe ja kõik kohad paksu armastust täis, ei sinna enam mingeid teisi inimesi ei mahu.
Aga Jessica oli pagana lahe ja osavõtlik ja leidis mulle öömaja Katja juures.
See oli suur korter Berliini idapoolelt, mille noored sellid olid saanud odavalt kätte tingimusel, et teevad vanas ja auväärses, aga sotsialismikõntsaga kaetud korteris korraliku remondi. Tegidki ja üürivad nüüd ise tube välja. Elas seal igasugust kirjut rahvast. Üks Liibüa vahetusüliõpilane näiteks. Musta selliga ma kokku ei saanud. Sest ma jõudsin sinna öösel ja kammisin minema koidikul. Aafriklane pidi aga väljuma õhtuti - pidu panema ja naasma hommikuvalges välja magama.
Katja andis mulle suurema toa, mis oli kujundatud nagu seismekümnendate-kaheksakümnendate diskosaal. Palju vilkuvaid lampe, peegleid ja suur kiri DISCO. Camp värk. Retro, aint diskopult ja võimendus moodsad.
Katjaga Aralovaga rääkisime köögialaua taga teed rüübates vene keeles. Ikka va kultuurist ja kirjandusest ja Berliini öisest ulaelust, millega Katja oli hästi kursis, aga millest ta osa ei võtnud. Tema istus kodus ja tõlkis ajaviiteks ilukirjandust. Kust selline Katja Aralova sinna sai ja mis rahvusest ta on, ma ei uurind.
Me olime nagu kaks äraeksinut. Võõrad. Aga selles ju mingi lust on, ollas suures linnas üksik ja võõras ja siis trehvata kedagi teist, kes on samsugune. Minu meelest ma lausa otsin kohti, kus saaks üksik ja võõras olla. Kodus on seda vihatud võõrandumist veel liiga vähe. Või otsin ma mingit teistsorti romantilist võõrandumist koduse äratüüdanu asemele (õigus jah, ma tahtsin sest ju kunagi romaanigi kirjutada, aga jäi kirjutamata).

Katja tõlkis näiteks Jessica saksakeelseid jutte vene keelde - ilma tellimuse või plaanita neid kuhugi trükki anda. Sain kah lugeda. Olen Jessicaga meile vahetanud aastaid, aga me pole teineteise ilukirjandust lugend, ei oska keeli. Tore, kui sa tunned inimest aastaid ja siis leiad korraga ta kirjutatud kirjanduse - mitte vastupidi.
Jessica on pärit läänest, aga olnud vasakpoolne ja mässuline lääne noor. Ja uskuge või mitte, tema vahtis lääneberliinis idasaksa telet ja uskus, et idas on õigem elu ja võrdsus ja vendlus. Ja nüüd on tal sootuks segased tunded. Temasugustel jääb üle ainult Che Guevara pildiga särk selga ja nina täis tõmmata. Ja seda nad teevadki.
Pentsik, selliseid haritud vasakpoolseid on alati olnud, inimese rahulolematus, vabadusejanu ja meeletus (või meeleheide?) on lõputud. Paradiisis kukutaksime me jumala ülemvõimu kohe ja kasvõi kuradi abiga. Sest tal on ju kogemusi.
 Ma saan aru, et inimene peab saama mässata. Aga kanliseerige ta mäss parem kunsti kui poliitikasse. Tehku parem individualistlikke meeletusi. Aga ärgu hakaku maailma ja inimkonda päästma mujal kui vaimus.

Berliinist välja sõitsin täpselt päikesetõusu järgi. Linn oli tühi, Polnd kelleltki teed küsida ja polnd vajagi. See oli pühapäeva hommik. Ja ma kavatsesin järgmisel hommikul Tallinnas tööl olla. Muid erilisi plaane mul polnud.