Arvustuskultuurist
Astusin hiljuti läbi ühest Tartu vanaraamatupoest, küsisin Boccaccio "Dekameroni" tõlget (1993), mille saatekäsitlus on üldse mahukaim eestikeelne vaatlus Boccaccio elust-loomest. Ei olnud. Kuuldes, miks mind huvitab just see, kui on olemas välimuselt märksa uhkemad "Dekameronid", küsis müüja, miks siis viimasel ajal raamatutel saatesõnad puuduvad.
Vastasin, et kirjastajad tahavad kauba kärmesti välja anda ja kasumi kätte saada. Tellida pikemaid saatekäsitlusi on tülikas-kulukas. On kindlasti ka tähele pandud, et ega keegi niikuinii häält ei tee. Nappides notiitsides, mis ajalehtedes tõlkeuudiskirjanduse kohta ilmuvad, võib tõlkija nime ikka (veel) leida, ei ole aga märganud, et keegi vaevuks mainima saatesõnade autoreid.
Võtsin kodusest arhiivist esimese kättejuhtuva ajalehe Edasi (11. VIII 1978) ja nädalalehe Sirp ja Vasar (9. VII 1978). Esimene on pühapäevanumber. Lehekülgi on 4, kuid formaat oli suurem kui tänasel Sirbil ning kaks siselehekülge, seega pool kogu ajalehest, on kultuuri päralt. Ühele mahub tervelt kolm tõlkenovelli ja pikem tõlkeluuletus, teisele käsitlus Lennart Meri uuest reisiraamatust, Vanemuises lavastatud ooperite arvustused, ülevaade kunstinäitusest ja uutest filmidest.
Toonane Sirp ja Vasar langeb formaadilt ühte praeguse Sirbiga. Kõik 15 sisulehekülge on täielikult kultuuri all. "Uute raamatute" rubriigis iseloomustati tavapäraselt kõike, mis paarist-kolmest kirjastusest välja tuli. Sirp ja Vasar määratles end kui "Eesti NSV Kultuuriministeerimi ja loominguliste liitude häälekandjat".
Nüüd on see unustatud möödanik. Postimees ja teised päevalehed põhinevad erakapitalil. Nende kultuuriosa kohta midagi kriitilist öelda ei passigi. Kes maksab, see tellib. (Aga lõppkokkuvõttes maksab ju ikkagi eesti rahvas, või ei?... Segamini läheb see asi.) Mõnikord taban end imestamast, et paar soliidsema ilmega päevalehte Eestis ikka veel ilmub. Kui "rahvale" muu "peale ei lähe" kui kõmu ja praht – nagu mõni teadja väidab –, siis kas ei võiks ka Postimehe ja Eesti Päevalehe välja vahetada mitmesugused tabloidkroonikad kohaliku kõrgseltskonna intiimelu imetabastest seikadest? Tunnistan mõningast ebamugavust Eesti Ekspressigi kätte võttes: annab ikka välja koorida reklaamipolstrist ja kõmukiheluskihtidest seda turismi- ja kinnisvarareklaamiga paari pandud Areenikest – mis ju samas avaldab aeg-ajalt üsna kaalukaid kirjutisi.
Minu loo peaküsimus on see: kuidas ikkagi on asi läinud selleni, et meil jäävad ridamisi ilma igasuguse meediavastukajata olulised kirjandusteosed, olgu algupärandid või tõlked? Kas (kui mitte teistel siis) riiklikult kinni makstud kirjandusperioodikal ei ole mingit vastutust? Rahvas on segaduses, ta ei tea, mida lugeda. Ühest kirjanikust pajatatakse tervel leheküljel või vähemalt poolel (teise poole hõivab kirjaniku pilt), teisest sama heast kirjanikust ei tehta väljagi. Koguni lühinotiitside hulka ei mahu paljud eesti kirjanduse ja kultuuri seisukohalt kaalukad teosed. Kas see tõesti enam pole kellegi asi?
Vist oli Mihkel Mutt selle tabava ütluse maaletooja, et kui sind pole meedias, pole sind olemas. Vahepeal on midagi tulusat õpitud prantsuse uussotsioloogiast: kuidas kultuurimeediagi võib tegusalt osaleda võimumängudes. Kes meile ei meeldi, selle teeme olematuks, välja paista aga laseme iseennast ja oma sõpru. Väikeses ühiskonnas, nagu Eesti, rakendub see teooria hõlpsasti.
Kui Sirp määratleb end Eesti Kultuurkapitali (s.o riigi) toetusel ilmuva "Eesti kultuurilehena", mida see siis tähendab? Saan aru, et endine peatoimetaja Mihkel Mutt ühiskondlik-poliitilise suunitlusega lehekülgede osakaalu järsult suurendades püüdis Sirpi suurele publikule köitvamaks teha. Ma ei tea midagi Sirbi vahele sugenenud omapärase Diplomaatia-lisa taustadest. Kas seda finantseerib ehk selle väljaandja Eesti Välispoliitika Instituut? Kas see on kasvatanud märgatavalt Sirbi tellijate-ostjate hulka?
Tõsi, pikemateks arvustusteks on meil teisigi riigi toetatud väljaandeid. Looming arvustab eesti kirjandust kõige soliidsemalt, aga väärtki tõlketeosteks seal ruumi ei leidu. Vikerkaar arvustab ka tõlketeoseid, kuid mahult kasinamatel lehekülgedel jääb arvustatu valik juhuslikuks. Keel ja Kirjandus ja Akadeemia, kuigi mõlemad nime poolest Eesti Kirjanike Liidu kuukirjad, häbenevad ilukirjandust arvustada, sest see nagu ei sobiks nende teadusliku kallakuga (ja ega tõesti kodumaine teadusbürokraatia seda heaks tooniks peaks...).
Ma ootan, nagu kirjutavad luuletajad Ferlinghetti ja Runnel. Et tuleks noor ja tugev mees (või veel parem, naine) ja asutaks nädalalehe Arvustus, koondaks selle ümber noori, vanemaid ja vanu andekaid kirjutajaid – kes muide ei puudu, neid tuleb vaid innustada-kasvatada. Et Arvustus sõbralikult (kiidu- või laidutuhinaisse sattumata) aitaks lugejal ära tunda head kirjandust, sealhulgas mõista, et see ei räägi ainult kirjandusest, vaid ka paljudest muist asjust, mis Eestit vaimsemaks, s.o paremaks võivad teha.
