Keeruline mees, vaba mees
Lennart ütles, et puud ja maa jäävad, inimesed kaovad. Mul on tunne, et president mõtles nii rääkides ka eestlaste kadumise võimalustest. Mõtteliselt sidus ta meid kogu aeg jäävate nähtustega nagu Euroopa, nagu ajalugu. Ja siis ühes kõnes ütles ta, et väga tähtis on see, mida tema rahvas teeb oma kodudes, peredes, isekeskis vaikselt nahistades, eestikeelset õpetust ja eesti seemet edasi kandes (päris nii ta siiski ei öelnud – aga küll me juba nahistame, Lennart...).
Lennart pani mu kaks aastat tagasi Armuneemel oma kirjutuslaua juurde istuma ja näitas pabereid, mis taotud täis rohmaka Vene kirjutusmasinaga Teise maailmasõja aegset teksti. Kuupäevad neil koopiatel olid 1941.–1942. aastatest. Hitleri leerist otsiti kontakti Nõukogude Liidu välisministeeriumiga, et rääkida Nõukogude-Saksa rahust. Kui see rahu oleks sündinud, pööranuks nii Vene kui Saksa türannid oma kahurid "rahvusvahelise juudi plutokraatia" ehk Londoni ja New Yorgi vastu. President uuris oma isa, venelaste surve alla sattunud Georg Meri võimalikku tegevust Stalini ja Hitleri vahendamisel.
Ma arvan, et kuigi Georg Meri ütles oma pojale: "Sul on seda kergem elada, mida vähem sulle räägin," olid isa ja poeg ikkagi sõnade mehed. Georg Meri ei jätnud oma saladusi enda teada ja õpetas kahtlemata ka poeg Lennartit, kui kaugele tohib tantsida poliitilise paratamatuse tantsu.
Üsna kaugele.
Lennart Meri rääkis idapoolsest ähvardusest Eestile väga reljeefsete, valutavate sõnadega. Piinatud sõnadega.
Mõtlen, et president kirjutas Armuneemel palju huvitavat nii oma pere kui ka rahvusvahelise diplomaatia saladustest, mida tänu tema pojale Mart Merile peagi lugeda saame.
Lennarti elu oli rikas survetest, ja ainult keerukates oludes võibki keerukas mõistus vormuda. President vihkas väga labasust käitumises ja keeles (ta ütles, et eesti keele vaesestajad pole võõramaalased, vaid meie oma tõusikud). Tsiteerigem suurmeest: "Me ütleme oma mõtteid välja eesti keeles, mis on juba nii moonutatud, et kui ma Eesti lehti loen, siis ma ei saa aru, mida tahetakse öelda. See on nagu mingisugune laste salakeel, teate küll: si-bi-na o-bi-led lo-bi-ll."
Mõnikord allus president ikkagi survele, nagu näiteks Eesti Vabariigi merepiiri kärpides. Polnud aga ühtki seltskonda, kes oleks talle üheselt võinud öelda: Lennart, meie oleme otsustanud, et sa teed nõnda.
See ongi poliitiku vabadus – libiseda survestajate eest ära, libiseda ikkagi vaba otsuse hetke.
President suri vabalt, vabal maal.
