Meister Jelle
Raud on õilis ja väärikas materjal, mis osutab mehist vastupanu temaga käpardlikult tegelejale, kuid arukal meistril laseb end ümber sõrme keerata nagu armukese juukseloki.
Üks selliseid meistreid, kel rauaga mõistvad ja aupaklikud suhted, on Heigo Jelle, kelle sepistest on müügil kopsakas album Pärtel Eelma nauditavas kujunduses.
Mis aga tähendab aupaklik suhe rauaga? Eks eelkõige seda, et tõelisel sepisel on omad mängureeglid, nipid ja nõudmised, mille vastu eksimisel või lausa nende ignoreerimisel ei ole enam tegu sepisekunstiga, vaid rauatüki primitiivse kokkumonteerimisega. Kahtlemata teeb sepislike nõuete järgimine töö raskemaks ja aeganõudvamaks, kuid see vaev saab tasutud sepise ehtsuse kordumatu võluga, mida naudib nii tegija kui ka valmisteose omaja või vaataja.
Ausa sepana järgib Jelle sepise mängureegleid, nende meisterlik ja vaba valdamine on andnud talle suutlikkuse saavutada raua kuumtöötluses sellise mängulusti, mis võimaldab tuua oma parematesse teostesse suurejoonelist elegantsi, nüansirikast lihtsust ja stiilsust.
Stiilsus on nähtus, millele on komistanud nii mõnigi muidu tubli sepp. See nõuab tegijalt oma ihade ja ideede taltsutamist ning teose terviklikkuse huvides mitmestki ahvatlevast mõttest loobumist. Pigem vähe kui palju.
Ja kui nüüd konkreetseks minna, siis tunnistan oma ihalusobjektideks Jelle stiilsed võred Tartu Jaani kirikule ja Toompea lossi sisehoovi.
Mõlemal korral on Jelle valinud riskantse tee ja ehitanud oma kompositsioonid askeetlikule üksikkujundi kordusele. Sellise võttega võib üsna kergesti saavutada tuima ja igava lõpptulemuse, kuid Jelle on neist karidest meisterlikult mööda loovinud, andes korduvale kujundile napi, kuid hästi valitud ilmeka liigenduse ja dünaamilisuse. Niisugune väikese nüansiga tipptulemuseni jõudmine ei näita mitte ainult tegija andekust, vaid ka peent stiilivaistu. Selle tulemuseks on võrede suurepärane sobivus ajalooliste hoonetega, kuigi oma vaimsuselt on nad läbinisti uudsed, tänapäevased ja üsna kaugel soliidsest traditsionalismist. Ja kui keegi sepisetehnika rangeimate nõudmiste kontrollija otsiks Jelle moodsate vormimängude juurest eksimusi, siis tuleks tal pettuda, sest võred on teostatud kõiki sepislikke nõudeid järgides.
Jelle hea stiilitaju kinnituseks on ka juugendist mõjutatud interjöörisepised aastast 1997.
Juugend on ju nii terviklik stiil, et seda eeskujuks võttes kisub asi tavaliselt lihtlabaseks kopeerimiseks. Jelle on aga juugendit suutnud käsitleda nii loovalt, et tulemuseks on täiesti omanäoline looming, mille elegants, mänglevus ja suurejoonelisus trumpab üle enamiku Eestis teadaolevatest ehtjuugendlikest sepistest.
Samasse kategooriasse paigutub üks teinegi Jelle juugendlik objekt aastast 1992, mille asukoht ja funktsioon on kahjuks jäänud albumis arusaamatuks. Sama puudus esineb mõne teisegi pildi juures. Ka selles objektis on kaunilt nähtaval Jelle sepisekunsti need väärt omadused, mida võiks lühidalt iseloomustada väljendiga rikkalik lihtsus.
Et Jelle oma sepisloomingus pole veel kõike avanud, sellele vihjavad kas või albumis avaldatud põnevad katsetused kuumutamisel tekkivate rauapinna faktuuridega, mida ta seni on rakendanud väikesepistes, kuid mis võiksid ilmestada ka suuremahulisi sepiseobjekte.
Tahaks loota, et käsiteldav album tekitab nüüdisaegse sepisekunsti vastu avaramat huvi nii võimalike sepisetellijate juures kui ka ärgitab noori mehi EKAsse sepisekunsti õppima. Jelle loomingu paremik tõestab, et sepis ei pruugi olla vaid surmtõsine ja alalhoidlik ajalooliste stiilide matkimine, vaid võib olla läbinisti kaasaegse tunnetusega dünaamiline ja võluvalt mänglev lisand meie ajaloolisele ning nüüdisarhitektuurile.
Ja kus veel sellist sepakunsti õppida kui mitte meister Jelle käe all.
