Tartu vaksali lood: viinakarahvin hõlma alla ja punuma!

Mälestusi sellest ajast, kui veel rongid sõitsid ja raudteejaamas elu käis.

Kuidas insener pool materjali kõrvale pani

Tartu rongijaama ehitati 1870. aastatel nii, et insener pani pool materjali kõrvale ja ehitas endale uhke villa. (1)

Kuidas staarid vanasti Tartu rongijaama sõitsid

Koolidirektor Hugo Treffner sõitis jaama tavaliselt kahehobusevoorimehega.  See on nagu tänapäeva mõistes Mersuga. Kummardas ühele poole ja teisele poole, see oli täielik demonstratsioonesinemine. Ja kui kippus hiljaks jääma, siis võttis poisi, pani poisile 50 kopikat pihku: "Võta voorimees, sõida jaama ja ütle jaamaülemale, et ärgu lasku rongil minema sõita, härra direktor tuleb 10 minutit hiljem!"

Ja siis sõitis Treffner, valge habe turris ees, läbi linna. Jõudis kohale, tervitas jaamaülemat ja läks rongi peale. (2)

Kuidas Tartu raudteejaam kõik sõjad ja revolutsioonid tervelt üle elas

Tartu raudteejaamast on läinud üle neli-viis rinnet ja mitu võimuvahetust. Kordagi pole jaam sõjatules kannatada saanud.

1944. aasta sügisel, kui sakslased taganesid, sättisid nad lõhkeaine küll juba ümber jaamahoone valmis - plahvatus oleks jaamahoone raudteerööbastele paisanud. Aga kui tuli pauk teha, polnud vajalikku elektrit. (3)

Kuidas rongisõit pärast sõda palju pabereid tähendas

Sõjajärgsel ajal pidi üliõpilane rongiga koju sõitmiseks võtma neli paberit. Kõigepealt pidi ta saama loa ülikoolist, siis pidi ta minema miilitsasse luba küsima. Siis pidi ta võtma paberi meditsiinitöötajalt, et täisid ei ole peas. Alles siis sai kassast pileti osta. (4)

Kuidas Tartu ja Elva vahet sõites head seltsi nauditi

Ülikoolirahvast sõitis Tartust palju Valgemetsa, Elva ja Peedu suunas. Reisijad mängisid bridži või rääkisid niisama tarka juttu. Seltskond oli mõnus. Ain Kaalep sai endale rongis sõites mitmeid lähedasi sõpru - üks nendest oli hilisem kirjandusteadlane Karl Muru. (5)

Kuidas rektor Fjodor Klement üliõpilase Lennart Meri KGB käest päästis

Üliõpilane Lennart Meri läks Tartu raudteejaama sõpra rongi peale saatma. Enne joodi jaamarestoranis ka kann õlut. Perroonil astus Lennartile ligi KGB-mees, küsis dokumente. Lennartil polnud dokumente kaasas ja KGB-mees tahtis teda arreteerida. Lennart nägi piletisabas TRÜ rektorit Fjodor Klementit seismas, läks abi paluma ja Klement päästis oma üliõpilase KGB-lase käest. (6)

Kuidas Aleksander Müller väiksest peast püssimeestest vaimustuses oli

Vagunid olid vanasti puust. Ja viimasel vagunil oli avatud tambur ja seal seisis püssiga mees. Väikesele poisslapsele oli püssimees väga huvitav! ... Ja vanamammid käisid marju müümas ja andsid vahel lapsele ka. Oi, see oli tore! (7)

Kuidas raudteerestoranis oli Tartu parim seljanka

Kui Aleksander Müller Tartu suveaias (uue Vanemuise kõrval) pillimängimise lõpetas, võttis ta jaama puhvetist hea tumeda õlle ja kaks liha-riisipirukat. Riia rong läks kell üks kopikatega, aga puhvet oli lahti kella kaheni.

Hiljem hakkas Sass käi ma raudteejaama restoranis (Liip ris), sest seal oli Tartu parim seljanka. Mis parim! Seal oli  õ i g e  seljanka! Sest seal olid neerud sees. (8)

Kuidas restorani kokale hirmasti meeldis pipar

Kord oli praegune riigikogu liige Tiit Matsulevitš praeguse ajalooprofessori Mati Lauriga suppi süües avastanud, et kokk käib pipraga väga heldelt ringi. Laur õngitsenud taldrikuservale 37 pipratera ja Matsulevitš 38. (9)

Kuidas Liipri õhustik innustas anekdoote rääkima

Mülleri Sass kuulis raudteerestoranis järgmist lugu. Kaks poissi mängivad liivakastis. Üks ütleb, et isa kinkis talle sünnipäevaks lusika, millele oli peale graveeritud: Aljošale sünnipäevaks isalt.

Ja teine poiss ütles, et talle kinkis isa supitaldriku. Peale oli kirjutatud "železnodorožnõi restoran". (10)

Kuidas viisakas inimene vabalt Liiprist miilitsasse võis sattuda

Kunstiteadlane Harry Liivrand oli 80ndate esimesel poolel ju lootustandev luuletaja. Ja ükskord oli selline lugu, et ta kutsus kursusekaaslased Õpetajate majja oma loomingulisele õhtule ja pärast Liiprisse tähistama (igaüks pidi muidugi ise maksma). Pärast tähistamist mindi Liivranna algatusel Tiigi ühikasse, kus elas tema tulevane seaduslik abikaasa Vappu Vabar. Koos kisendati akna all metsiku häälega: "Vappu, Vappu, tule välja!" Vappu välja ei tulnud, aga välja tuli ühika komandant, kes kutsus miilitsa.

Üks tudengitest, praegune Jõhvi gümnaasiumi direktor, andis miilitsale vastu lõugu, hüppas üle aia ja pani minema. Teised - neli või viis, mis neid oli - topiti miilitsaautosse. Kirjutasime seletuskirjas, et tähistasime noore poeedi vastuvõtmist NAKi, sai võetud veini ja pärast tulime südamedaami akna alla laulma. Ja kui küsiti selle kohta, kes miilitsale vastu lõugu andis, siis öeldi, et see oli võõras mees, kes seisis akna all juba varem. (11)

Kuidas naised rahvakunstispetsi Kalju Konsini puruks pidid kallistama

Ja siis ma mäletan üht episoodi, kui mingid EPA vilistlased pidasid Jaama restoranis kursuse kokkutulekut, midagi 30 aastat lõpetamisest. Ja siis tuli rahvuslike kudumite asjatundja Kalju Konsin hoogsalt uksest sisse, oranžid püksid jalas. Kuidas tursked zootehnikuprouad hüüdsid Konsinile "Tere, Kiisu!" ja läks suuremaks kallistamiseks ja Konsin piiksus suures hädas: "Maimu, sa pigistad mu puruks!!!" (12)

Kuidas Liiprist karahviniga vehkat tavatseti teha

Ühel mehel juhtus ükskord selline asi, et hakkas Liipris viina võtma ja kurat, rong sõitis ette! Aga karahvin ei olnud veel sugugi tühi. See vend pistis karahvini taskusse ja kihutas rongi peale.  (13)

Kuidas Liiprist restoranvagunisse ümber istuti

Ja ühe teise mehega juhtus selline lugu, et istus Liipris, pani tina, ja Minski-Tallinna kiirrong Tšaika sõitis ette. Nii mindi Liiprist otse Tšaika peale, trimbati restoranvagunis edasi. Ja siis oli aeg varsti nii kaugel, et oli vaja peldikus käia. Mees läks Tamsalu jaamas rongi pealt maha, vaatas, et mingi kuur, ja läks kuuri taha asja õiendama. Siis ilmus kuskilt välja jaama miilits ja asus protokolli tegema, sest selgus - seltsimees urineeris otse jaamahoone ees!!!

Aga selle aja peale, kui nad miilitsaga arutasid, kas see on jaamahoone või o n see kuur, sõitis Tšaika minema. (14)

Kuidas Liipris head nõu kuulis

Ükskord rääkis teatrikunstnik Ants Peil, kuidas ta kuulsa kunstniku Elmar  Kitse konjakipudelist süstlaga konjaki välja tõmbas ja selle teega asendas (ise saatanlikult naerdes). Ja siis teatas Peil, et kui Kits kunagi pudeli lahti teeb ja avastab, et pudelis on tee, siis ta ütleb Kitsele, et kui konjak seisab, siis lähebki selliseks! (15)

Kuidas Gorbatšovi viinakeelu ajal Liiprist viina sai

Gorba ajal oli Mülleri Sassil jaamarestoranis pooltuttav šveitser, kelle käest sai viina osta. See oli endine raudteeklubi saksimees, väga hea inimene. (16)

Kuidas Mart Kivastik koos sõbraga raudteejaamas kinni võeti

Ma ei mäleta, miks me seal ees üldse tolgendasime. Aga vist niisama. Tolgendamine oli tookord - 1977? - väga moes. Ma olin vist kuuendas klassis ja pikkade juustega, ja mul olid plaadid kaenlas. Kilekotiga olid plaadid. Püksid olid alt kolmkümmend viis senti laiad. See oli peaaegu Tartu rekord. Mu onupojal, kes need õmbles, olid veel kaks senti laiemad. Sellepärast - kilekott, laiad püksid ja pikad juuksed - arvatigi, et ma olen pätt.

Meid topiti koos Sekuga (Seku oli mu sõber) kongi ja ei lubatud möliseda. Kui ma küsisin, et mille eest vangi, siis ütles võmm, et kui veel mölisen, saan lõuga. Tal oli jube halb tuju, sest ta ise oli äsja lõuga saanud. Silm oli tal väga sinine. Aga põnev oli kah, sest ma pole enne ega pärast seda kongiga sõita saanud.

Võmmis võtsid nad mul plaadid ära ja hoidsid veel poole ööni kinni. Lasid alles siis lahti, kui mu ema mulle järele tuli. (17)

Kuidas selliseid asju nagu Tartu raudteejaamahoone tuleb osata hinnata

Raudteejaam meeldis mulle aga enne seda, kui mind sealt pokri pandi, ja meeldib praegugi. Ma olen täielik Kilgi fänn. Tartu linn on tõeline molu, et oma asjadel sel viisil hävida laseb. Tähtvere bassein on ka kadund koos tennise tsentraalväljakuga, kurat! (18)

Kuidas Rein Kilk on käinud jaamarestoranis ainult kaks korda

Tal polnud omal ajal võimalusi, et restoranides käia. Ülikooli kohvikus käis ta rohkem - oli odavam. (19)

Kasutatud allikad ja kirjandus

1) Kuulujutt. Ei tasu väga tõsiselt võtta.

2) Hillar Palametsa eraviisilisest loengust autorile 45 minuti vältel TÜ füüsikahoone fuajees. Mõõdetud tempos ja valitud sõnadega - täpselt nagu otse-eetris. Riidehoiutädid kikitasid kõrvu. Möödaminejad tasandasid häält.

3) Op. cit.

4) Op. cit.

5) Telefonikõnest Ain Kaalepiga. 5. sept 2006

6) Andreas Oplatka. "Lennart Meri - Eestile elatud elu", Ilmamaa 2000

7) Aleksander Mülleri suulised meenutused autorile 4. sept 2006 Ülikooli kohvikus klaasi A. le Coqi taga - sest Sass on Tartu patrioot.

8) Op. cit.

9) Telefonikõnest Tiit Matsulevitšile Ukrainasse 5. sept 2006

10) Aleksander Mülleri suuline ettekanne autorile, kui viimane teda autoga koju viis

11) Ivar Lõbu suulised mälestused autorile, esitatud Vilde kohvikus caffe la tte't  rüübates 4. sept 2006

12) Op. cit. em>

13) Kaido Jaansoni suulised mälestused autorile, esitatud Vilde kohvikus klaasi ploomimahla kõrvale 4. sept 2006

14) Sama, kusjuures vahepeal tellis Jaanson mahla juurde. Ja lugupeetud professori häälekas naer täitis Vilde kohviku esimese korruse ja raamatupoe.

15) Op. cit.

16) Vestlusest Mülleri Sassiga

17) Mart Kivastiku kirjalikest märkmetest autorile 5. sept 2006

18) Op. cit.

19) Autori telefonikõne Rein Kilgiga 5. sept 2006