Sugulustunne Kofiga
Kofi nimi on Emmanuel Akorly, sest Ghanas pannakse enamasti kristlikke eesnimesid. Hüüdnime Kofi sai ta aga aga nädalapäeva järgi, millal sündis, Ghanas on kõik reedel sündinud poisid Kofid. Nii on Kofi Akorly nimekaim Ghanast pärist Kofi Annan ÜROs kah reedel sündinud. Mina harjusin Kofit kutsuma aga Mannyks, sest Manny nime alt saatis ta mulle poolteist aastat tagasi esimesed meilid Liverpoolist.
Nüüd istume vanalinnas, rüüpame õlut. Kofi räägib head inglise keelt - see on Ghanas riigikeel ja kooliõpetusekeel. Mitmekümnest Gahanas räägitavast kohalikust dialektist oskab Kofi kolme. Räägime palju ta kodumaast ja kui mu küsimus on totter, naerab Kofi absurdimaiguliselt. Mõtlen hiljem ta naeru üle pikalt ja minu meelest on seal sees taju, et elu Ghanas ongi paljus absurdne, aga sest pole vaja rääkida, pole vaja kurta. Ta ei kurdagi.
"Manny, kui Kofi Annan on ghanalane, kas see on tõstnud riigi kredibiilsust ja toonud investeeringuid?"
"Ega ole. Nii vist ei vaadata. Viimasel ajal on ehk läind pisut paremini, sest nüüd on vabariik stabiilselt toiminud kaheksakümnendate lõpust saati. Kuigi, kui sõjaväevõimu järel riik taas n-ö rahvale üle anti ja moodustati Rahvusvahelise Valuutafondi nõu(an)del eri parteid, siis sõid need parteid kõigepealt ise riigi kasinad rahad nahka esimeste valimiste korraldamisega."
Ghana on Atlandi Ookeani kaldal Kesk-Aafrikas, Briti Ühenduse tausta tõttu naabritest vahest kriipsukese jõukam. Aastaaegu ekvaatori juures pole, aga tänu merele on ilm kogu aeg pealt kahekümnekraadine ja neljal kuul aastast sajab ka vihma. Sestap saab iga potipõllumees kasvatada pisut maniokki või jammi nagu eestlane nõukaajal kartulit ja tomatit ja kogu pere lastekari teeb põllulapil tööd. Sellises kliimas pole elamiseks palju vaja ja paljut kuskilt võtta polegi. Ühes toas magavad koos pisilapsed, teismelised ja vanavanemad. Abielupaaril on enamasti siiski oma magamistuba. Ülikooli ühikatoas, mis on mõeldud kahele, elab teinekord kuus inimest ja neli magavad partisanidena põrandal, sest ühikakoht garanteeritakse vaid esimesel ja viimasel õppeaastal. Kui aga perre tuleb külaline, jäetakse talle voodi ja ise sätitakse end jällegi põrandale. Palju on tänavalapsi - küllap ka seetõttu, et tänaval pole probleemi magada ja milleks siis kodus konutada. Ja aidsi. Ja prostitutsiooni. Ka laste hulgas.
Manny rüüpab mõnuga eesti õlut, aga rohkem maitseb talle viin (ta ostis paar pudelit kaasa), seekord on ta eelmisel õhtul pidu pannud ja õlu libiseb paremini. Manny ei taha arutada selle üle, kas must mees saab siin rohkem eesti naiste või skinhead'ide tähelepanu ja mullegi viskab see teema, mille ma ise tahtmatult üles tõstan, ära.
Mind seob Ghanast pärit Manny Akorlyga The Blackie Liverpoolis. The Blackie on kultuurimaja, kus ma elasin viieteist aasta eest - peaaegu kaks aastat jutti, alul üksi ja hiljem koos Tiinaga, kellega ma tollal abiellusin. Sõitsin vahepeal Blackie'st korraks koju, abiellusin ja sõitsime koos Liverpooli vegeteerima. See oli just uue Eesti aja algul ja ma olin sattunud Inglimaale õige juhuslikult ja toppama jäänud. Algul paariks kuuks kodutute öömajja Sisters of Charity - see on ema Theresa loodud üleilmne organisatsioon - ja nüüd olen Tallinnaski kohalike sistersite juures külas käin ud. Hiljem võeti mind Blackie kultuurimajja ulualla. Olin seal tollal ainus idaeurooplane. Vabatahtlikke töötegijaid oli enim Suurbritanniast, aga ka pea kõikjalt maailmast. Blackie's liikus musti kunstnikke, trummareid, tantsijaid ja muidumehi.
Kui nüüd Manny aasta eest meilis, et tuleb Blackie'st Tallinna, olin kohe valmis temaga aega veetma ja Blackie'st lobisema. Pisut oli see, nagu jagaks kellegagi laagri- või sõjaväekogemust.
Miks Manny Tallinna tuli? Põhjus lihtne. Ta on küll pärit Briti Ühendusse kuuluvast Ghanast, aga Inglismaale sisenedes antakse talle alati viisa kuueks kuuks ja et seda uuendada, peab ta korra väljas käima. Just samamoodi käisime meie Tiinaga aeg-ajalt Blackie'st tiiru tegemas Saksamaal või Prantsusmaal. Mannyl on nii õnnestunud Blackie vahet liikuda juba neli aastat ja kui nüüd läheb õnneks ja ta saab kodus Ghanas käies briti üliõpilasviisa, siis mõned aastad veel.
Kui Manny aasta tagasi siin viisapikendustiirul oli, leidis ta paiga töölaagris Saaremaal ja ehitas roigasaeda. Kanäe kui tore, mõtlesin ma, talunik sai euroraha ja pidi võtma vabatahtlikku eurotööjõudu, aga sai ulualla mõned moskvalased ja ghanalase. Tööd tegid need inimesed tasuta, söögi ja pisku päevaraha eest. Kas maailmakodanikele peavarju andes ja tööd ja leiba jagades tekib meil juba eurooplase tunne?
Sel aastal oli Manny inglise keele õpetajaks In Down Towni koolis Suur-Karja tänaval. Õpilasteks siinsed teismelised venelased ja mõned lääneeuroopa lapsed. Manny vend elab USAs, õde on Inglismaal anestesioloog. Ise plaanib ta millalgi Ghanasse oma suure pere juurde naasta ja kui õnnestub, asutada orbudekodu, sest tööd noortega on ta kaua teinud ja see istub talle. Manny on kristlane. Ohkan selle peale, kas see kristlus pole aafriklasele mitte üks suur valge mehe päheistumine. Aga ei, Manny jaoks ei ole. Kui maailm on absurdsevõitu, elu ja saatused etteaimamatud, võivad kristlikud väärtused olla midagi, millest kinni hoida. Muidugi, evangelistliku kiriku teenistused Ghanas on tiba lustlikumad kui luterlaste raskemeelsed jutlused siin.
Aga lõppu lookene Manny karjääri algusest, kui ta üritas saada Ghanas ärimeheks. 24aastaselt sai Manny tööd investeerimisfirmas, mis valdavalt kogus turukaubitsejatelt pisisummasid ja lubas hiigelintresse ja alguses ka maksis. (Ikka vana hea tuntud püramiidiskeem, mida siinmailgi läbi mängitud.) Sissemakseid käis kogumas Manny, kaelas üleõlakott raha jaoks, aga muidugi mitte ühtki relva ega turvameest ligi. Raske öelda, kas sihipäraselt või mitte, aga firma läks pankrotti ja omanik kadus koos rahaga. Aga kliendid tundsid Mannyt, kes oli neilt raha korjamas käinud ja algul maksnud välja intresse. Nüüd oli kuri karjas ja nahatäis lähedal. Õnneks oli Manny heasoovlik sõber Austraaliast saatnud Mannyle just väikese sõbratoetuse 70 austraalia dollari kujul. Selle jagas noor finantsist välja vihastele võlausaldajatele ja jäi ellu.
Jah, päris läheks sinna Manny Ghana orbudekodusse tulevikus mõneks ajaks tööle, kui ainult seda va malaariat ei oleks. Saadan õige Mannyle selle kohta meili.
