Werol number kaks?
Sügise hakul käib Väike-Maarja loomsete jäätmete käitlemise tehases vilgas sebimine. Suvisel grillihooajal süüakse küll palju liha, ent põhiline tamp on tapamajades just augustist oktoobrini. Autotäied loomajäänustega sõidavad üle Eesti Väike-Maarjasse kokku, kus need suures põletis hävitatakse.
Tehase juht Peeter Maspanov võtab Ekspressi vastu oma kabineti uksel triiksärgi peale tõmmatud sinises töömehekitlis. “Kui vaja, tuleb igaühel kühvel kätte võtta,” ei põlga ta musta tööd. “Ega see pole piparkoogiküpsetamine.” Piparkoogihõngu siin tõepoolest ninna ei karga, aga mitte ka kirbet laibahaisu, mille üle Väike-Maarja elanikud aasta tagasi kaebasid.
Tööprotsessi alguses lehkab siiski üsna võikalt. Hiiglaslikke metalseid lõugu meenutava suure pressi vahelt paistavad lademes loomakorjused, kõige peal paar loomulikku surma kõngenud veist ja üks sorgu vajunud sabaga siga. Mõne tunni pärast peaks jõudma kohale koormad “värske” kraamiga ja siis pannakse tehas huugama. Suurel kuumusel töötavas ahjus eraldub loomajäänustest rasv ning järele jääb kuiva turvast meenutav pruun kondijahu.
Väike-Maarja tehas saab raha kahest allikast:
- riigilt, kes maksab kinni taludes ja suurfarmides loomulikul teel lõpnud loomade äravedamise ja põletamise;
- lihatööstustelt, kes maksavad oma jäätmete äraveo ja hävitamise eest.
Väike-Maarja tehases on tehtud vigu mõlema rahaallikaga. Tehast kavandanud ametnikel puudus tegelik ülevaade, kui palju vorstivabrikutest ja lautadest loomade maiseid jäätmeid varem tekkis. Sestap hindas riik, et aastas läheb ahju 2500 tonni loomajäätmeid.
Tegelikult on Väike-Maarjas põletatud kaheksa kuuga juba üle 6000 tonni loomajäätmeid ehk kogu aasta plaanist üle kahe korra rohkem. Ränk valearvestus viis selleni, et tehas pidi juba kuus kuud pärast täisvõimsusel tööle hakkamist pöörama omaniku ehk Eesti riigi poole ja raha juurde paluma. Riigieelarvest eraldatud 5,8 miljonit oli juuni lõpuks ära kulunud. Suvel tekkinud kriisi leevenduseks saadi neli miljonit krooni, nüüd oodatakse lisaeelarvest veel kuut miljonit. Siis peaks aasta lõpuni ots otsaga kokku tulema. Tuleva aasta eelarvest küsitakse aga juba 16,7 miljonit krooni.
Häda on ka lihatööstustega, kes peavad tapetud loomade jäätmete hävitamise eest maksma 3696 krooni tonnist, mis on kallim kui võistlevas Valga tehases. Väike-Maarja tehas tõstis hinda juunis üle tuhande krooni tonni kohta ning kütusehindade võimaliku jätkuva tõusu puhul pole välistatud hinna edasine kasv. Valga tehase teenus kallines samal ajal vaid 200 krooni ehk viis korda vähem.
Vahetevahel vedelevad soolikad tänaval
Kuigi Väike-Maarja tehase hind tundub üle mõistuse kõrge, töötab see üsna säästlikult. Küttena kasutatakse peamiselt tootmise kõrvalproduktina tekkivat loomarasva. Seda tekib nii palju, et jääb ülegi, ning praegu otsitakse kohti, kuhu rasva edasi müüa. See oleks üks võimalus tehas paremale järjele aidata.
Teine võimalus oleks müüa kondijahu, mis pole ainult välimuselt turba moodi, vaid ka võrreldava kütteväärtusega. Ometi pole kondijahu suurte eelarvamuste tõttu veel katlamajadesse teed leidnud. Praegu katsetavad selle põletamist Häädemeeste fiboplokivabrik ja Kunda tsemenditehas.
Lisaks on tehase viieliikmeline nõukogu arutanud võimalust, et talunikud hakkaksid tulevast aastast vähemalt mingit osa praegu riigi kanda võetud kuludest ise maksma. Esialgu on neile tehtud ettepanek tasuda transpordikulu ehk umbes kolmandik teenuse maksumusest. Aga ka sellise summa nõudmine loomakasvatajatelt võib korjused uuesti mätta alla viia.
Jäätmetehas võib loomade matmisega harjunud põllumeestele tunduda liigse peenutsemisena, ent Euroopa Liidu liikmeks saades võttis Eesti muuseas ka kohustuse hävitada alates 2005. aastast loomsed jäätmed just põletamise teel. Vastava Euroopa Komisjoni määruse järgi tuleb kindlasti hävitada I kategooria jäätmed ehk võimalikud taudikandjad – kolju, silmad, aju, seljaaju. Ühes veises on sellist “ohtlikku” kraami umbes 40 kilo jagu.
Mõistagi ei hakka keegi lõpnud lehmast aju eemaldama, vaid ta tuuakse tehasesse tervel kujul. Et seadmed kõige paremini töötaksid, ongi hea sinna panna võrdses koguses suuri jäätmeid ja sekka vedelamat kraami. Vaid linnusulgi vastu ei võeta, sest need ummistaksid masinad ära.
Masinatega on tehases üldse kõvasti jantimist olnud. Riigihanke võitjaks valiti 30aastast kogemust esitlenud Saksa ettevõte UMAG Tehnologie GmbH. Oodatud Saksa täpsusest polnud aga haisugi – masinate käivitamine käis läbi mitmete seisakute. “Teeme neid pidevalt ümber,” seletab Maspanov. Rahapuudusel jäeti mitu olulist juppi vahelt ära, koolitus oli enam kui puudulik ning esimeste tagasilöökide ilmnedes väitnud sakslased häda olevat selles, et eestlased lihtsalt ei oska tööd teha. “Nende jaoks oleme madalamad kui muru,” võtab Maspanov koostöö kokku.
Teine häda on autodega, mis käivad mööda Eestit jäätmeid kokku korjamas. Neli konteinerveokit pole tegelikult selleks tööks sobivad, sest kipuvad laadimisel ja tühjendamisel lekkima. Väike-Maarjas levivad linnalegendid tänaval vedelevatest loomasoolikatest polegi seega päris alusetud. Praegu käib riigihange uue vedaja leidmiseks.
Konkurent: sitamajandus on tulus
Eesti suurim lihatööstus -- Rakvere lihakombinaat -- omab oma jäätmepõletajat, kuid selles ei tohi hävitada ohtlikke jäätmeid ning need viiakse Väike-Maarjasse.
Küll aga ehitas juba kuus aastat tagasi oma jäätmetehase Valga Lihatööstus. See asub Hummulis, lihatööstuse juures. Möödunud aastal kulutas Valga tööstus oma jäätmete hävitamiseks 4,5 miljonit krooni. Praegu võtab tehas vastu jäätmeid ka teistelt tööstustelt.
“Sitamajandus on tulus äri – see ei lõpe kunagi otsa,” tõdeb tööstuse juht Elmut Paavel.
Äri on Valgale tulus isegi hoolimata tõsiasjast, et ta saab farmeritelt või tööstustelt iga tonni pealt ligi tuhat krooni vähem kui Väike-Maarja tehas. Seejuures pole Valgas näiteks oma rasvapõletit, seega kütte peale kulub rohkem raha.
“Valga saab teha klientide osas oma valikuid ja seetõttu madalamat hinda lubada,” õigustab põllumajandusministeeriumi toidu- ja veterinaarosakonna juhataja Hendrik Kuusk.
Tõepoolest, enamik Hummuli jäätmetehase “toorainest” tuleb teistest lihatööstustest. Samas kinnitab Paavel, et Valga sõlmib lepinguid ka kümmet siga kasvatavate väiketootjatega. Iga nende teenusega liitunud tootja peab lepingu järgi maksma 3000kroonist kuutasu sõltumata sellest, kas nad kuu jooksul loomakorjuste äravedu ka tellivad.
Et tegemist on perspektiivika äriga, näitab seegi, et Valga jäätmetehasel on ostmisplaanidega külas käinud lääne suured jäätmekäitlusfirmad. Seni edutult.
Rahandusministeerium nõudis eraomaniku kaasamist
Väike-Maarja jäätmetehase saamislugu ulatub kümne aasta taha. Siis hakati põllumajandusministeeriumis Taani nõustajate abiga välja töötama kava, kuidas korraldada jäätmekäitlust Euroopa Liiduga liituvas Eestis.
Kevadel 2000 leidis rahandusministeerium, et säärast tehast peaks tingimata opereerima erafirma. Põllumajandusministeerium pidi leidma rahastaja. Juhtumisi möllas Euroopas just suu- ja sõrataud, mistõttu keelati kondijahu kasutamine loomatoiduna.
Seega polnud üllatav, et tuntud konsultatsioonifirma PricewaterhouseCoopers jõudis mitu kuud väldanud ja 180 000 krooni maksnud töö tulemusena järeldusele, et rahastajat Eestis ei leidu! Riik pidi ise tehase ehitama ja käiku panema, et mitte riskida meie põllumajandustoodangu täieliku ekspordikeeluga. Selline keeld tähendanuks riigile hinnanguliselt ligi kahe miljardi krooni kaotamist.
Üsna Eesti keskel asuva ja vajalike trassidega varustatud Väike-Maarja kasuks otsustati põllumajandusminister Ivari Padari ametiajal 2001. aasta alguses. Tehase seadmed läksid maksma 56 miljonit krooni. Lõviosa tuli Phare programmist, Eesti riik pani omalt poolt 14 miljonit krooni. 31 miljonit krooni maksnud tehasehoonet liisitakse Ühisliisingult.
Riik kaalub tehase müüki
Riigiametnik Kuusk räägib, et lisaks tulude suurendamisele tootmisjääkide müümise abil on võimalusi teisigi. Euroopa Liidus käib praegu elav arutelu kondijahu taas kasutusele võtmise teemal. Eelkõige on sellest huvitatud viimastes loomataudides kõige tõsisemalt kannatada saanud Suurbritannia, kes on ühtlasi ELi eesistujamaa.
“Niipea kui see (tehas – toim) muutub majanduslikult atraktiivseks, on riik huvitatud müümisest,” nendib Kuusk. Selleks peaks tehas end hiljemalt tuleval aastal eduka tegutsemisega tõestama.
Ehk käivitub sama lugu mis "haisema" läinud Weroli puhul: kui riik ise majandada ei oska, tuleb tehas müüki panna.
Elukutseline tööstusjuht
* Mullu sügisel, kui Väike-Maarja tehast üle kivide ja kändude käivitati, juhtis Peeter Maspanov veel Tallinna Trammi- ja Tollibussikoondist.
* Aastatel 1995-2000 juhtis Maspanov Rakvere Lihakombinaati. Maspanov pidi toona kummutama süüdistusi, et soomlastest omanikele kuuluv Rakvere tehas kasutab toorainena Soome sealiha. Ametist lahkudes oli Maspanov muutnud aastaid kahjumis virelnud Rakvere tehase kasumlikult töötavaks ettevõtteks.
* Trammi- ja Trollibussikoondise juhtimise ajal läbis ta EBSis tippjuhtidele mõeldud rahvusvahelise ärijuhtimise magistriõppe. Tema "kursusevend" oli näiteks Eesti Raudtee arendusjuht Raivo Vare.
* Loomsete jäätmete käitlemise tehast juhib novembrist 2004.
Väike-Maarja tehase hädade allikad
1. Valearvestus: aastaks kavandatud 2500 tonni asemel toodi juba esimese kaheksa kuuga tehasesse üle 6000 tonni jäätmeid. Tehase aastane võimsus on 10 000 tonni.
2. Kavandatust kolm korda suurema jäätmehulga tõttu lõppes valitsuse eraldatud raha juuni lõpuks. Seejärel lisaks saadud raha on otsakorral. Tuleva aasta eelarve pole veel kinnitatud.
3. Kehvasti töötavad seadmed.
4. Puudulik koolitus seadmed ja tehnoloogia tarninud Saksa ettevõtte poolt.
5. Kõrge kokkuostuhind. Konkurent Valga Lihatööstus viib teistelt tööstustelt tonni loomajäätmeid ära 2800 krooni eest, Väike-Maarja hind on aga 3696 krooni.
