Jaan Krossi uus romaan tulekul
Päevad läbi rõskes lossis logiseva kirjutuslaua taga
konutada ja tuhmi laelambi valgel Arnoldi kõnede mustandeid kirjutada –
see ei ole kerge! Vaatan jäälilledega kaetud akna taga näljaselt
piuksuvaid tihaseid, näen lumises pargis lõdisevaid oravaid ning
läbi tuisu sammuvaid küürus alkohoolikuid ning mõtlen –
miks, mu Jumal, miks olen siin?
Kui mind Kadriorgu tööle kutsuti,
mõtlesin, et lõpuks ometi avaneb mul võimalus kaasa
rääkida suures poliitikas, mõjutada Eesti elu ning
näidata oma tõelisi võimeid. Aga elu riigiasutuses on veel
hullem kui ajalehetoimetuses! Tühi töö ja vaimu närimine
käib hommikust õhtuni. Kõik need elegantsed, vaimukad ning
targad mõtted, mis ma paberile panen, tõmbab härra Mänd
oma punase viltpliiatsiga maha ning kritseldab nende asemele lohepikkuseid
lauseid, mis kubisevad kantseliidist ja kroonustampidest.
Ja oleks siis
vähemalt seltskond normaalne! Aga ei. Üheski asutuses pole kohanud
veel nii vaimuvaest kollektiivi. Andra ei kõnele muust kui ainult
poeskäimisest. Tal on arvutisse Exelis üks tabel tehtud, kuhu igal
hommikul sisestab värskeid kaubandusuudiseid.
“Citymarketis on täna hinnapomm – jahu koguni 2 krooni odavam!
Sikupilli Prismas antakse tomateid poole hinnaga! Ja Lasnamäe Selveris
maksab supikogu vaid 9.95!” kommenteerib see õnnetu hing õhinal
oma uuringute tagajärgi.
Jumala eest, ma tõesti ei saa aru,
milleks talle kogu see tühine informatsioon. On ju selge, et normaalne
inimene teeb oma sisseostud elukohajärgsest ABC tüüpi
kauplusest, mitte ei traavi mööda ilma ringi, võrk käes
ja rullid peas, ning ei otsi, kus jagatakse tomateid poole hinnaga.
Seda
enam, et nagunii Rein kodus ei söö! Meie professor elab juba mitu
kuud Jaan Krossi pool ning dikteerib klassikule tema mälestusi. Eile
siiski leidis mahti korraks töö juurest läbi astuda.
“No mis
siis kirjandusvallas ka uudist?” küsisin mina. “Kas jõuluks on Jaan
Krossi mälestused valmis ja müügil?”
“Ära parem
küsi,” ohkas Rein oma musta habet närides. “Ma olen täitsa mures
kohe. Klassikul on tekkinud uus idee – ta tahab kirjutada ajaloolist romaani
eesti prostituudist!”
“Ajaloolist romaani? Prostituudist?”
“Nojah, see peaks olema lugu Virumaa
tüdrukust, kes läheb 20. sajandi alguses Peterburgi litsi
lööma, kohtub seal mitmete silmapaistvate vene riigi- ja
usutegelastega – sealhulgas ka kurikuulsa Rasputiniga – võtab vahekorra
eest 50 kopikat ning olles niimoodi mitu aastat impeeriumi metropolis
rüganud, pöördub teenitud rahaga tagasi esivanemate maale ning
ostab endale Rakvere kreisi kivimaja ja avab seal pärast
Vabadussõda tütarlaste gümnaasiumi.”
“Issand, kui
põnev!” ütlesin mina.
“Jah, romaanist tõotab tulla
eht-krossilik lugu eestlasest, kes jääb iseendaks ka kõige
raskemates oludes! Aga häda on selles, et maestrol on see seksi-soon nii
lahti läinud, et...! Kardan, et pornokomisjon ei luba raamatul
ilmuda.”
“No ei tea,” lohutasin mina. “Kui tsensor “Tahtamaa” juba avaldada
lasi, siis ei näe põhjust muretsemiseks. See Tahtamaa-jutt oli ju
erakordselt rõve trükis!”
“Usu mind, Krossi uus raamat tuleb rõvedam veel! Ta saatis mind just
linna peale värskeid Maajasid ostma, et sealt inspiratsiooni ammutada!”
vastas Rein ning jooksis hõlmade lehvides minema.
Vaatasin Reinule
järele ja mõtlesin – ega temalgi kerge ei ole. Päev läbi
Krossi korteris peeruvalgel seksjutte treida, see pole nali! Ning kogu raha,
mis mees raske tööga teenib, laristab eit Citymarketi jahuletis maha.
See on see väljasureva rahva intelligentsi tragöödia.