1990. aastate lõpus olin Euroopa Liidu poolt finantseeritud “EURONIC” projekti koordinaator Eestis. Sellest võttis osa üle kümne Euroopa riigi ja uuritavateks olid intensiivravi osakondades viibivad vastsündinud lapsed ja nende vanemad. Samuti küsitleti kõiki intensiivraviosakondade arste ja õdesid.

Uuringust selgus, et meditsiinipersonal oli eutanaasia legaliseerimise vastu. Eutanaasia legaliseerimise vastu ei olnud mitte ainult Ida-Euroopas töötavad arstid ja õed, vaid suurem osa Lääne-Euroopa stabiilsete riikide ja suurte traditsioonidega intensiivravi osakondade meditsiinipersonal. Vaatamata sellele, et intensiivravi osakondades töötavad inimesed puutuvad väga tihti kokku paljude keeruliste ning raskete ja eluks sobimatute seisunditega ning paljusid patsiente nad aidata ei saa, on see professionaalide grupp suuremalt jaolt eutanaasia legaliseerimise vastu.

Eutanaasia on nõndanimetatud "hea surm" ning tekib küsimus, miks suurem osa meditsiinipersonalist eutanaasia seadustamist ei poolda? Kahjuks ühest vastust anda ei saa, probleem on väga komplitseeritud ja eutanaasia ei ole üheselt mõistetav probleem vaid ta on läbi põimunud eetilistest, meditsiinilistest ja juriidilistest küsimustest.

Stedmani meditsiinilises sõnaraamatus on öeldud, et eutanaasia on “vaikne, valutu surm” ning “ravimatut või valuderohket haigust põdeva isiku tahtlik surmamine kunstlike vahenditega”. Käesolevas tsiviliseeritud maailmas on aktiivsel eutanaasial kaks kardinaalset seisundit. Ühelt poolt on eutanaasiavastaste üheks põhiargumendiks see, et inimelu on püha ja kellelgi ei ole õigust seda ära võtta. Seda seisukohta püüavad ka kindlustada paljud religioonid ja eriti nendes riikides, kus riigi juhtimise eesotsas seisab religioon.

Teisalt rõhuvad eutanaasia pooldajad sellele, et kui inimesel on surmav haigus ja ta piinleb valudes, oleks inimlik aidata seda inimest “vaikselt ja valutult surra”.

Samas aga ei tohi unustada, et kui inimene mõnda rasket ja ravimatut haigust põeb, ei ole ta tihti ise otsustusvõimeline. Just sellel põhjusel on eutanaasial palju vastaseid, sest teiste inimeste otsustus haige elu üle võib leida kuritegelikku ärakasutamist ja võib viia raskete eetiliste ja juriidiliste probleemideni.

Peale aktiivse eutanaasia on olemas ka passiivne eutanaasia ehk elu lühendamine olulise tegevuseta. Teiste sõnadega, see tähendab mittetäieliku ehk valikulise ravi kasutamist.

Olles erialalt lastearst, kes tegeleb haigete vastsündinute ja enneaegsete laste raviga, jätaks ma selles artiklis kõrvale täiskasvanute eutanaasia probleemid ja käsitleks ainult nende väikeste laste elu ja surmaga seotud komplitseeritud  probleeme.

Mulle on tihti esitatud küsimus, et miks te neid väikseid lapsi ravite, vaadake kui palju on nende ellujäänute seas laps-invaliide ning seoses sellega õnnetuid perekondi. Teiste sõnadega, soovitatakse arstil vajutada elu ja surma nupule ning eelistada surma, et vähendada laps-invaliidide ja õnnetute perekondade hulka. See on äärmiselt vale ja ohtlik seisukoht.

Viimase 20 aasta vastsündinute meditsiini praktika on näidanud, et tänu meditsiiniteaduse, -tehnika ja -tehnoloogia arengule on saanud tavaliseks, et ellu jäävad lapsed sünnikaaluga alla 1000 grammi. 2003. aastal jäi Tallinna Lastehaiglas elama 16 alla kilost last ja suurem osa neist on tublid edasi arenema. Jah tõesti, osa lapsi vajab toetust esimese eluaasta jooksul ja mõnel neist kujuneb välja puue, kuid nii on see üle maailma kõikides kõrgelt arenenud riikides. Mäletan aegu, mil peaaegu kõik alla kilosed lapsed surid ja suurem osa nendest, kes ellu jäid, olid tõesti lapsinvaliidid. Praegu aga on situatsioon kardinaalselt muutunud.

Kui aga juhtub, et peale sündi on lapse seisund halb ja prognoos perpektiivitu, siis toimib ka meil protsess nagu seda on teistes arenenud riikides. Ka meil on välja kujunenud seisukohad, et võime käituda radikaalselt ja lõpetada lapse intensiivravi. Näiteks, kui lapsel on raske ajukahjustus koos verevalumitega mõlemasse vatsakesse ja verevalum on kõige laialdasem, siis istub kokku meditsiiniline konsiilium ja annab oma otsuse. Kui see otsus on selline, et ravi on ebaefektiivne ja prognoos äärmiselt negatiivne, siis informeeritakse sellest perekonda. Kui on saavutatud perekonna nõusolek, siis on õigus ravi lõpetada.

Kui aga näiteks perekond ei ole nõus taolise meditsiinilise otsusega, siis astub vahele Eetikakomitee, kes püüab perele selgitada haiguse tõsidust ja probleemi olemust. Igal juhul püüab Eetikakomitee saavutada konsensust. Maailma arenenud riikide praktika näitab, et perekonnad aktsepteerivad tihti meditsiinilise konsiiliumi otsust. Kui aga pere on ravi ja elu lõpetamise radikaalse otsuse vastu, siis meditsiinil on võimalik leida kompromiss. Selleks on ravi jätkamine mitte täies mahus, mis aga peab sisaldama nelja tähtsat komponenti:

- laps peab alati olema soe, ei tohi lubada hüpotermiat;

- laps ei tohi lämbuda , talle peab olema kättesaadav hapnik;

- lapsele on vaja kindlustada toit, kuna tema nälgimine on lubamatu;

- valu minimiseerimine lapsele.

Kui meditsiinilise otsuse järgselt on konstateeritud, et maksimaalne ravi on efektitu ja prognoos halb, siis on arstil õigus minimiseerida kallihinnalist ravi ja kõrgtehnoloogia kasutamist. Sellegipoolest peab meditsiinipersonal kannatlikult selgitama perekonnale protsessi olemust ja läbiviidava ravi taktikat.

Nagu näha, on problem väga keeruline ja vahetevahel pereliikmetele raskesti mõistetav. Positiivne on aga see, et meie oleme mõne viimase aastaga jõudnud samale mõistmisele, mida on aktsepteerinud tsiviliseeritud maailm.