Eesti peaminister Andrus Ansip kirjutas aga paari nädala eest koos oma Läti ja Leedu kolleegiga alla paberile, mis avaldab toetust Balti ühise elektrituru rajamisele ja uue tuumajaama ehitamisele Ignalinasse. Jõujaama rajaksid võrdsete partneritena Eesti Energia, Latvenergo ja Lietuvos Energija. Neile võib lisanduda veel kompanjone (näiteks poolakad) – aga tingimusel, et kõik osanikud on sellega nõus.

Muidugi sai Reformierakonna esimees Ansip kohe vastu pead. Teised parteid hakkasid irisema, et ei tea küll, millele ta alla kirjutas, ja et enne teistega arutamist pabereid viseerida pole kena komme...  Tegelikult ei võtnud Ansip Eesti riigile mingeid räigeid kohustusi, vaid lõi võimaluse ettevõtlust arendada ehk tegi sellist tööd, mida peaministrilt oodatakse. Pigem on kummaline, et majandusminister Edgar Savisaar pole tuumajaama kohta midagi öelnud.

Iseenesest pole Leedu-idee uus. Juba kaks aastat tagasi teatas Eesti Energia toonane juht Gunnar Okk: "Eesti peaks igal juhul minema Ignalina tuumajaama osanikuks ehk aitama rahaliselt kaasa selle ehitamisele." Mullu novembris Vilniuses käies ütles isegi president Arnold Rüütel, et Eesti võib toetada tuumajaama ehitust Leetu. Siis ei olnud kellelgi õiendamist.

Eesti Energiat veab praegu Sandor Liive – energiline juht, kellele meeldivad arengukavad, kuid kes erinevalt paljudest teistest ütleb, et need tuleb ellu viia. Mis me passime ja muudkui kavandame, kui aeg jookseb!

Mõne aasta eest, kui Eesti Energia proovis osta osa Leedu elektrijaotusvõrgust, sõimas üks sealne kõrge riigitegelane Eesti firma juhid ropult vene keeles läbi, sest mingid eestlased julgesid tõsta jalga nende õuele.

Liive põhimõte on, et vastulööke tuleb, aga kui ühtmoodi ei saa, siis proovime teistmoodi.

Mullu detsembris Tallinnas käies rääkis Leedu peaminister Algirdas Brazauskas, et Leedu võttis Euroliiduga ühinedes kohustuse sulgeda Ignalina tuumajaam kolme aasta pärast, aga äkki saaks kinnipanekut veel seitsme aasta võrra edasi lükata. Liive veenis teda, et ehitame parem uue jaama.

Euroopa ühisturu loomisel seletasid poliitikud, kui hea tõuke annab ühise Euroopa tekkele firmade laienemine üle riigipiiride. Tookord sõdisid poliitikutele vastu suured rahvuslikud monopolid, kes pelgasid konkurentsi. Nüüd tahavad ettevõtted laieneda (näiteks itaallased Prantsusmaale ja sakslased Hispaaniasse), aga neile seisavad vastu poliitikud, kes räägivad strateegilistest ettevõtetest ja rahvuslikust julgeolekust, kuid tegelikult pelgavad töökohtade üleviimist teistesse riikidesse ja sellega seoses valijate häälte kaotamist.

Eestil pole mõtet samamoodi pabistada. Ignalinas valmib uus jaam heal juhul alles 2015–2016. Selleks ajaks tuleb Narva jaamade vanad plokid rahvusvaheliste lepete kohaselt kinni panna, Eesti elektritarvidus aga kasvab. Me vajame uusi tootmisvõimsusi ja Ignalinast saadav jupp sobiks selleks väga hästi. On võimalik, et Eesti Energia lööb kaasa ka teistes projektides – Soome tuumajaamas, tuuleparkide arendamisel, õlitehaste ehitamisel jne – sest praegu on riskid hajutamata, kogu tootmine seisab vaid põlevkivi põletamisel.

Eesti Energia viimane aastaraamat räägib Nils Holgerssonist, kes muudeti pöialpoisiks. "See on kindlasti ainult uni ja ettekujutus," mõtles poiss, kui ta oli muudetud tillukeseks. Tema edasised seiklused õpetasid talle aga väike-olemise tähtsust: arvestamist nõrgematega, lugupidamist ümbritseva suhtes, liitlaste olulisust. Eesti Energia nimetab seda Holgerssoni efektiks ja märgib, et "see tabab aeg-ajalt kõiki ettevõtteid, kes avastavad ühel päeval, et nad ei olegi enam nii suured või ainsad."

Tavalisele eestlasele on Eesti Energia hiigelfirma, kuid konkurentidega võrreldes on ta tilluke nagu Holgersson. Euroopas on meie elektrisüsteemist väiksemad vaid Küpros ja Malta.

Ka Ansip ütles kord tuumajaamast rääkides: "Oleme tugevad, kui teeme koostööd."