Kellel on olnud kokkupuuteid meditsiiniga, see teab, et meditsiin pole vaid ilus tabletipakk või moodne kuvar tohtri laual. Meditsiin on ka eesti keelt mitte rääkiv õde, jube haiglatoit, nõukogudeaegne voodipesu, mittetöötavad liftid, raviarst, kes põgeneb poolest tööpäevast erapraksisesse. Nii on. Kogu selle viletsuse taustal kumavad haiglajuhtide megapalgad ning lahkumishüvitised ja miljonitehingud aparatuuriga.

Sama asi on näiteks lasteaedadega. Heidit Kaio kirjutab kõrvalküljel, kuidas riigi poolt nii oodatud ja emapalgaga aastaseks kasvatatud lapsed äkki enam kedagi ei huvita. Lasteaiakoha saamine tundub lihtsalt absoluutselt võimatu asi. Hoidja palkamine käib enamikule üle jõu. Uusi lasteaedu lihtsalt ei tehta. Veel lapsi?

Järgmiseks võtaks päästemeeste palgad. Kui uskuda päästjaid endid, on nad suveks kenasti juba soomlaste palgal ja meie tulekahjud jäävad nüüd ja edaspidi kustutamata. Põhjuseks täiesti naeruväärne palgapoliitika. Täna oleme seisus, kus 560 tuletõrjuja kohta on lihtsalt täitmata. Kutsud küll tuletõrje, aga telefon heliseb tühjas ruumis.

Asi, millega oleme harjunud ja märkame seda vaid reisilt tulles, on mustus. Umbes kaheksa aasta eest kirjutas Hannes Tamjärv väikese repliigi sellest, et Tallinn on tolmune. Toona reageeriti sellele stiilis: kas sul, mees, mingeid muid (tähtsamaid) probleeme ei olegi? Tänane Tallinn on sama räpane või hullem, pidevalt lendab õhus ringi mitu tonni saasta, mis sest, et vahepeal on olnud mitu jutuhimulist linnapead.

Ma ei usu laupäevakute imettegevasse mõjusse. Ma usun korralikku eelarvesse ja normaalsesse puhastustehnikasse, nagu ka korras prügikastimajandusse ja kainetesse kojameestesse. Võin nimetada kümme linna, kus need asjad on korras. Kokkuvõttes on see nõudlikkuse küsimus.

Mõne ilmselgelt luksuse järele lõhnava asja jaoks meil raha on (mäletan, et see kaunis liiklusmärk Tallinna ja Tartu vahel, mis mulle head teed soovib, maksis üle poole miljoni krooni). Iseenesest on ju tore, kui keegi soovib. Aga hädavajalik investeering see küll ei olnud. Ning sama raha eest oleks samale maanteele saanud iga paari kilomeetri tagant prügikasti panna. Või seitsmekümne miljoni kroonine kingitus Harju tänava rahvale. Mitu prügikasti selle eest saanuks?

Eestlane on vagur. Keegi ei majandaks oma peret nii, nagu linnavalitsused ja Toompea valitsevad riiki. Ühelt poolt metsikult koonerdades, piltlikult öeldes last näljas hoides, teisalt iseenesele karusnahkset kasukat soetades. Me kõik ju teame, et Eestil läheb hästi, et meil on majanduskasv ja et eelarve ülelaekumine on pidev. Tundub kuidagi mõistusevastane, et riik käitub aina enam nagu Mogri Märt – kogub värisevate näppudega ahnelt reservfondi kukrusse raha, seda aina ja aina üle lugedes. Kuni see kõik põlevasse majja jääb. Kusjuures sõna otseses mõttes.

Ega need asjad mõne protsendiga mängides ei muutu. Mõneti on see nagu emapalk. Mõjub ainult suur pauk. Ja just seda soovitaks eelarvete ja lisaeelarvete küpsetajatel kaaluda.

Mitte keegi ei tea, millal on vaja teda ennast autost välja keevitada. Siis on hilja läbi aknaprao raha toppida.