NÄDALA RAAMAT: Mihkel Mutt "'Sise ja väli"'

Sirbi raamat. 135 lk.

Päevakommentaaride muutumine raamatuks meenutab paratamatult üht vana ütlemist Vändra saelaudadest. Kuid misseal’s ikka, lauad laotakse riita ja neist saab kena lõhnav lauakoorem. Mihkel Muti uus raamatuke lõhnab ka – trükivärvi, ökopaberi ja suhteliselt värske aja järgi. Ja tegelikult Muti “Sise ja väli” ju ongi ühe aja lehe laiendus, lehtedest kokku korjatud esseistika (Muti žanrimääratluse kohaselt). Seal sisalduvad kommentaarid on tõesti nii värsked, et hapnemise lõhna pole veel palju tunda. Pigem vastupidi. Kuna  sisepoliitika kolistab nii nürilt ühtede ja samade ämbritega, mõjuvad aasta tagasi kirja pandud asjad just nii, nagu need oleks öeldud praegu. Kas või näiteks seoses ministritega, kes meenutavad Mutile kooliõpetajaist praktikante. Võrreldes Kallase kabinetiga on lapsministrite fenomen uue valitsusega veelgi võimendunud ja nüüd on meil ka koolidirektoriks esmakatsetaja.

Läbi mitme valitsuse aktuaalne on ka kokkuhoid. Nn uue poliitika taustal ehk ei kõlagi enam nii äraspidiselt Mihkel Muti mõte, et ka Kristiina Ojuland võiks sõita Brüsselisse oma isikliku autoga - olgu ta kohale jõudes pealegi “tolmune, magamata ja pesemata”, kuid see-eest on ta “elav näide kui ausad ja omakasupüüdmatud on Eesti ministrid”. 

Mõned Muti ütlemised võiks kanda tervameelsuste kullafondi, millest saaks kindlasti ka omaette raamatu. Mulle meeldib Muti mõte muuta Eesti turvariigiks, kuhu saab sisse vaid magnetkaardiga - nagu näiteks Stenbocki majja (minu lisandus – ÜM). Kui Kaplinna kõrvale kerkib terve turvalinn, siis miks mitte ka turvatud Eesti? Seda enam, et turvafirma on juba olemas – NATO. Tasu turvamise eest vaid 2% SKP-st.

Lausa vaimustavalt mõjub arutlus sellest, kellel on EL-is õigus köhida: “Meie, eestlased, kardame ju, et tuleviku Euroopas tohivad ühed mitte ainult köhida, vaid ka rögastada, põrandale sülitada ja – koguni peeretada, samas kui teistel pole lubatud isegi kombekalt häält puhtaks köhatada, et hakata laulma Beethoveni “Oodi rõõmule””.

Muti välispoliitilise arutlused veel algamata Iraagi sõja taustal meenutavad oma Ameerika-apologeetikaga kangesti valitsuse väljaütlemisi ja aegu, kui Mutt oli osake riigi ruuporist (välisministeeriumis). Pole siis imestada, et Muti jaoks on Ameerika- kriitilisest Hasso Krullist saanud al-Queda poliitlektor ja Rein Rauast Husseini advokaat. Samas ei suuda Mutt kuidagi uskuda, et USA on Iraagi vastu esitatud tõenditega tegelikult puusse pannud: “Minu meelest just see, et need tõendid olid nii hädised, veenab, et need olid ehtsad.” Mõnikord mõtleb Mutt ka silmaklappidega, aga kesse kirjanikku keelata saab.