Maailm on eripalgeline. Elades Ameerikas (või Skandinaavias, Euroopas, Eestis) harjud kohaliku mõttelaadiga. Allah on kaugel, Iraan on kaugel, isegi Gruusia ja Tšetšeenia on kaugel. Ometi on ilmas palju neid maid, kus kombed on teised, seadused teised. Betty Mahmoody jutustus põhineb isiklikel läbielamistel Iraanis. Ameeriklannana oli ta kahekordse vihkamise all — naine ja ameeriklane. Demokraatias kasvanuna ei suutnud ega tahtnud ta omaks võtta võõra rahva võõrastama panevaid kombeid ja seadusi, ta tahtis olla see, kellena ta oli sündinud ja kasvanud — vaba naisena vabal maal. Ilmselgelt ei saanud ta jätta oma tütart võõrasse kultuuri kasvama.

Raamat on kaanest kaaneni tulvil värvikaid 80ndate keskpaiga Iraani elu— olu kirjeldusi, mis ühele vaba maa naisele tekitavad juba lugedes õõva. Ometi on see sama maailm ja sama aeg. Lihtsalt maailm on erinev. Ja ma olen kindel, et tuhanded iraanlannad on õnnelikud ja rahul oma maa ja elu ja kommetega. Ometi soovitaksin seda raamatut lugeda kõigil piigadel, kelle pilgud võõramaistel «printsidel» peatuma on jäänud.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid