Tähendusterikas linn
Tartu Kunstimajas avati 4. mail näitus, mis oli seekord erakordne mitte ainult kunstiteoste poolest. AS Linnaehitus on loonud Tartu Kultuurkapitali juurde sihtkapitali iga-aastase üleriigilise näituse korraldamiseks Tartu linnas. Stipendiumist kaetakse näituse korraldamine, kuraatoritasu, kataloogi väljaandmine ning parima töö preemia. Näituse idee pakub välja AS Linnaehituse esindaja poolt valitav kuraator ja preemia määrab komisjon, mis koosneb Tartu ja Eesti Kunstimuuseumi, Tartu ülikooli kunstiajaloo õppetooli, Kunstnike Liidu ja AS Linnaehituse esindajatest. Nii valib maksja muusika, kuid kuulab piisavalt ka eksperte.
See, et üks ehitusfirma "innustab kunstnikke looma uudisteoseid ja pakkuma kõrgkultuurilist meelelahutust ning tutvustab Tartut aktiivset kunstimõtet suunava linnana" (väljavõte statuudist) on enam kui tervitatav. Ometi kord on jõutud uuele tasemele ja spordimängude kõrvalt hakatud tähelepanu pöörama ka kunstile. Näituse avamisele tõi see juurde rikkaliku võõrustamise ja palju "võõrast rahvast", kes näisid end kunstisaalis päris hästi tundvat ning kelle seltsis oli ka meeldiv olla. Igal juhul, jõudu teile, ehitajad!
Esimese näituse kuraatoriks oli Külli Aleksanderson, kes pakkus välja linnakeskkonda kujutava temaatika. Kuidas tunneb kunstnik end tänases linnas? Kas ta on kriitiline, rahulolev, ükskõikne, kas elab eilses või pageb homsesse? Soovitatavalt paluti töödele lisada ka selgitav tekst.
Kuraatori valiku põhjal pääsesid esinema 21 kunstnikku. Nimetagem vaid Andres Toltsi, Mall Nukket, Jaan Elkenit, Peeter Allikut, Imat Suumanni, Jaan Pungat, Ilmar Kruusamäed, Terje Ojaveri, Marko Mäetamme, Toomas Vinti, Enn Tegovat, Jüri Kaske, Siim-Tanel Annust, Helle Vahersalut. Kuna kõik esinesid oma tuntud headuses, oli näituse tase meeldivalt kõrge. Ainsana esines kineetilise skulptuuriga, tegelikult küll fotomontaažiga, Terje Ojaver. "Kus on, kus on Vaimu kodu?" (2006) kujutas erinevatele Tartu sümbolitähisega hoonetele kinnitatud hiiglaslikke linnutiibu. Kui sellest projektist ükski objekt linnaruumi jõuaks, oleks tegemist meeldejääva sündmusega. Kõige raputavama elamuse valmistas Mall Nukke oma segatehnikas "Vaatega ateljeest linnale" (2006), kus viinamarjade ja metsseatopise vahelt avanes pilt põlevale Plaskule ja selle sisse kihutavale lennukile. Tüütuseni leierdatud kaadrisse miksitud kodulinn tekitas õõvastava tajuhetke. Peent irooniat ja vaid talle omast hõrku melanhooliat oli Imat Suumanni "Normidele vastavas majas" (2006), mis kujutas talvisest õhtupäikesest kullatud Tartu vanglat. Imati kirjutatud oli ka parim kataloogitekst.
Siinkohal tahaksin märkida, et kuigi ma üldse ei poolda kujutavale kunstile mingite kirjalike tekstide lisamist, sest enamasti tekitavad need lugedes ainult piinlikkust, olid seekordsed tekstid siirad ja nauditavad.
Preemiakomisjon, kes kuulutas nominentideks Ojaveri, Toltsi, Suumanni ja Annuse, valis välja viimase maali "Jõgi" (2006). Esmapilgul abstraktne, kuid tegelikult vägagi reaalse kaardi alusel valminud töö kujutas detaili Tartu linna tänavavõrgustikust, mida läbib Emajõgi – lai rahulik riba kribukrabulises joontesäbrus. Geniaalselt lihtne, esteetiliselt nauditav ja sümpaatse sõnumiga.
Milline täpsemalt on kunstnike kujutatud linn, tuleb tulla ise vaatama. Põgusa vihje võib küll teha – 21 kunstnikust vaid viie pildil on kujutatud inimesi.
Tartu Kunstimajas, avatud kuni 4. juunini.
