Rõõmu, ilu ja helgust 20 aastat
Tartu Kunstimuuseum tähitab hetkel ühe kadunud poja naasmist, kes maalimisega algust tegi õige varakult. Ei juhtu just sageli, et keskkoolipoiss teeb iskunäituse, mille kohta Lembit Saarts ütleb: “Oled päris valmis kunstnik kohe!” Muidugu tuleb Saartsi ütlustesse suhtuda alati suure ettevaatusega, kuid tookord oli ilmselt tegemist siiski kiitva hinnanguga. Juhtus see 1984. aastal.
Käesolev näitus tähistab niisiis 20 aastat esimesest esinemisest. Ekspositsiooni on valitud töid, mis on olnud väljas nii Tartus kui Tallinnas, kuid ka selliseid teoseid varasematest aastatest, mida varem pole näidatud. Põnevust pakuvad kindlasti enim Vano Allsalu viimased, Saksamaal valminud maalid.
Nendele, kes Allsalu loomingut aastate jooksul jälginud, jooksevad läbi saalide kindlad piirjooned, mille vahelt võib leida mitmeid erinevaid laade ja mõttearendusi.
Alustuseks kõige väiksemast saalist pastoossed, leebe, tartuliku koloriidiga maalid, mis tehtud veel Kunstiinstituudis õppimise ajal. (“Emanatsioon”, 1990; “Tormi eelne ilm” ,1989/90; “Maastik figuuriga”, 1990 jt). Esimeses ja viimases saalis saab näha tunduvalt julgemaid värvikompositsioone, kohati lausa põrgulike sinise-roosa-oranhzi ühendusteni välja, mis kõigi hea maitse reeglite järgi ei tohiks üldse vaadatavad olla, kuid kokku moodustavad suurepärase elamuse (“Kaks hullavat delfiini”,1993; “Sündmus”, 1992; “Öine harjutus”, 1995 jt tööd 1990. aastatest). Taltsutamatu värvirõõmuga tehtud piltides on iga väiksemgi pintsli või pahtlilöök omaette elamus – kiire, spontaane ja sillerdav. Kõiki neid lõuendeid tasub vaadata ka väga lähedalt. Värvist raske faktuur meenutab krobelist võõramaise puu koort.
1990. aastate lõpul tuleb mäsleva hoogsuse asemele tilk kainet kaalutlust ja tempot lüüakse veidi alla. Vano Allsalu hakkab kasutama suuremaid ühevärvilisi pinu ning mõnes pildis vilksatab isegi krunditud lõuend. Rohkem hakkavad rääkima ka jooned, kuigi abstraktsest pildist mingi kujundi otsimine võrdub rohkem peeglisse vaatamisega. Tegelikult on kujund muidugi kunstniku enda jaoks alati olemas. Selgemaks muutub see 2000. aastatel tehtud piltides, mis ripuvad keskmises saalis. Just siis ilmuvad pildid kus abstraktse ja reaalse kujundi vahe on vaid paar sammu (“Vaade taevasse punasega”, 2001; “Tagasi”, 2002; “Tormine maastik”, 2003). Heal juhul võib äratunda interjööri, tänava, maastiku, linnavaate. Kuid mitte kunagi ei või sellele kindel olla, kõik jääb kuhugi hõljuma. Kirjeldatud on ainult millegi eelset tunnet, hingust. Aimdust, millest alles hakkab midagi tekkima.
Selline aimatav kujund koos imeliselt säravate värvidega ilmselt ületab senitehtu. Martti Preemi arhitektisilm märkas ka üht õnnelikku omapära – Allsalu iga maal kõlab võimsalt näitusel, kuid samasuguse naudinguga võib teda vaadata koduses interjööris. Sellist fenomeni ei kohta just väga sageli.
Sellelt näituselt lahkudes on teil mitme asja pärast hea meel. Esiteks sellepärast, et nautida sai suurepäraseid värve ja neist tehtud maale. Teiseks seepärast, et on tore kui üks hea kunstnik järjest paremaks läheb. Kolmandaks seepärast, et Vano Allsalu ise on mitmel puhul toonitanud, et ta üheks eesmärgiks on süngevõitu kaasmaalastele mediterraanse elurõõmu jagamine. See toob meelde kohe Henri Matisse?i, kes sõpradele mikstuuri asemel oma pilte vaadata pakkus. Jätame siis neile selle lootuse.
; & nbsp; &nb sp;
; & nbsp; &nb sp; ; & nbsp; &nb sp;
