Piir ja piiritagune
Kahe presidendi – Rüütli ja Putini kohtumine on märk, mida on veel raske tõlgendada, kuid mis võib olla märk sulast pärast pikka külma.
Selle võimaliku sula konkreetne tähendus on Venemaa tõenäolik valmisolek kirjutada alla piirileping Eestiga. Nüüd, kui näib reaalsena, et leping võiks kehtima hakata, on tema ümber tõusnud vaidlusi ja pahandamist.
On neid, kes leiavad, et nõusolek loobuda Tartu rahu piirist on Eesti rahva ja eriti setude reetmine, kelle kodumaa (Setumaa, Petserimaa) niimoodi jääbki lõhestatuks kahe riigi vahel. Äkitselt on virgunud hulk inimesi, kes peavad end asjatundjateks rahvusvahelise õiguse ja maailmapoliitika vallas ning õpetavad meie valitsust, presidenti ja diplomaate, kuidas Venemaaga peaks käituma.
Praegune Eesti valitsus on minu meelest uue iseseisvusaja kõige nigelam. Kuid kui ta saab piirilepingu alla kirjutatud, hingan kergendatult. Kuigi vähemalt paljudel Eesti kagupiiril ja selle piiri taga elavatel inimestel jääb süda selle piiri pärast valutama. Tean aga, et siin pole midagi parata. Setumaa ühendamine Eesti trikoloori alla ei ole võimalik. See ei oleks olnud võimalik ka 1991. aastal, kuigi on neid, kes usuvad, et siis lasti soodne juhus käest. Ei lastud. Eesti tipp-poliitikud teadsid ka siis, et Tartu rahu piiride taaskehtestamine on utoopia ja kui nad seda ei teadnud, tegid välisdiplomaadid asja neile selgeks.
Nii ei pane mina Eesti poliitikutele pahaks loobumist Narvatagusest ja Petserist-Irboskast, küll aga setude tüssamist, nende õiglaste ja ilusate püüete propagandistlikku ärakasutamist. Tuleb hinnata Andres Tarandi julgust, kes peaministriks saades suutis välja öelda seda, mida teised ei söandanud: et Eesti võib loobuda Tartu rahu piiridest. Nii hakkas jää liikuma ja läbirääkimised uue piirileppe üle said alata. Küllap kord kirjutavad asjaosalised oma mälestustes, kui raskelt läbirääkimised kulgesid ja teevad kahtlejatele selgeks sellegi, miks ei olnud võimalik tõmmata piiri nii, et suur osa nüüd Venemaale jäävatest setu küladest oleks saanud Eesti poolele. Pole põhjust arvata, et seda tehti pahast tahtest või saamatusest. Tegu polnud ka lihtsalt kahe riigi läbirääkimistega, vaid osaga suurest protsessist, mille käigus Venemaa nõustus välja tõmbuma Baltikumist ja Kesk-Euroopast ja milles aktiivselt osalesid Lääneriigid.
Nõukogude Liit oli kaotanud külma sõja. Õnneks jätkus lääneriikidel tarkust ja ettevaatlikkust, et kaotaja õigusjärglast Venemaad mitte nurka suruda ja talle täiesti alandavaid nõudmisi esitada. Selliste nõudmiste hulka oleks kindlasti kuulunud Petseri ja Ivangorodi loovutamine Eestile. Petseri ja tema klooster on Venemaa ajaloos olulised kohad ja nende sattumine Eesti piiridesse 1920 - 1940 aastal oli õnnelik juhus, mis säästis kloostri ja tema asukad bolševike terrorist, tehes sellega Vene õigeusu kirikule tõsise teene.
Kostab hääli, et võrreldes Tarandi ajaga 1995. aasta alguses on nüüd, 2005. aastal olukord muutunud ja meil pole Euroopa Liidu ja NATO liikmena enam põhjust jääda vanade halbade lepete juurde. Nüüd on Venemaal lepet rohkem vaja kui meil, kasutagem siis soodsat hetke ja sõlmigem parem lepe.
Euroopa Liidu ja NATO liikmena on Eesti tõepoolest paremas positsioonis kui kümme aastat tagasi. Kuid ei maksa arvata, et Venemaa on niipalju halvemas positsioonis. Ei maksa arvata, et Euroopa Liidul ja NATOl pole oma seisukohta Eesti piiri asjus, mis on ju ka EL ja NATO idapiir. On küll ja mingi kahtluseta ollakse Brüsselis kategooriliselt vastu igasugusele piiriprobleemi ülessoojendamisele Eesti poolt. Kõige vähem soovib Euroopa piirivaidlusi ja lahendamata piiriprobleeme naaberriikidega. Ning pole põhjust mõelda, et selliste vaidluste ja probleemide taastekitamine oleks ühe Euroliidu liikme, Eesti huvides. Irredentism, mõne ala (tagasi)nõudmine teiselt riigilt ajaloolistel, kultuurilistel või rassilistel põhjustel on Euroopas väga halvas kirjas, sest irredentismil on oma roll II Maailmasõja puhkemises ja äsjases Jugoslaavia kodusõjas. Olenemata meie spekulatsioonidest Tartu rahu kehtivuse üle, tõlgendataks Läänes Eesti katseid piiriküsimust uuesti üles tõsta just ohtliku irredentismina.
Normaalseid suhteid Venemaaga on vaja meil kõigil. Eriti setudel mõlemal pool piiri, mis suhete paranedes muutub kohalikule rahvale väiksemaks tõkkeks ja takistuseks. Riigipiiri ei saa enamasti muuta, kuid saab teha palju selleks, et ta ei segaks inimeste elu. See on Eesti ja Vene poliitikute kohus. Eriti setu rahva ees.
