Kurvitz Viinistu kontekstis
Ammu pole saladus, et Tallinn ei ole enam ainus kunstipealinn, minu meelest konkureerivad viimasel ajal Mark Soosaare Pärnu Uue Kunsti Muuseum ja Jaan Manitski arenev Viinistu. Mul pole aimu rahalistest tagamaadest, kuid püsiekspositsiooni loomisel on ilmselt Manitskil võimalused suuremad. Seevastu on Soosaare rahvusvaheline haare suurem, mida näitab ka praegune Pärnu väljapanek "Mees ja naine". Muidugi on tegemist kahe erineva strateegiaga või isegi kolmega: kas investeerida klassikasse, hetkel Eestis olulistesse kunstnikesse-projektidesse või siis tuua maale välismaa tippe.
On näha, et Manitski püüab ühendada ja luua silda kohaliku klassika ja kohaliku uuema kunsti vahel. Tema klassikakollektsioon on muljetäratav ja hakkab tasapisi jõudma ka lähikunsti ajaloole. Teisalt jällegi ostud praegustelt tegijatelt (Kaido Ole, Marko Mäetamm jt.) ja nende näitused, hästi on meeles ka mullune Mohni projekt. Tundub, et Manitski enda maitse kaldub kuhugi Pallase kanti, kuid ta on aldis toetama ka nüüdiskunsti.
Raoul Kurvitz pole veel mõistagi oksjonikunstnik, kuid pole ta ka nii “salapärane ja tundmatu”, nagu kirjutab näituse kuraator Georg Poslawski. Muide, veidi nimemütoloogiast. Poslawski nimepilt muutus omal ajal samuti nagu Kurvitzil. Põhjused on muidugi erinevad. Eestipärasest linnununimest Kurvitsast sai Kurvitz. Ilmselt oli siin suureks eeskujuks 1980. aastate saksa Neue Wilde liikumise esimaalijad Georg Baselitz ja Markus Lüpertz. Ainult, et siis peaks ka Kurvitz käänduma nagu sakslased – kes see ütleks, et toimus “Baselitza näitus”.
Teine Kurvitzi suur eeskuju on itaalia transavangard, eriti kolmest “suurest C-st” Francesco Clemente, kelle maale on nimetatud ka maneristlikeks. Midagi sarnast iseloomustab ka Kurvitzi tollaseid maale, isegi neid, mis on maalitud Berliinis, ekspressionismi ühes pealinnas. Palju pole tema maalides nüüdki muutunud pärast vahepealset innustumist tegevuskunstist, kus ta oli märksa ekspressionistlikum. Maneristlik vertikaalne pildistruktuur on muutunud horisontaalsemaks ning nüüd organiseerib Kurvitz pildipinda tsentreerimata.
Et maal tuleb ikka ja jälle tagasi, seda nägime ka 1980ndatel ja näeme ka Kurvitzi loomingus pärast pikki eksirännakuid nii geograafiliselt kui ka loominguliselt. Üks asi on aga kunstiajaloo pendel, teine kunstniku enda pendeldus, mis tihtipeale kipub iseenda plagieerimiseks. Loodame, et Kurvitzi puhul see päris nii ei ole.
Ants Juske
