Arhitektuurikonverentsil “Võistlevad õnned” osales teiste rahvusvaheliste kuulsuste seas Monique Eleb, kes  on professor Ecole d’Architecture Paris-Malaquais ja juhatab Arhitektuuri, Kultuuri, Ühiskonna Uurimiskeskust ning arhitektuuri ning urbanistika eriala doktoriõpet.

Sotsioloogia ning psühholoogia alase haridusega teadlane on keskendunud kodukeskkonna ning elamisviisi uurimisele. Ta on kirjutanud mitmeid uurimusi, millest esile võiks tuua “Architectures de la vie privée. Maisons et mentaltétes XVIIe-XIXe siècles.”, “L’invention de ’habitation moderne: Paris, 1880-1914”, “Urbanité, sociabilité, intimité. Des logements d'aujourd'hui”, “Casablanca : Mythes et figures d'une aventure urbaine”.

KODU KUI PIINLIK UURIMISAINES

Viimasel ajal tegeleb Monique Eleb peamiselt tänapäeva argielu ja ruumi seoste analüüsimisega. Kõik sai alguse teadlase uudishimust teada saada, kuidas on majade planeering ülesehitatud. Eleb ei keskendunud mitte niivõrd aga lossidele, vaid (prantsuse mõttes) väiksematele eramutele. Esmalt uuris ta peamiselt 19. sajandit, kust liikus ajas veelgi kaugemale tagasi. Nõnda oskas ta näha perekonna argipäeva juba laiemal skaalal. Eraelu on olnud tänini üsna väheuuritud valdkond, mida on peetud pigem millekski häbiväärseks. Kunstiajaloos tähtis on olnud institutsioon, monument. Originaalsust on nähtud olnud peamine, mille vastu huvi ilmutatakse. Elebi arvates on aga põnev just koduga seostuv banaalsus, kuna see on tõeline elu.

Eleb on püüdnud ruumide paiknemisest välja lugeda, millised on olnud mehe ja naise rollid majapidamises ning kuidas on suhtuti lastesse.. Näiteks valgustusajastul hakati mõistma, et laste eest on siiani halvasti hoolt kantud ning neid on vähe haritud. Sarnane suundumus peegeldub ka põhiplaanidelt, kus esimest korda ajaloos võib hôtel particulier’ (aadliku linnapalee) joonistelt välja lugeda, et majas on eraldi lapse või näiteks preili tuba.

Kodu võib pidada vaikivaks kooliks, kus omandatakse sotsiaalse võrgustiku toimimine. Kui sa oled laps, siis mõistad just kodus inimeste ühiskondlikke positsioone, aga ka soorolle, kombeid.

OMAETTEOLEMINE USU KAUDU

Üks olulisemaid teemasid kodu juures on kindlasti avaliku ning isikliku ruumi vahelised seosed. Tihti räägitakse privaatsusest seoses kodanluse kujunemisega. Monique Elebi arvates on siiski kõige olulisem põhjus eraldumiseks religioosne, kuna usk keelab mõned tegevused, nagu alasti olemise või kellegi palja keha vaatamise. Nii taunis katoliiklik kirik alastust. Ka teine põhjus privaatsuseks on religioosne –  see on vajadus olla iseendaga, küsida endalt, kas sinu elu on hea elu. Vajadus koha järele, kus olla üksi ning mõtiskleda, muudab maja plaani. Nii muutuvad oluliseks eraldi intiimsed toad.

Nii nõustub professor Eleb minu väitega, et privaatsus on seega luksus. Talus elasid koos suured pered ja seega oli omaette olemiseks väga vähe võimalusi. Kõik on nähtaval – nii see, mida ise teed kui ka see, mida teised harrastavad. Esimene luksus on olla üksinda.

SOOLINE  EBAVÕRDSUS ELAMUS

18. sajandil – siin väldib Monique Eleb ehtprantslaslikult termini rokokoo kasutamist, pidades seda ainult sisekujundusstiiliks – olid majades suured saalid olla koos teistega, siis veel  ruumid, mis vähem grandioossed, kus suhelda väljavalitud sõpradega ja kolmandat tüüpi, privaattoad – kabinet ja garderoob (esialgu peamiselt riietus- ning pesemisruum). Kabinetis sai mees või naine rahulikult töötada või lihtsalt intiimselt oleskleda. 18. sajandi esimestes korterites oli nendele kahele lisaks veel kolmaski väike koht, kus sai teha, mida iganes. See on feminiinne salong – buduaar, kus võis lisaks välimuse korrastamisele vastu võtta igat sorti külalisi.

19. sajandil koos kodanliku abieluga, muutub perekond väga tähtsaks, mis teisendab ka maja planeeringut. Kuna naiselt oodati keskendumist emaks olemisele, siis vähenes naise tegutsemisvabadus ning sellega koos ka ruum omaette olemiseks. Meestel seevastu oli sageli suitsetamiseks ning erinevate mängude tuba nimega fumoir.

Minu küsimusele, kas teenijad olid 17., 18. sajandil osa privaatsusest, vastab Monique Eleb, et hea elu oli võimalik ka ilma nendeta. Arhitektid planeerisid jõukamate inimeste majadesse eraldi trepid, käigud, sissepääsud, toad teenijatele ning härrasrahvale.

MUGAVUS KUI VALLUTUSRETK

20. sajandil, üsna suletud ruumiskeemiga klassikalisele arhitektuurile järgnenud modernismis on palju juttu läbipaistvusest. Majade klaasseintest, mida ideaalis ei kata tolmu koguvad kardinad, paistab inimese elu välja nagu televiisoriekraanilt. Ruumidki ei ole mitte üksteisest eraldatud õdusad pesakesed, vaid pigem sulavad üksteisesse. Näiteks üks tuntumaid funktsionaliste Le Corbusier räägib kodust/majast kui masinast, kus ei peaks olema kohta nostalgiale ning muudele mineviku rudimentidele. Elanik pidi moodsas hoones pigem järgima otstarbekust ning mõistuspärasust, mitte aga hubasuse kategooriat. Uued materjalid nagu klaas, metall, betoon, aga ka vineer ja hiljem plastmasski aitasid modernistide arvates kodu kiirelt muuta ning hooldada. Monique Elebile tähendab selline suhtumine 19. sajandi hügieeniliikumise lõppjärku. Lisaks praktilisele kaalutlusele on puhtusele rõhutamine tema jaoks kindlasti ka moraalne seisukohavõtt. Koduses keskkonnas, mis pigem komfortne kui ratsionaalselt külm, ei taha aga inimesed modernistlikku esteetikat omaks võtta. 

Siiski on avangardistlikul ruumikontseptsioonil ja intiimsel kodul miskit ka ühist. Nimelt on mugavus samuti politiseeritud ning justkui vallutuskäik seni hõlvamata aladele.

Kaasaja arhitektid üritavad pretensioonikalt läbi oma loome muuta, “parandada” inimest. Aga inimesed teavad tegelikult ise kõige paremini, kuidas elada. Arhitektid saavad läbi ruumiplaneeringu vormida inimeste käitumist, seega ka eluviisi. Kuid arhitekt ei saa teisendada inimese mõtlemist ning väärtushinnanguid.