Naturaalne ameerika küla Sadamateatris.
Lavastaja Ain Mäeots. Kunstnik Liina Unt. Muusikaline kujundus Ain Mäeots ja Toomas Lunge. Osades John Proctor – Riho Kütsar, Elizabeth Proctor, tema naine – Helena Merzin. Teistes osades Marika Barabanštšikova, Karin Tammaru, Aivar Tommingas, Raivo Adlas, Külliki Saldre, Indrek Taalmaa, Tambet Tuisk, Tanel Jonas, Andres Mähar, Margus Jaanovits, Alina Karmazina, Katrin Pärn, Merle Jääger, Ao Peep, Kais Adlas, Piret Simson, Janek Joost, Jüri Lumiste.
Oli 1952. aasta aprillikuu, kui Arthur Miller Salemi linnakesse sõitis, et linnaarhiivis uurida, mis seal kaks ja pool sajandit tagasi ikkagi juhtus. Keda lintšiti…? Oli makkartismi kõrgaeg Ameerikas ja Millerile tundus, et on mingi sarnasus Washingtoni ja omaaegse Salemi vahel - midagi rituaalset toimus mõlemas linnas. Valitsusevastase tegevuse uurimiskomisjon tegutses lakkamatult ja Miller ise ootas ka kutset senatikomisjoni ette. Nagu Salemis XVII sajandil, nii “vajati” ka Washingtonis avalikku kahetsemist. Mõlemal pool lausa januneti selle järele. Juba nii mõnedki Milleri tuttavad olid Komisjonile vastu tulnud ja oma kunagisi mõttekaaslasi reetnud. Nende hulgas ka Milleri esmalavastaja Elia Kazan, kes oli kolmekümnendate lõpus lühikest aega Ameerika Kommunistliku Partei liige. Miller ise oli ka kohtunud kommunistidest kirjanikega ja korra neile isegi esinenud.
Kõige selle taustal huvitas mind, mis ajendas Vanemuist Salemi nõidu taas lavale tooma. 1969. aastal oli see mõneti mõistetav, aga tänases Eesti Vabariigis?
Kahtlus haihtus juba esimese vaatuse ajal. Laval esitati tempokalt Millerile omast heal tasemel psühholoogilist realismi. Napp oli lavakujundus, stiilsed ja minu arvates väga heal tasemel kostüümid, ja napp ka näitlejate mäng. Võimutses individuaalpsühholoogia, ei mingeid massistseene ega rahvalikke arupidamisi. Üldinimlik ülemvaim varjutas ajuti dokumentaalsed 1692. aasta sündmused Ameerika külakeses.
Eelmisest Vanemuise lvastusest olid meeles ainult kaks näitlejat: Einari Koppel Proctorina ja Lia Laats Abigail Williamsina. Täna mängivad neid Riho Kütsar ja Katrin Pärn.
Esimeses vaatuses aga ei pääsenud Proctor sõna otses mõttes “löögile”- teksti vähe ja tegevust ka. Katrin Pärn oli fookuses, kuid mõjule ei pääsenud. Seevastu hiilgas Anrdres Mähar kirikuõpetajast John Hale'na. Mähar esitas “lausuurija partii” justkui mingist kriminäidendist. Ta oli erakordselt sõnatäpne ja valitses suurepäraselt miimikat.
Teises vaatuses olulist psühholoogilist nihet ei olnud, käis ettevalmistus viimaseks vaatepildiks. Ootasin Helena Merzini Elisabeth Proctorit ja ma ei pettunud. Algul oli ta jäigalt salapärane, kuid siis avanes emotsionaalselt ja adekvaatselt. Kütsari Proctor oli heal tasemel maakas, eelseisvaid probleeme, eksistenstiaalsest valikust rääkimata, ta veel ei tunnetanud. Kiituseks võib öelda, et ta oli vahenditu. Teised tegelased enam esile ei pääsenud.
Jäi kolmas vaatus. See osutus kõige pikemaks, ja lõpuks isegi väsitavaks, eriti aga pärast seda, kui kõigile oli selge, millega nõidade jaht lõpeb. See oli asekuberner Danforthi (Indrek Taalmaa) vaatus ja Proctori ärkamine. Taalma asekuberner võlus esmalt juba oma figuuriga ja seejärel sügava psühhologismiga. Kahjuks jätkus seda ainult pooltunniks. Siis hakkas vaatus venima, Taalmaale anti küll teksti, kuid ta lavaruum jäi kitsaks. Tal polnud õiget käigumaad. (Esmakordselt tabasin, et Salemi nõiad ei sobi Sadamateatrisse, vaid suurele lavale). Kütsari Proctor nagu toibus ja hakkas märatsema, sattudes vastuollu esmalt iseendaga ja siis loomuliku jätkuna ka kõigi teistega. Teda “päästis” Külliki Saldre Rebecca. Viimased veerand tundi oli nagu asju paikapanev, selgitav juhtunu kohta ja see enam ei paelunud.
Lavastaja kiituseks võib öelda, et ta jäi lõpuni truuks psühholoogilisele realismile, ja veel seda, et ta igas vaatuses oskas fokuseerida teatud tegelased. Nii jäi Kütsari Proctorile pildist pildini küllaldaselt arenguruumi, et lõpuks purskuda. Andres Mähari paljulubav algus vajus lõpuks mingisse hüsteerilisse kangastusse ning ei pääsenud enam esile. Kahjuks jäi aga Katrin Pärna Abigail mõneti staatiliseks – ta ajutised hüsteerilised väljalöögid, ilmestamaks võltsreligioosseid elamusi, ei veennud. Tundub, et lavastaja oli “demokraatlikult” osatäitmised ära jaganud. Kui kedagi kiita, siis… kiita kogu draamatruppi. Laituseks ehk niipalju, et muusikaline taust, kujundus, jäi minu jaoks kaootiliseks ja kohati mõistetamatuks. Aga see võis olla ka väga subjektiivne tähelepanek. Meeldiv sel etendusel oli see, et saal oli pilgeni täis koolinoori (vaheaeg ikkagi), ilmselt ühiskülastus, eriti aga see, et nad olid “distsiplineeritud” vaatajad, st. reageerisid – vähestele kohatutele naerupuhangutele vaatamata - vägagi adekvaatselt ja vaoshoitult. See oli tore elamus.
