Kurv ajab taga kurvi
Selle tee alguses on kaks märki. Hoiatav: siksakiline tee. Ja soovitav: kiirus 50 kilomeetrit tunnis.
Iga Võru-Tartu trassi läbinud autojuht olgu aus ja tunnistagu, et need märgid pole liialdus. Kurv ajab sel teel taga kurvi ja küngas küngast.
Möödasõit mis tahes ratastel liikuvast objektist tundub peaaegu võimatu. Ning kõrvalistmel istujad panevad käed palves kokku, et mõni jõmmkärakas või joobnu vastu ei kihutaks.
Autosõit sel teel on võrreldav kalatraali kõikumisega tormisel Atlandil või raudkäru kihutamisega lõbustuspargi Ameerika raudteel. Südame alt läheb õõnsaks, pea hakkab ringi käima.
Meenuvad stagnaaegsed Võrumaa reisid, vastupandamatu iiveldustunne umbses täiskiilutud LAZ-bussis ja igatsus: jõuaks ometi kohale.
Süda võib sel teel läikida, aga silmad võiksid pärani püsida, sest ilus on ümberringi vaadata.
Teid on ilmas mitut liiki. Näiteks musta kattega tee, külavahetee, pulmatee, taevatee ning kella viie tee, mille alaliik omakorda võib olla nurmenukutee. Vana Võru-Tartu või Tartu-Võru tee on Eesti maanteede hulgas üks maalilisemaid.
Põlvamaa on selle tee arvanud koguni eriti väärtuslike, riikliku tähtsusega maastike hulka. Tegelikult on see vana postitee, mille Liivimaa rüütelkond avas Tartu ja Võru kreisi vahel 1857. aastal.
Viska klotsi, Feliks!
Kihutamine välistab maastikuvaatluse, et vana Võru tee ilu märgata, peab tõesti aeglaselt või jalgrattaga sõitma või hoopis kõndima.
Vana Võru teed palistavad kahelt poolt tihedad seitsme meetri kõrgused kuusehekid, istutatud viiekümnendate alguses. Üks versioon, et hekid on rajatud lumetõrjeks.
Teine versioon, hekid on vaadete varjamiseks. See oli ju tollaste võimurite stiil: iga inimene ei pidanud nägema, kuidas tühjaksküüditatud talude põllud ohakasse kasvavad.
Just siis oli aeg, kui võrukesi vedas Tartusse kitsuke buss, mille jõuallikaks holzgasgenerator.
Bussijuhil oli abiliseks üks poiss, nimega Feliks. See loopis klotse küdevasse ahju, lõi ahju kinni ja sõit läks lahti.
Ikka aeglaselt mäest üles ja vuhinal alla. Teinekord läks äkilisel pidurdamisel mõni piimamannerg ümber, siis oli terve buss piima täis ja oi, kuidas bussijuht vandus.
Puugaasigeneraatoriga buss ei vedanud mitte ainult inimesi, vaid ka ahve. Bussi lage ümbritses raudvarbadest piire. Lagi oli igal reisul ääretasa ahve ehk toidupakke täis, igal nimi peal.
Nii toitis Võrumaa raskel sõjajärgsel ajal oma Taaralinnas studeerivat noorust, Tartu bussijaamas jaotas Feliks vastutulnutele ahvid laiali.
Nüüdki käib buss vanal Võru teel edasi-tagasi vaid korra päevas. Läheb ja tuleb kohe tagasi. Vaevu jõuab Tartu turule joosta räimi ostma.
Kõigepealt üks klähv
Vana Võru tee veerde jääb rida rõõmsanimelisi paiku (Võru poolt arvates): Puskaru, Tilleorg, Ihamaru, Karilatsi.
Teisisõnu: Lõuna-Eesti hetkega latvalööv puskar, sellest põhjustatud pükste mahaajamine, äiksena sähviv kirg ning järgnev lastetulv.
Kõik see on täiesti tõsi, Karilatsis on nelja lapsega pered täiesti tavalised. Sada aastat tagasi olid siin sama tavalised kümne lapsega pered. Siinsetes peredes sirgusid eestimeelsed inimesed.
Karilatsist mitte kaugel, otse maantee servas on Intsupalu lahingu mälestuskivi. See oli 1949. aasta septembris, kui Piho kuulus metsavendade rühm selles paigas reetmise läbi otsa leidis. Ainult Arro Kalev roomas piirajate ahelast välja, kuid temalegi mindi 1974 varastatud jõusööda kotist maha pudenenud jahurida pidi järele. Aga see on täitsa omaette lugu.
Tee äärde jääb tervelt kaks muuseumi. Maanteemuuseum Varbuse vanas postijaamas ja Põlvamaa talurahvamuuseum Karilatsil.
Kahe rahva harimise asutuse vahet on tosin kilomeetrit, paras pühapäeval jalgrattaga sõita.
Kiidavad ikka inimesed seda vana Võru teed: kodune, armas, päikesetõusu aegu hüppavad jänesed ja kitsed kraaviservas.
Mis aga peaasi, see tee jõnksutab hästi, juht ei jää magama.
