Ja siis meenus, et mul teda kodus ei olegi. Oli sedavõrd elamuslik, et ma ta kunagi välja laenasin. Suure tõenäosusega isegi kellelegi peale sundisin. Lasin raamatu rändama ja koju tagasi ei ole ta jõudnud. (Taas meenus üks põhjusi, miks peaksin raamatu-secondhande külastama.)

Praegu pidin ta aga raamatukogust endale nõutama.

Vana sõpruse märgiks neelasin kiiruga ühe jutu. Ühe, mis minule nii-öelda kõige-kõige. “Minu esimene honorar” oli pealkiri. Pidin rõõmsalt tunnistama, et vaatamata kõikvõimalike hilisemate elamuste ladestusele ei olegi Babeli võlu ja vägi põrmugi kahanenud, pigem vastupidi.

Plärades ükstapuha missugusest kunstinähtusest, on stiil jutus alati esiplaanil. Alati leidub keegi, kes mõistatuslikult käsi rutjudes pobiseb: “Vaadake, milline stiilitunnetus!” Loomulikult tõuseb ka Babeli puhul kõige muu kohale tema võrratu stiil. Aga ta täidab kuhjaga ka kõik teised tingimused, mida üks kirjandusgurmaan eales võiks ihaleda. Ka stiil on kunstniku käes kõigest vahend.

“Koerad kaurisid koonupidi loomasoolikais. Tolmukaravan tuiskas üle Tifilisi – rooside ja lambarasva linna. Tolm mattis päikese tuhmpunase lõõma. Türklane valas meile teed ja lõi arvelaual kokku rõngaskringleid.”

Ei suudagi ette kujutada, milline oleks eestikeelne Babel ilma kongeniaalse meediumita – Olev Jõeta.

Loodan, et jõuan end kostitada veel mõne elamusega sellest raamatust, enne kui ta riigile tagastan.

Juba pikemat aega ootan halvastivarjatud erutusega kohtingut Grassi-Sirkeli “Kammeljaga”. Nii tursket elamust pole mõtet kogust laenata – olen aeglane lugeja.