Salapärase dokustaadi juhtum

Notar lõi tähtsale paberile templi “Koopia õige” ja kuus maja Kadriorus vahetasid omanikku. Originaal kadus jäljetult.

Sinna tänna lehekene lendab, dokumendiks saab,
sinu elukäiku peidab endas, elusaatust ka.
Käsi alla, kümme templit peale, kaante vahele,
nii võid jääda, vaatamata eale, kaante vahele.

Singer-Vinger, “Makulatuur”

Tallinnas elav baltisakslaste võsu Raul Riemer (64) sai kuue elumaja omanikuks tõelises krahv Monte Cristo stiilis.
Täiesti ootamatult esitas ta kohtule vanal kirjutusmasinal tipitud paberi, mis olla koostatud natsiaegses Berliinis, üles leitud kusagil Venemaa avarustes ja mille olemasolu ei osanud keegi isegi aimata.
Dokument ütleb, et Riemeri vanaisa Hermann Riemer ostis vahetult enne Eesti venelaste küüsi langemist oma kaugetelt sugulastelt portsu kinnisvara, sealhulgas kuus maja Kadriorus.
Selline leping andis Riemerile õiguse majad riigilt endale nõuda.
Nii ka läks, kuigi paberid äratasid kahtlust. Kohus langetas otsuse lepingu koopia alusel, mis oli omakorda tehtud teisest koopiast. Kuid paberile oli käe alla pannud notar Evi Paberit.
Mitukümmend miljonit krooni maksvad kinnistud vahetasidki omanikku.

Notar vilistas seadusele
Notar Paberit teatas kohtus, et “Eesti seadused lubavad võtta suvalise paberi, teha sellest koopia ja lüüa pitsati ”Koopia vastab originaalile” ilma dokumendi sisu eest vastutamata. See, kas kopeeritav paber on originaal või koopia, ei oma tähtsust”.
Kuid seadus ei luba koopiat kinnitada nii, nagu notar Paberit seda tegi.
Esiteks võib notar välismaal (antud juhul Saksamaal) koostatud lepingu ärakirja tõestamiseks vastu võtta ainult juhul, kui see on legaliseeritud Eesti Vabariigi välisministeeriumis või konsulaarasutuses.
Teiseks võib notar tõestada eraisiku koostatud dokumendi ärakirja ainult siis, kui selle inimese allkirja ehtsus on tõestatud.
Evi Paberit sellest ei hoolinud.
Seega võib väita, et Kadrioru kvartal läks Raul Riemeri kätte eelkõige tänu notari seaduserikkumisele. Sest kohtus piisas ainuüksi notari märkest “Koopia õige”, et arvestada võltsimishõnguga eellepingu ärakirja vettpidava tõendina.

Tähelepanelik vanaproua avastab sobingu
Riemer sai kuus maja, kuid koos nendega ka portsu vaenlasi. Majade elanikud hakkasid väitma, et tegemist oli peenikese pettusega. Leping peab olema võltsitud! Nad viisid asja kohtusse ja pöördusid politseisse.
Enamikuga elanikest on Riemer kompromissile jõudnud. Ainsana käib temaga kohut sirgeseljaline proua Urve Piirat (52), kes on loobunud igasugustest lepetest ja nõuab pettuse paljastamist.
“Kohtus tehti üürnike kulul sisuliselt nalja,“ väidab majaelanik Piirat. “Kohtunik ei oleks tohtinud seda niinimetatud lepingut üldse vastu võtta, vaid oleks pidanud hoopis notarit karistama.”
Proua Piirat on mitu aastat tegutsenud Sherlock Holmesi ja Perry Masoni stiilis. Tuhninud paberites ja leidnud ridamisi salapäraseid fakte ning vihjeid, mis viitavad väga suurele sohile.

Arumäe “leiab” kadunud paberi
Tõepoolest, asi on salapärane. Riemeri endine asjaajaja Jüri Toomepuu väidab, et kui klient tema poole pöördus, siis sellist paberit tal ei olnud. Dokument ilmus välja alles hiljem, kui Riemeri advokaadiks sai endine justiitsminister Urmas Arumäe. Kes elas muuseas ühes kõnealustest majatest.
“Mu küsimusele, kust ta ühtäkki nii tõhusa dokumendi leidis, vastas Riemer, et advokaat Arumäe oli selle leidnud kusagilt Venemaa arhiivist. Riemer rõhutas sõna “leidis” ja naeris seda öeldes. Järeldasin sellest, et ta mõtles sõna “leidis” asemel sõna “võltsis”,” räägib Toomepuu.
Kuid müstika kasvab veelgi. Leping on justkui koostatud veebruaris 1940 Berliinis. Tunnistajateks kolm tundmatut sakslast.
Riemeri vastaspool esitas meeste kohta Saksamaale arupärimise. Selgus, et härraseid Rissmanni, Grinni ja Figuri pole kunagi Berliinis elanud. Samuti näitavad Eesti Politseiarhiivi ürikud, et majade ostja Hermann Riemer ei käinud tol ajal kordagi Berliinis.

Volikirja tõestas olematu notar
Kahtlust äratavas lepingus müüsid maju Raul Riemeri kauged sugulased – vanaisa vennanaine ja tolle kasutütar. Ema esindas kasutütart volituse alusel.
Volikirja ei õnnestunud advokaatidel Saksamaalt leida.
Sakslased teatasid hoopis, et notar Hans Melshessneri t, kes olla volikirja kinnitanud, pole kunagi olemas olnud.
Küll aga leidis Urve Piirat Tallinna Linnaarhiivist teise paberi, mille kohaselt kaks selles salapärases lepingus figureerivat maatükki Nõmmel olid müüdud juba aasta varem. Nüüd aga müüsid ema ja kasutütar neid maatükke uuesti! Lisaks näitavad arhiivipaberid, et 1940. aasta detsembri seisuga kuulusid majad endiselt müüjatele. Miks Hermann Riemer tehingut lõpuni ei viinud, selle notariaalselt kinnitamata jättis ning vara üle ei võtnud?
Imestama paneb seegi, miks on Saksamaal ja sakslastest tunnismeeste juuresolekul koostatud leping eesti-, aga mitte saksakeelne.
Ja lõpuks ärgitab kahtlusi tehingu hind. Kadrioru majad ja kaks krunti Nõmmel läksid loosi 1800 krooni eest, kusjuures enne seda maksid ema ja tütar sama varanduse kättesaamise eest pärandimaksu üle 27 000 krooni. Vara koguväärtuseks hinnati pärimishetkel vähemalt 60 000 krooni, ühe allika järgi 260 000 krooni.
Tagatipuks näib Urve Piiratile, et allkirjad lepingul on tehtud pastapliiatsiga. Viimane leiutati aga alles 1941. aastal.

Kohus uskus Riemerit ja tema advokaate
Urmas Arumäe teatab, et lepingust ei saa kuidagi välja lugeda, nagu pidanuksid tunnistajamehed Berliinis elama.
Arumäe kolleeg vandeadvokaat Äili Rodi lisab, et kui arhiivis pole andmeid selle kohta, et Hermann Riemer piiri ületas, ei tõenda see ometi, et Riemer sel ajal Saksamaal ei viibinud.
Kuid seadus ütleb selgelt: “Oma õiguste tõendamise kohustus lasub isikul või tema pärijatel.”
Ja mis siis sellest, kui majad müüdi omandamishinnast (pärandimaksust) 15 korda odavamalt. Arumäe: “Raske on 60 aastat hiljem hinnata, ja kas üldse on õigust hinnata, miks sõjahirmus inimesed tegid just niisuguseid otsuseid, nagu nad tegid.”
Väited pastaka kasutamisest peab Arumäe lihtsalt veidraks. Need on “nii naeruväärsed, et seda ei oska kommenteeridagi”.
Arumäe ja Riemer kinnitavad, et püüdsid Urve Piiratiga rahu sobitada. Pakkusid võimalust osta korter erastamishinnaga. Piirat aga keeldus ja nõudis 1,3 miljonit krooni valuraha. Riemer nimetab sellist käitumist väljapressimiseks.
Proua Piirat omakorda nimetab juttu väljapressimisest absurdseks. “Ma keeldusin nende ettepanekut vastu võtmast ja nõudsin samaväärse korteri soetamiseks vajalikku raha. Aga mitte Riemerilt, vaid linnavalitsuselt!” Tänaseks on ta hüvituse nõudmisest loobunud. Ta tahab vaid õigust. Et ülekohtune tagastamisotsus tühistataks ja tema saaks oma vanas kodus rahulikult edasi elada.

Kriminaalpolitsei uurib asja
Mullu sügisel otsustas prokuratuur, et Raul Riemeri käitumises esinevad kelmuse tunnused. Kedagi pole kahtlusaluseks tunnistatud, kuid uurimine käib. Eelkõige on tarvis läbi viia ekspertiisid, ent kust võtta originaaldokumenti?
Advokaat Arumäe kinnitab, et originaal oli kohtu käsutuses ligi kaks nädalat. Urve Piirat raiub aga vastupidist: “Tegemist on kollaažiga – osava, kuid hooletult tehtud võltsinguga. Kohtule esitati üksnes koopia.” Väidetavalt lepingu originaali näinud halduskohtunik Karin Kalmiste keeldub ütlemast, kas talle esitati lepingu originaal või notari kinnitatud koopia.
Hiljuti teatas Raul Riemer, et lepingu originaal on kaduma läinud...

* * *

30 miljonit krooni maksev tüli

Kuus eestiaegset puumaja Kadriorus
igas majas neli korterit ? 140 m^2,
asuvad Faehlmanni, Köhleri ja Vesivärava tänavatel
krundi suurus – 6610 m²
kinnisvara väärtus – ca 30 miljonit krooni
omanik - Raul Hermann Friedrich Riemer
väidetavalt sai kinnisvara endale võltsitud lepingu alusel

Suure tüli ajalugu

1940 - Hermann Riemer sõlmib väidetavalt eellepingu majade ostmiseks.
1991 - tema pojapoeg R.H.F. Riemer hakkab maju linnalt tagasi nõudma.
1996 - linn jätab taotluse rahuldamata, sest tegemist oli baltisakslaste ehk mittekodanike varaga.
1997 - muutub seadus, ilmub välja eelleping.
1998 - Tallinna Ringkonnakohus annab Riemerile õiguse vara tagasi saada.
1999 – linn tunnistab Riemeri vara tagasisaamise subjektiks.
2001 – politsei alustab väidetava pettuse uurimist.

Tegelased

Eduard Riemer
Baltisakslasest ärimees, metsatööstur. Rajas kõnealuse Kadrioru kvartali aastatel 1907-10. Suri Berliinis 1936. a. Omas kinnisvara Eestis, Lätis, Rootsis. Kaitseliidu Valgeristi kavaler.

Wilhelmine ja Constanze Riemer
Eduardi abikaasa ja kasutütar. Pärisid kogu Eduard Riemeri vara, sealhulgas Kadrioru kvartali. Maksid hinnalise pärandi kättesaamiseks üle 27 000 krooni ning väidetavalt loovutasid kinnistud Hermann Riemerile 1800 krooni eest.

Hermann Riemer
Eduard Riemeri vend. Tegutses Tallinnas majavalitseja abina.

Raul Riemer
Väidetavalt Hermann Riemeri lapselaps. On saavutanud enda tunnistamise Kadrioru kvartali tagastamise õigustatud subjektiks. Esitas kohtule salapärase dokumendi, millest nüüd on alles ainult koopiad.

Jüri Toomepuu
Endine Riigikogu liige. Jurist. Raul Riemeri esimene nõustaja Kadrioru kinnistute tagastamise protsessis. Hiljem esines kohtus ja meedias Riemeri esitatud lepingu vaidlustamise küsimuses. On veendunud, et dokument on võltsing.

Urmas Arumäe
Vandeadvokaat. Endine justiitsminister. Advokaadibüroo Concordia juhataja ning Raul Riemeri esindaja vaidlustes linna ja üürnikega.

Urve Piirat
Elab Kadriorus ühes Raul Riemerile tagastatud majadest. Peab praegu ainsana võitlust kahtlase tehingu ja selle tagajärgede vastu.