"'Solana võtab vastu, keda Ojuland ei tahtnud"'
Dr Riina Ruth Kionka on Eesti üks paremini tuntud diplomaate, endine Eesti suursaadik Saksamaal ja praegu välisministeeriumi asekantsler Euroopa Liidu küsimustes. Hariduselt poliitikateadlane ja väljaõppinud sovetoloog, s.t endise Nõukogude Liidu asjatundja.
Tänavu 1. juulist asub ta tööle Euroopa Liidu nõukogule alluvas transatlantiliste suhete, inimõiguste ja ÜRO direktoraadis. Kionka juhatab seal osakonda, mis töötab välja ELi ühtseid välispoliitilisi seisukohti USA ning Kanada suunal.
Ta on lühikese aja jooksul juba teine Eesti riigiametnik, kes asub Brüsselis olulisele kohale. Märtsis valiti senine Kredexi juhataja Maive Rute Euroopa Komisjoni ettevõtluse ja tööstuse peadirektoraadi üheks direktoriks.
Eesti diplomaadi ülemusteks saavad praeguse Urmas Paeti asemel ELi välis- ja julgeolekupoliitika esindaja Javier Solana ning tuntud Briti välispoliitikaguru Robert Cooper, varasem Tony Blairi "parem käsi".
Kas teie kohale oli kõva võistlus?
Tegelikult ma ei konkureerinud otse sellele kohale. Oli konkurss ametnike kohtadele. Need, kes läbisid konkursi, said reservnimekirja, ning edasi hakkasid institutsioonid neile pakkumisi tegema.
Te siis tahtsite lahkuda välisministeeriumist ja minna ELi asutustesse tööle, ükskõik kuhu?
Ma taotlesin mõnd kõrgema keskastme juhi kohta.
Millal te paberid sisse andsite?
Kevadel 2004, see oli veel Ojulandi ajal. Et pääsesin nimekirja, sain teada tänavu täpselt vabariigi aastapäeval. Pärast seda hakati minuga ühendust võtma.
Praegune polnud ainus pakkumine, aga mu esimene eelistus oli minna tööle nõukogu juurde. See on koht, kus Euroopa Liidus välispoliitikat tehakse. Komisjoni juures on rohkem rakenduslik pool.
Mis on teie motiiv ära minna, liikumapanev jõud? Te vist põgenete välisministeeriumist?
Mul on kaks suuremat põhjust. Üks on tõepoolest see, et ma pole olnud rahul – või täpsemalt, et siis, kui ma paberid sisse andsin, ma ei olnud rahul välisministeeriumi käekäiguga.
Teine on, et tunnen endas mingit rahutust, mis tahaks väljendust saada. Kaks suurt eesmärki, Euroopa Liit ja NATO on käes, ning tahaks midagi uut.
Minister Paeti panete üpris keerulisse olukorda. Sisuliselt ühekorraga teatavad oma lahkumisest ministeeriumi kantsler Priit Kolbre ning teie, kes olete ELi suuna juht.
Mina ei teadnud, et kantsler läheb ära, kui ma pakkumise vastu võtsin. Ma ei usu, et jätan ministri hätta, sest siin on väga tugev meeskond. See, et inimesed tulevad ja lähevad, on üks osa selle maja töö iseloomust.
Ma ei saaks muidugi öelda, et Paet on väga õnnelik selle üle.
Te ikka teatasite talle juba?
Jaa, absoluutselt. Ta oli esimene, kes teada sai.
Millal te teatasite?
Läinud nädalal lõplikult, aga kohe, kui ta tööle tuli, siis ütlesin, et selline võimalus on olemas.
Mis oli Paeti reaktsioon?
Ta avaldas kahetsust, et niisugune asi toimub ja et kurb lugu küll. Natuke üritas ka auku pähe rääkida, et võiks minekut edasi lükata või üldse ümber mõelda. Sest suur ajend oli ju läinud.
Kui Paet oleks olnud minister, kui see konkurss välja kuulutati, siis ma ilmselt ei oleks kunagi oma nime kirja pannud.
Nii et te lähete ikka selgelt Ojulandi pärast?
Ma lähen sellepärast, et ministeerium on väga palju muutunud. Inimene, kes tõi need negatiivsed muudatused sisse, on üle-eelmine minister.
Teda tuleb kiita ühes asjas: ma ei oleks eluilmaski uskunud, et üks inimene suudab nii kiiresti ja süsteemaatiliselt ära rikkuda hästi töötava välisministeeriumi. Tema suutis.
Põhjus oli kõik see, kuidas käsitleti inimesi, kuidas juhiti ministeeriumi, kuidas tehti välispoliitilisi otsuseid. See võttis isu ära siin edasi töötada. Ja suures frustratsioonis ma saatsin oma paberid Euroopa Liidu konkursile sisse.
Ma ei räägi teile ju midagi uut, see pole mingi saladus, et selles majas olid probleemid.
Algul oli maja väga Ojulandi vastu, kuid hiljem justkui siiski harjusite ära?
Kõigega harjutakse. Eks eestlased harjusid ka Siberis. See vist pole küll hea võrdlus – ma ei tahaks trivialiseerida seda, mis eestlastega Siberis toimus.
Ma tahaksin teiega nõustuda, et kui Ojuland tuli, siis algul oli elu siin üsna tormiline, siis aga läks asi paremaks. Kui tulin Saksamaalt tagasi, siis arvasin, et kõik on enam-vähem stabiilne. Et võibolla ei ole suurt armastust, ent seda ei peagi olema. Töö ei ole abielu.
Aga kui jõudsin kohale, siis avastasin, et kõik haavad ei ole paranenud. Minister Ojuland tegi mulle esimese kolme kuu jooksul kaks pakkumist ära minna. Ta serveeris seda muidugi viisakalt, et sind on vaja selles või teises kohas rohkem. Kuid oli selge, et ei tahetud, et ma välisministeeriumis oleksin.
Te ei tahtnud saadikuks hakata?
Seda ei tahaks kommenteerida. Mõlemad kohad olid väljaspool maja, ent mitte väljaspool süsteemi.
Igatahes praegu on mul päris hea tunne sellepärast, et Robert Cooper ja Javier Solana võtavad kahel käel vastu inimese, keda välisminister Kristiina Ojuland ei tahtnud.
Teie olite ka üks neist, kes kirjutas 2002. aastal alla diplomaatide läkitusele peaminister Siim Kallasele, et Ojuland välja vahetataks?
Meil oli kokkulepe, et sellest kirjast ei räägita. Sellepärast ma ei saa seda kommenteerida.
Mis oli teie meelest Ojulandi peamine viga?
Ta tuli teatud eelarvamustega majja ega usaldanud siinset professionaalset meeskonda.
Muidugi, professionaalsus hõlmab ka ametieetikat. Et ükskõik, kes on minister, temaga tehakse koostööd ning ei töötata vastu. Ning keegi ka ei töötanud vastu.
Aga kui iga otsusega antakse mõista, et meeskonda ei usaldata ja ettepanekuid, mida välja pakutakse, arvesse ei võeta, ning hoopis minister tegutseb meeskonna vastu, siis kuidas saab sellest tekkida koostöö?
Et minister Ojuland võibolla ei olnud välispoliitikas suur spetsialist, on siinjuures täiesti ebaoluline. Minister ei peagi olema spetsialist. Ta peab olema hea poliitik, peab oskama inimestega läbi saada ja neid juhtida. Et see masinavärk töötaks nii hästi, et see ka talle on poliitiliselt kasulik. On täiesti ükskõik, kas tal on sügav taust või ei ole.
Ka Paetil ei ole väga sügavat välispoliitilist tausta, kuid tal pole seda vajagi. Ta on intelligentne inimene, kes oskab juhtida.
Kuivõrd oli Ojulandi ametist tagandamine välisministeeriumi inimeste tegevuse tulemus?
Ministeerium ei teinud midagi, et sellele kaasa aidata. Vaadake kogu seda komplotti hetkeks riigiametniku vaatevinklist. Me oleme kõik välisministeeriumi töötajad, ning ega see ei peegeldu ka meie peale kuigi hästi, kui linna peal räägitakse, et välisministeerium on kaoses.
Kristiina Ojuland on Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni esimees, teie olete välisministeeriumi Euroopa Liidu asjade asekantsler. Te peaksite ometigi olema koostöös ja parimad kolleegid.
Ma ei saa vastata seda ega teist, sest ta on nii vähe sel kohal olnud. Iga kord, kui olen käinud Euroopa Liidu asjade komisjonis selgitusi andmas, pole teda seal olnud. Ma ei ole teda näost näkku isegi näinud.
Kas teil pole tunnet, et lähete teisele poole rindejoont? Praegu kaitsete Eesti huve ELis, edaspidi ELi huve.
Tahaks loota, et need asjad pole vastandlikud. Suuresti välispoliitikas see, mis on ELi huvi, on ka Eesti huvi ja vastupidi. Kuid jah, teatud identiteediküsimus kindlasti on.
On teil ka USA kodakondsus alles?
Jaa. Kuna ma sündisin USAs, siis oleks sellest üpris keeruline lahti saada.
Te ei leia, et on mõneti kummaline, et ELi välispoliitilist suhtlemist USAga asub juhtima ameeriklane?
Ei, mulle ei tundu nii. Ja kogu kandideerimise ajal keegi isegi ei tõstatanud seda küsimust.
Küll tõstatati seda, kui ma tulin Eestisse tööle. Kuid ma saan väga hästi aru, kelle heaks ma töötan. Ma olen olnud Eesti riigiametnik ja pole kordagi tulnud pähe, et mul oleks mõni skisofreeniline hoiak x küsimuses. Nii et miks seda peaks tulema ka ELis töötades?
Mida te siiski täpselt tegema hakkate?
Ei oska öelda. Tulevane ülemus juba saadab mõnikord taustamaterjale, ent konkreetsed ülesanded selguvad kohapeal.
USAs on tuntud küsimus, et kui peaks Euroopale helistama, siis ei tea, kelle numbrit valida. State Department'i ametnikele hakkab see olema teie number?
Ilmselt mõnedele küll, kes on samal bürokraatlikul tasemel.
Parim hetk teil Brüsseli palgale minna just ei ole. Euroopa Liidu tulevik on pehmelt öeldes ebakindel.
Minu käest on küsitud, mis tunne on pärast Prantsuse ja Hollandi referendumeid minna uppuvale laevale. Aga ma ei arva, et see laev on uppumas. Euroopa Liidus on ennegi kriise olnud.
Kui lugeda ajalugu täpsemalt, siis tuleb selgelt välja, et kriis ongi Euroopa Liidu jaoks üks töövahend. Läbi kriisi sünnib midagi uut ja paindlikumat.
