Bluusivanamehe õhtupoolik soulitüdrukuga.

Peter Malick on vähetuntud bluusikitarrist, kes kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel tinistas paaris unustusehõlma vajunud bändis, sattus siis hasartmängude ja narkootikumide küüsi ning kadus paarikümneks aastaks silmapiirilt. 1994. aastal ronis mees mustast august välja ning hakkas tasapisi jälle muusikat tegema.

Kes on Norah Jones, seda pole vaja seletama hakata. Tänapäeval teavad kõik, et Norah Jones on Norah Jones.

Aga 2000. aasta suvel polnud Norah veel mingi superstaar. Ta laulis ühes NYCi klubis ning juhtus seal Malicku bändiga jämmima. Mõned lood salvestati ja nüüd on see materjal minialbumi kujul olemas.

Kuidas tundub elunäinud vanamehe ja noore neiu kollaboratsioon? Ausalt öeldes mitte eriti huvitav, justkui viisakas ja sõbralik, mittemillekski kohustav small-talk. Malicku rajud bluusimehe elukogemused on teraapia käigus õnnelikult diliiditud. Kui ei teaks, kes mängib, arvaks pigem, et tegemist on mõne pestud ja kammitud rootslasega, jazz’i-kolledži lõpetanud yuppie’ga, keda on õpetatud mängima noodist. Ja Norah Jones – tema on ikka Norah Jones, ei vähem ega rohkem.

Vaga vesi, madal põhi. 5

Mart Juur

Beastie Boys
“To The 5 Boroughs”
(Capitol)

Hip-hopi-Bonod on pärast viie aastast pausi tagasi väga old-school trikkidega.

Järgnevalt kolm pidepunkti, mis Ad-Rocki, Mike D ja MCA uue albumi kuulamisel pähe kargavad. Me oleme Beastie Boys, ilma kahtluseta maailma kõige lahedamad tüübid ja meelelahutajad. New York on cool koht. ...ja George W Bush on kurjuse telg.

Poliitikat on siin jube palju, enda sõnade eest mittevastutavat ja emotsionaalset tänavapoliitikat. Bush peab tagasi astuma. Kyoto protokollile tuleb alla kirjutada. Kontroll erarelvade üle rangemaks ja muu säärane vasakpoolne süüdimatus. Nii palju tekstist.

Mixmaster Mike’i keeratud biidid on üsna anakronistlikud, seesama minimalistlik pulseeriv elektro-räp, mis mullu ja tunaeilegi, kuid ilma kitarrideta ja seetõttu väga old-school. Samuti on songwriting võrreldes eelmise plaadiga tugevalt stagneerunud. Nii leidsingi vaid kaks lahedat rada, nutika bassiga “Shazam!” ja efektne esiksingel “Ch-Check It Out”.

Tänane New York City scene õitseb ka ilma Beastieta. Kuulake või Strokesi, Interpoli või Rapture’t. Kunagisest linna ägedaimaist bändist on aga järel vaid lärmav viirastus, mis sobib vast Michael Moore’i järjekordse demagoogia soundtrack’iks, kuid ei vääri seda ülišeffi diskograafiat, mille Beastie Boys on kahekümne varasema aasta jooksul plaadistanud. 6

Koit Raudsepp

Erinevad esitajad
“Garage ja Mürage”
(Sewercide)

Müra-rockmade in Estonia.

Kõigepealt kiitkem albumi pealkirja. “Garage ja Mürage” kõlab kui üleskutse: “Karake ja mürage!”, mida on igati asjakohane teha garaaži- ja müra-rock’i saatel, mida plaat esitleb. Oh müra ja karga, sest müra-aeg on käes!

Alustab legendaarne Zahir, mille väsimatud kitarrid rügavad raginal nagu traktor. Üle mootoriragina kriiskab traktorijuhi kime ja nasaalne tenor ning kõik see kokku läheb läbi lihast ja luust. Zahirile kõige lähedasemat rida ajab sel heliplaadil vast ansambel Shelton San, kuid nad märatsevad Zahirist pisut vaoshoitumalt ja mõistusepärasemalt. Shelton Sani kõlapilti annavad mahlakust pruuskavad pasunad. Huhh!

Kwing Kungks pakub sedapuhku plikahäälset kiljumist, mis on ähvadavalt hüsteeriline. Ansambel Kurjamilt on lugu “Ristisõdijate kokkupõrge eestlastega merel” – ümbrisel on märgitud ka sõnade autor, kuid sõnu me ei kuule, ainult instrumentaali. Ju otsustati tekst viimasel hetkel laulust välja visata.

Lo-fi vallas on klass omaette prantslaste osalusega grupp Les Anges Detraques. Kogu nende värk toimub kesksagedusel – monotoonse, kuid kiire trummipõrina saatel käib vilgas ja pretensioonikas jauramine. Kurioosne!

Kriminaalne Elevant mängib vimkat ja voogavat akordioni-jazz’i ning Sõpruse Puiestee Hillbillid manavad esile pulpfictionilikke meeleolusid. Väga kena, kuid kas sellise muusika õige koht on ikka müraplaadil? On justkui liiga teisest ooperist.

Mõnel juhul üllatab, kui erinevat muusikat võib teha üks ja sama kollektiiv. Näiteks Guruhargi esimene lugu “Retro” on rämehumoorikas, aga sama bändi teine pala “Pueriilne” hõljub kuskil ilusas steriilsuses. Ansambel Lloyd mängib kõigepealt maha “Da-Da”, mis on heas mõttes tüüpiline vene tänavaromantika. Seejärel kõlab Lloydilt sugestiivselt veniv ja painajalik “Turn the lights down”. Mõned lausa oskavad oma skaala laiaks venitada!

Kargab ja mürab küll. 8

Marko Mägi

Tuxedomoon
“Cabin in the Sky”
Crammed Discs

Kunstipärane, veider, aga tõsiseltvõetav.

Ma ei saa midagi parata, kui te ei tea, kui hea bänd on Tuxedomoon. Ma ise ka ei teadnud veel mõni aeg tagasi. Kui kaugele võib paarikümne aastaga jõuda algpunktist, mida muusikaleksikonid nimetavad miskipärast gothic-post-punk. Nüüdset Tuxedomooni, globaalse haardega ameerika bändi annab kategoriseerida ehk vaid art-rock’i või muu alla; aastad on teinud oma töö ja üldse, see on come-back pärast üle kümne aasta kestnud pausi. Võimas tagasitulek igal juhul. Puhkpillid huugavad, bass on gooti asjale mõnes mõttes truuks jäänud, ämbient, müra ja elektroonilised trikid vahelduvad iroonilise itaaliakeelse pseudopopi ja peaaegu “klassikalisse” muusikasse eksivate kõrvalepõigetega. See kõik on nii kuradi veenev, mis sest, et läbitöötatud ja heakõlaline. Kui mõni come-back-plaat sama põnev ja ka millegi poolest võrreldav on, siis ehk Cani “Rite Time” (1989). 9

Tõnu Kaalep

Badly Drawn Boy
“One Plus One Is One”
(Twisted Nerve)

Kunagine Mercury-auhinna laureaat on nüüd mustvalgelt joonistatud poiss.

Ma andsin nelja aasta eest oma allkirja Badly Drawn Boy debüüti “The Hour Of Bewilderbeast” kiitvale arvustusele ja olen sealtpeale (endamisi) väitnud, et tema uuemad plaadid on miskitmoodi järjest magedamad. Hea küll, jätame kaks vahepealset teost vahele ja räägime ainult sellest siin. “One Plus One Is One” on kõlalt mõneti “Bewilderbeasti” moodi, ent seda kuidagi teisiti, kuidagi vähem. Et siis kuidasmoodi teisiti ja vähem?

Võib proovida umbes sedamoodi selgitust – kui kohtad arranžeeringuid, mis on nii ülivõimsad nagu siin, siis tekib küsimus, kas nad mitte mõnesugust tühjust ei varja, näiteks seda, et laulud ise on äkki kuidagi õhemad ja tuimemad? See skeem “sisemisest” ja “välimisest” ilust ei meeldi mulle põhimõtteliselt – ma lihtsalt ei usu, et popmuusika pealispinnal eksisteerib mingi võlts fassaad ja talle vastukaaluks seal varjus mingi aus ja puhas (enese)väljendusvorm. Nii et parem sõnastame selle kuidagi ümber ja öelgem nii: kui “Bewilderbeasti” laulud olid sünnist saati värvilised, siis siin on ka paremad neist (liigutavalt melanhoolsed “Easy Love” ja “Takes The Glory” või klaverist juhitud meloodia loos “Logic Of A Friend”) justkui pigem mustvalged. Selles pole midagi halba, lihtsalt nood arranžeeringud kukuvad oma lämmatavas detailirikkuses kohati liigsed, sekundaarsed ja pealekleebitud välja. Ja ma ei räägi siin ainult tõesti ülearusest lastekoorist seal plaadi lõpus.

Siinsetes lauludes juhtub paljugi. Aga tervik jääb väiksemaks kui osade summa. Või nagu ta ise ütleb: 1 + 1 = 1. 6

Tõnis Kahu