Elu lastekarjas

Kirjanik Peeter Sauter räägib, miks ta varsti jälle naisega sünnitusmajja läheb. Seekord kuuendat korda.

1. Osa: teooria.
Ei jõua mulle kohale, miks need lapsed praegu kõigil hammaste vahel on. Poliitikutel eelkõige. Armsad riigiisad, mis see teid nii õnnelikuks teeb, et ma naise jälle sünnitusmajja vedin? Mis see niiväga teie asi on? (Kui ma varsti jälle Maksuametiga kõvasti kana kitkun, tundub, et ega olegi.)
Nagu paljude teemadega meediaveskis, on olnd mingi algne põhjus, miks jutt lahti läks. Oli see nüüd Eesti rahvas, mis kipub välja surema või oli see hoopis rahvastiku vananemine ja maksumaksjate arvu kokkukuivamine? Lastest on saand seinale maalitud tont, mida tuleb taga ajada, aga keegi ei mäleta, miks.
Naisega teki alla pugedes ma neist asjust igatahes ei mõtle ja jumal tänatud. Las poliitikud mõtlevad, kui tahavad.
Lapsed on mul tekkinud kuidagi loomuldasa. Eriliselt planeerimata. Eriliselt punnitamata. (Võibolla on asi selles, et preservatiivid ja pillid tunduvad kuidagi ebamugavad ja ebaloomulikud?) Nii ehk naa, laste tuleku või mittetuleku üle ei otsusta minu meelest mees. Naine otsustab. Mehele jääb üle vaid nõus olla. Või põgeneda.
See on klassikaline olukord. "Me saame lapse..." jääb naine mehele äraootavalt ja pikalt otsa vaatama. Paus kannab. Mis sa, mees, kes sa seda praegu loed, selle jutu peale naisele ütleksid? Kergesti võib juhtuda, et sa mõtled või tunned – hm, mis ma nüüd peaksin õigupoolest ütlema? Ja lõpuks ütled midagi täpselt sama tobedat nagu sada korda romaanides ja filmides on öeldud. Näiteks asjalikult: "On see kindel?"

Sa üritad kiiresti sisse elada turvalise ja asjaliku isase rolli. Või vähemalt sellise mehe nägu teha. (Ja ise vaatad vaikselt, kus siin ruumis on varuväljapääs, sest tundmatu tulevik võtab seest hõredaks?) Ma ei mäleta enam, küllap tegin täpselt samamoodi. Ja ehk kirusin mõttes, nagu mehed ikka, et miks ma ei olnud selleks ootamatuks olukorraks kuidagi paremini valmis, et oleks osanud normaalsemalt ja adekvaatselt reageerida.

Aga mitte viimasel korral. Sest asi on muutunud juba harjumuspäraseks. Mis ma viimane kord ütlesin? Ei mäleta. Tõenäoliselt vaatasin ajalehe ja õlle tagant üles ja kohmasin: "Ahah." Ja tõenäoliselt ei vaadanud naine mind ka enam ka eriti äraootavalt.

Mu naine Tiina oli otsustanud juba poolteist aastat tagasi, et saab veel ühe lapse. Mulle raskesti mõistetaval naiselikult irratsionaalsel põhjendusel, et neljal lapsel on koos parem kui kolmel. Et siis pole liidreid ja vastandumist, aga on üleüldine laste segapuder ja igaüks leiab mugavamalt ja loomuldasa peres oma rolli. Ja neid rolle saab kergemini vahetada kui kolmelapselises peres, kus rollid on lastel jäigemalt paigas. Küllap tal on õigus. Kuigi - mulle tundub, et nagu alati naine lihtsalt teeb, mis ta tahab ja leiab selleks hiljem ka põhjenduse - kui keegi küsib (või ka kui ei küsi).

Aga siis tuli 11. september ja Tiina otsustas, et maailm pole enam turvaline ja ta ei sünnita praegu.

Mulle tegi see nalja (mitte 11. september.) Minu jaoks ei muutunud Eesti turvalisuses suurt miski. Aga selge see, et sünnitades võiks tunne olla turvaline.

Möödus aastake ja Tiina otsustas, et nüüd võib sünnitada küll.

Ma ütlesin: "Okei, teeme ära."

Koduse lastekarja karjatamises on tüütust ja toredust, nuhtlust ja õnnistust. Ja mingeid järeldusi, et kas see on hea või halb, kui on palju lapsi, vastutustundlik või mitte, ma teha ei taha.

Kokkuvõttes - ma olen lastekarjas enamasti õnnelik. Ja ongi kõik. Ja Jumal nende ideaalide, põhimõtete ja eesmärkidega. Siginenud lapsed leivad ise endale loodetavasti mingi eesmärgi.

Aga üks on selge - kui lapsed on saabunud, siis nad on saabunud. Siis peab vaatama, mis edasi saab. Lapsed on vääramatu jõud (nagu see kindlustuslepingute termin).

2. osa: Praktika
Nagu nägite, pole ma teoorias eriti tugev. Vaatame, kuidas praktikaga lood on. Kuidas elu lastekarjas käib?

Vastu eilset ööd molutasin kodus ja ei saanud kuidagi end diivanilt vertikaali ajatud. Et ennast töö juurde sõidutada veel pisut arvutit klõbistama. Laiskuse kõrval oli ka lisapõhjusi. Rull ehk Mark Artur oli nõudnud, et peab saama minu kõrval magama jääda ja oli visanud oma töntsaka käe üle minu. Mulle see kämmal seal kaela peal meeldis ja ma ei täind ennast liigutada.

Eelmisel õhtul olin hilisõhtuse vooru tööle teinud Pipa nõudmisel koos Pipaga ja Pipa oli pärast pikka Barbi kodulehel mägimist alles kesköö paiku magama saand ja ma mõtlesin, et parem oleks täna töötrett teha pärast Pipa tuttijäämist. Muidu ta on homme koolis kudend.

Rull tudis, Pipa kah, Ekke ja Tiina vedasid end mu kõrvale diivanile. Kell oli kümne ringis.

Tõmbasin jope selga, vudisin trepist alla ja panin autole hääle sisse. Linn oli tühi, sõita mõnus. Hea oli olla. Justkui olnuks tööots paljas ettekääne, et pisut üksi olla.
Kanäe, Mart istus alles tööl. Klõbistasin kah sutt klahve ja panin sinna juurde nahka ühe Frederik vaba õlle.

Sahistasin läbi tühjuse ja pimeduse tagasi Mustamäele. Kesköö.
Tiin oli diivanil poiste vahel täitsa ärgas.
"Kas viin poisid lastetuppa?" küsisin.
"Vii."
Tegin lastetoas poistele voodi ära ja tassisin nad sinna.
"Kas Rullile läks see roheline tekk?"
"Ei, see on Ekke tekk."

"Nojah, mul läksid tekid nüüd vahetusse, aga mis siis."
"Las olla, kui Ekke ainult Rulli teki alla ikka ära mahub."

Tiin jäi voodisse mõtisklema. Mul polnud und, tegin endale köögisolemist väikse lugemise ja suupistega. Seegi oli hea osa päevast.
"Kes hommikul Pipa viib?" küsisin pärast teki alla pugedes.
"Sina, kui sa viitsid."
"Võib kah."

Nagu ikka tulid poisid öösel lastetoast meie juurde tagasi ja Tiinal läks suure kõhuga - sest Margaret siputab tal kõhus - meie vahel kitsaks ja ta läks ise lastetuppa magama. Ekke läks varsti omakorda tagasi lastetuppa Tiina juurde. Mõnikord rännatakse meil öö jooksul tubade vahel korduvalt edasi tagasi.

Pipa kell helises enne minu oma. Pipa avastas, et ma magan suures toas Rulliga kahekesi ja Pipa tuli meie juurde teki alla. Aga ta ei saanud rahu, vaid nügis mu üles. Et me kooli hiljaks ei jääks. Ma olen ta kooli alguse sisse magand küll.
Sõitsime Pipaga linna ja jalutasime läbi vanalinna kooli. Õhk oli kevadine ja see ajas ihusse vungi sisse.
Mõtlesin, kas kärutada otse tööle või tagasi koju. Ei viitsind otse tööle. Koju siis. Mulle tuli meelde, et kodus polnd saia-leiba, aga ma ei viitsind poodi minna. Ära tüüdand kah see sai-leib.

Kodus istus Tiina pisikeses köögis päikselaigus koos poistega. Sõid putru. Kevad mis kevad. Molutasin nende vahel Postimehe taga. Poisid nagistasid järjekordset väikest tüli. Sest Ekke oli võtnud tühja kartulikrõpsutoru ja Rulla vigises: "Tahan ka toru, tahan ka toru." Käratasin neile. Ennäe, jäidki vait ja kobisid hommikuteleka ette.

Tiin arvas, et ta jalutaks tunnikese. Muidu ta ei saa päeva jooksul üldse üksi olla ja oma mõtteid mõtelda. Juurdlesin, kas mind aetakse vahepeal tööle või ei ja ütlesin: "Okei."
Molutasin tugitoolis, vaatasin päikselaike põrandal ja peas keris üks poolelimõeldud novell ja tundsin, et ega ma seda novelli vist valmis ei kirjuta, aga mis siis. Novell sai peas peaaegu valmis ja see oli ka hea osa päevast.
Rull ja Ekke nõudsid õueviimist. Ütlesin, et lähen kohe tööle, aga emm tuleb ja viib nad mänguväljakule.

Sirvisin meile ja ootasin, millal me kampaania vormistamisega tegelema hakkame. Sellega ei paistnud esialgu kiiret olevat.
Kirjutasin Repsidele kirjakese ja pakkusin välja, et läheks nädalavahetusel Kloogale. Grilliks ja hängiks niisama. Külmutuskapis on Käsmus-käimisest järelejäänd ribi marinaadis, mis oleks vaja kuidagi realiseerida. Hea ettekääne õues olla.
Mõtisklesin, et võiks Kustasele ja Sannale helistada ja küsida, kas nad see nädalavahetus tahaksid meiega Kloogale kaasa tulla.

Katsusin meenutada, mis kell Tiina õhtul kunstikooli pidi minema ja millal ma pidin ta lastevahis välja vahetama.
Ja mõtlesin, mida õhtupoolikul lastevahis ette võtta.
Eile olid poisid päevasest lumesmüttamisest nii läbi, et vajusid autos ära, kui ma Tiinat kooli viisin ja tiirutasin koos nendega niisama ringi. Jõin möödaminnes Deli24s piimakohvi ja veeretasin oma mõtteid ja tegin tiiru Kloogale ja vahtisin niisama, kuidas see meie suvemaja seal lume sees seisab. Täitsa kenasti seisis. Ja siis korjasin Pipa ta klassiõe Ilo Anni poolt üles ja lõpuks Tiina koolist.
Aga täna võiks miskit muud teha.
Katsusin vahepeal Tiit Kändlerit kätte saada, et konsulteerida, palju me oma juttude soomekeelse uuestitrüki eest raha peaks küsima. Aga ei saand Kändlerit kätte. Saatsin siis meili.
Mõtlesin, et kirjutaks ajaviiteks Ekspressi jutu ära ja vahtisin laste piltidega kleepse monitoriserval ja millegipärast tuli meelde, et Margus ütles eile: "Elu on ajaviide." Ilusti ütles. Elu on jah ajaviide - see ongi hää viis ellu suhtuda ja lapsed on osa sellest ajaviitest. Ja täitsa tibatoba osa. Oleks kena, kui oskaks neile sama hea ajaviitekaaslane olla kui nemad mulle. Ja naisele kah. Nii oleks viisakas.

Tjah, näete, praktikaga on mul kah nigu ta on. Panen endale kõva kolme. Mind see rahuldab. Koolis ei läind alati niigi hästi.

P.S Mul on kuus last. Kustas Jo (13) ja Mia Susanna (11) sündisid enne abiellumist. Pisut hiljem Tiina seltsis saabusid Jana Pipa Maria (8), Ekke Peeter (4) ja Mark Artur Stefan ehk Rull (2). Ja Sissi Margaret on alles Tiina kõhus.