Sooster jälle Tartus
Tenno Sooster on Ülo Soosteri poeg, kes on sündinud Moskvas, lapsepõlve suved veetnud Hiiumaal ja elab alates 1990. aastast Iisraelis.
Suurte kunstnike kunstnikest lapsed on olnud alati keerulises seisus. Mõelgem kasvõi Elmar Kitse lapselapsele Markus Kasemaale, kelle töödest otsitakse pigem Elmarit, Lindat, Andrust ja Saskiat kui teda ennast.
Ilmselt oli ka Tenno Soosterile Eestis üks sagedamini esitatav küsimus: kas sa tunned isa mõju oma piltides? Mina küsisin: kas see küsimus sind ärritab? Tenno tuli oma leebel moel asjast välja, vastates, et ega geenide vastu ei saa ja ilmaasjata rabeleda pole ka mõtet. Geenid kõnelevad ta piltidel mitmel moel. Palju on otseseid tsitaate – “Kalasuu”, milles ülosoosterlikud huuled on vormunud tennolikul moel ülolikuks kalaks, või “Kalasilm”. Teisalt on suur sarnasus käekirjas, eriti kui tegemist hoogsama joonistusega. Illustratsioonides valitseb ühesugune painajalik õhustik ja nii mitmeski pildis tabad ehmatavalt erootilist otseütlemist nagu Ülo Soosterigi puhul. Kõige selle juures jääb aga Ülo Üloks ja Tenno Tennoks. Tenno Soosteri joonistusi vaadates tunned ilmselt sama, mis moskvalased omal ajal – midagi on paeluvalt võõrast. Palju on venelikku literatuursust ja sõna pildis kasutamist – sõnadest (vene, eesti, inglise, heebrea) moodustuvad raamid ja mõnikord taust joonistuse ümber. Samas on kõike kujutatud hiidlasliku huumoriga - ajudega meduus, kopsudega kala, hävituslennukiks moondunud pääsuke jne. Kuigi Tenno väitis, et otsest sõjategevust ja terrorismi tema elupaigas ei ole, paistab sealne ärev olukord ta piltidest siiski välja. Mitmetel piltidel on linnud ja kalad muutunud sõjarditest monstrumiteks, esmapilgul ilus ja leebe pilt sisaldab varjatut vägivalda. Hirmutavamad on inimkloonid ahtra kala ja salamandri kõhus.
Kui me muuseumis mu tööruumis teed jõime, küsis Tenno, miks pole siin ühtki maali seinal. Vastasin, et vahin himuga aegajalt ka paljaid seinu. Sellepeale hakkas ta naerma ja ütles, et temal pole kodus arvutit. Kõik ta joonistused on sündinud nautides vaba käega joonistamist. Pärast üheksat tundi arvuti taga töötamist, tuleb ta koju, võtab sule ja tuši ja laeb ennast maha. Pildid on kõik tohutult töömahukad, neis on saavutatud kohe kohe käega katsutav materiaalsus ja nad laulavad lausa juugendlikku hümni käsitööle. Muide, mitmeid tsitaate Beardsley loomingust ongi ta kasutanud.
