enfant terrible
Murakami alles nüüd Eestisse imporditi (ja sedagi inglise, mitte jaapani keele kaudu).

1949.aastal sündinud jazzilemb Haruki Murakami on kas läänlase pilguga jaapanlane või jaapanlase pilguga läänlane.

Murakami romaanid jagunevad põhiliselt kaheks: armastuslood, ning seiklusmüsteeriumid, kus autori poeetiline rütm põimub poliitiliste või ühiskondlike teemadega (näiteks tema edukaim romaan "Üleskeeraja linnu kroonika", kus on luubi all Jaapani tegevus Teise maailmasõja ajal.) Mõlemas romaanitüübis on läbivaks jooneks ka ahastus ja ahistus hüper-konsumeristlikus eluvoolus, kus ajaloolised majad lammutatakse rohkem inimesi mahutavate pilvelõhkujate kasuks...

Igatahes on Murakami melanhoolne sürrealism või sürreaalne melanhoolia väga nauditav, ainult üliharva sattub ta kitshi küüsi. Isegi Murakami naljad on kurvavõitu. Thrilleris "Tantsi tantsi tantsi", mis räägib paralleelmaailmast ja hukutavatest illusioonidest, loeb peategelane Jack Londoni biograafiat ja poetab: "Võrrelduna Jack Londoni elu suursuguse haarde ja armastusega olen mina nagu pähkli najale tukkuma jäänud orav." See lause võtab kokku kõikide Murakami raamatute Mehe, kes on majanduslikult kindlustatud, delikaatne üksikhing. Reeglina töötab Murakami Mees mingil veidral ametipostil - veetes aastaid näiteks kolkarestoranide arvustajana või töövihikute toimetajana nagu "Lõuna pool piiri, lääne pool päikeses." Murakami Mees tiksub oma klaustrofoobilises kookonis tasa-tasa surma poole, ja surma tema ümber jagub, ükskõik kas otseselt või piltlikult öeldes.

Murakami Mehe abikaasa on hell koduperenaine, kes ei oma isegi karisma varju, ja kelle ainus roll seisneb Murakami Mehe kurbuse ära tundmises. Millalgi ilmub aga välja Murakami Naine, kes on Murakami Mehe tõeline huvi ja armastus, - sama tark-tundlik ja seletamatu kui Murakami Mees. Murakami Naine ei pruugi olla ilus, aga tingimata on ta elegantselt riietuv, salapärane ja... kaduv nagu suits.

Murakami kasutab oskuslikult kursiivi. Ükskõik milline tavaline tegelaste poolt pillatud fraas võib mõne lehekülje pärast Murakami kursiivis saada võluv-hirmutava lisaväärtuse. Samasugust efekti kannavad kordusmomendid, "Lõuna pool piiri, lääne pool päikeses" näiteks kõik üksiku lapse ümber keerlev. Lugeja tunneb kogu raamatu jooksul sedasama, mis peategelane leheküljel 88: "Tundsin, et kunagi kusagil näen seda stseeni veel."

Kas mu hääl, mis nõuab teda veel, kõlab ikka piisavalt selgelt?