Mehed
Ligikaudu viieaastase intervalliga näeme suurt sõda laiguliste ja ülikonnas sõjameeste vahel. Ühes kaevikus Kaitsejõudude peastaap Juhkentali tänavas, eesotsas elegantne viitseadmiral Kõuts, teises kaitseministeerium Sakalas, kus kaitseministri kabinet on praegu mehitatud reformierakonna ühe alustala, sõnaosava Jürgen Ligiga.
Ärimaailma ülekantuna näeme me tülitsevaid nõukogu esimeest ja juhatuse esimeest. Eks me teame, kelle käes võim tegelikult on. Eks ikka omanike ehk riigi. Kelle esindajaks on kaitseminister. Ka äris on sageli nii, et just tegevjuht ehk siis juhatuse esimees on palju sädelevam ja karismaatilisem tüüp kui kuskil tagatoas raha lugev omanik. Aga tegelik võim on temal. Nii et võitja on selles kähmluses ette teada. Me teame, kellele jääb viimane sõna. Iseküsimus on see, mis on kähmluses meeste eesmärk. Me võime vaid oletada, et Ligi sooviks partneriks Juhkentali tänavasse veidi reformi(erakondlikumat)meest. Kõutsi sooviks on vabamad käed oma eelarve planeerimisel ja kulutamisel. Aga ka kaadriküsimustes.
See teema, kus mehed oma ütlustest taganeda ei saa, on väeteenistus. Palgaarmeed fännav Ligi lubas ametisse tõustes püstitada kutselisele armeele ülemineku küsimuse, ja seda on ta tõesti teinud. Ainuisikuliselt. Muidugi on tal selja taga kaitseministeeriumi inimesed, aga kuna nemad pole liigitatavad avaliku elu tegelaste hulka, siis ei tule nad arvesse. Avalikkust ei huvita, vabandust jõhkruse pärast, kopka eestki, mida arvab asjast näiteks kaitseplaneerimise asekantsler. Sest lugeja ei teagi tema nime. Kogu kisa-kära käib ainuisikuliselt kaitseminister Ligi ümber. Ta on jäänud üksikvõitlejaks ning väärib sellena respekteerimist.
Kõuts räägib kaitsetahtest ja totaalkaitsest. Eeskujuriik on Soome. Kõuts ei kujuta ette palgaarmeed Eesti-suguses riigis. Eesti poisid peavad käima Eesti sõjaväes. Ta teab, et seda seisukohta pooldab ka Kadriorg.
Ent mida arvab sellest kõigest avalikkus, ministri lugude lugejad ja viitseadmirali kõnede kuulajad (loodetavasti on neil ka mõningane ühisosa). Paljud inimesed arvavad suure tõenäosusega, et väeteenistus võibki ülehomsest vabalt ära kaduda. Need ligi 200 kutsealust, kes lihtsalt ei läinud eelmisel aastal sõjaväkke, saavad sügisel kindlasti lisa. Noored mehed, kellel kaitseressursside ametiga asja, teavad, et paar aastat pikendust küsida on naljaasi. Piisab väikesest kehamassiindeksist, et sõjaväest lausa kandikul vabastust pakutakse. Kui minister Ligi arvab, et noored mehed omavahel seda ei aruta, siis ta küll eksib. Arutavad. Ja juba on neljakümnesed lapsevanemad kasutanud sedasama nippi, mida nende vanemad kasutasid Nõukogude sõjaväest pääsemiseks. Jah, just nimelt - tuttavad arstid ja fiktiivsed tõendid. Nii et kui Tapa väljaõppekeskus kurdab, et kutsealuste tase on halb, siis ei pruugi see sugugi tähendada, et üles on kasvamas igerike põlvkond, vaid et sõjaväkke tulnud poiste perekondadel pole lihtsalt pealehakkamist, tuttavat arsti, või on neil harvaesinevad põhimõtted.
Mage, aga tänases Eestis on väga lihtne sõjaväkke mitte min na. Kui poeg ise on totu ja ei suuda oma asju korda ajada, teevad seda vanemad. Edukate ja jõukate perede laps, kes läheb sõjaväkke, on tõeline haruldus. Asi on mentaliteedis, üldises suhtumises oma Eesti riiki. Kui seda oma hinges omaks ei peeta, ei taheta ka väkke minna.
Aga tagasi lah ingutandrile. Kui ministri rämedate ütluste taga on valitsuse tahe vahetada välja kaitseväe juhataja ja asendada see mõnega, kes suhtub ministeeriumisse ja palgaarmee ideesse soojemalt, läheb asi edasi. Tilk tilga järel kukub haisev vedelik Kõutsi paraadmundrile. Ja lõpuks saab mõõt täis. Kui küsimus on vaid Kaitseressursside ameti mundriau kaitsmises, kustub teema kiiresti.
Fakt on see, et lõket õhutavad ülikonnas mehed, samal ajal kui laigulised sellele vett peale lasevad.
