Isamaaliitlane, kellest sai timukas
Kolmekümnendate aastate lõpul sai Isamaaliidu Tartu maakonna sekretäriks noor auahne Roland Lepik. “Isamaaliidu sekretärid üle maa olid väga vihatud ja kardetud,” meenutab toonane propagandatöötaja Andrus Roolaht.
Ent parteifunktsionäri amet polnud siiski see, millega 35aastane Lepik üle Eesti kardetuks sai.
Mees valge soni ja käeraudadega
Tartust Valga pool asuva Räni küla juurde kaevati juuli algul 1941 tankitõrjekraav. Mitme kilomeetri pikkust kraavi hakkas rahvas Tartu linnapea nime järgi kutsuma Jalaka liiniks. Juba juulikuus pärast venelaste minemakihutamist Tartust hakkasid seal toimuma massilised hukkamised, mis on üks häbiväärsemaid lehekülgi Eesti ajaloos. Hukati ilma kohtuta ning isegi täiesti süüta inimesi. Mahalaskmisele määratud toodi Tartu Näituseväljakul asuvast koonduslaagrist, mille üks juhte oli toosama isamaaliitlane Roland Lepik.
“Tankitõrjekraavis lasid vange maha eestlased. Selge tõuke vägivallaks andis bolševike veretöö Tartu vanglas, küüditamised. Aga mahalaskjate rivvi astuti ka isiklikel põhjustel või soovist varjata oma hingel olevaid punaseid patte. Lõpuks leidis Tartu koonduslaager vabatahtlikke tõeliselt degradeerunud inimeste seast. Pärast mahalaskmisi jagasid ülemused piiritust,” kirjeldas Postimehele tankitõrjekraavis toimunut ajaloolane Riho Västrik.
Eesti Ekspressi ajakirjanikule Juhani Püttsepale pole Roland Lepik vaid nimi ajaloost. 26. augustil 1941 hukati Tartu tankitõrjekraavis tema vanaonu, kunstnik Juhan Püttsepa vend Eduard. “Ta tuleb kas järgnevaiks jõuludeks ehk kevadeks. Ma ei tohi nuriseda, kui ainult Eet elab. Ta elab,” tsiteerib Juhani oma vanaisa päevikut aprillist 1943. Juhani sõnul käis vanaisa Tartu koonduslaagris oma vennale hukkamise päeval pakki viimas ning nägi Lepikut oma silmaga. Eduardi mõrvamises olevat Lepik isiklikult osalenud.
“Aeg kadus, aga ikka ei olnud alanud pakkide vastuvõtt. Siis sõitis väravast õuele kinnine hall Brandtmanni šokolaadiauto. Teadjad ütlesid, et sellega viiakse vahialuseid Jalaka liinile. Ma ei teadnud midagi paha aimata, läksin koju, et hiljem tagasi tulla. Nii tegingi. Saabus ka see sama hall auto. Saabus teisigi autosid relvastatud meestega. Oli juba hilja õhtu, kui kinnises mustas tõldautos sõitis siit Näituse väljaku väravast sisse neli meest. Seisin värava juures ja ühes tundsin laagriülemat Lepikut. Vähe aja pärast, kui Näituse aias ei liikunud enam ühtegi hinge, läks Lepik käes mingid esemed, käerauad. Temal oli valge soni peas, hallid riided säärsaabastega,” meenutab Juhan Püttsepp.
Röövis hukatavate vara
1. septembril 1941 määrati Lepik Tallinna-Nõmme prefektuuri poliitilise politsei ülemaks. Juba 27. septembril sai Lepik aga poliitilise politsei inspektoriks Eestis. Karjäär kulges lennukalt, Lepikust sai Eesti julgeolekupolitsei ja SD komandöri Martin Sandbergeri üks soosikuid. Eesti Omavalitsuse juhi Hjalmar Mäe väitel kiitis Sandberger Lepiku tegevust, ka valdas ta hästi saksa keelt.
Kuid mõne kuu pärast, 9. detsembril 1941 andis Eesti Omavalitsuse sisedirektor Oskar Angelus ootamatu käskkirja: “Tagandan ametist Politsei ja Omakaitse Valitsuse poliitilise politsei inspektori Roland Lepiku.” Mis juhtus?
Juba mõnda aega oli Lepiku vastu tõstetud süüdistusi, et ta valesüüdistustega inimesi likvideeris ja omastas nende vara. Et ta arreteeris tütarlapsi, süüdistas neid koostöös punastega ja vägistas. Et ta konfiskeeris läbiotsimistel väärtasju ja omastas need seejärel. Kuulduste kontrollimiseks kutsus Mäe Berliinist kohale advokaat Grau, kes algatas Lepiku asjas juurdluse.
“Materjali sisu oli kohutav. Oli päris ennekuulmatu, et sellist üldse sündida võis, ilma et see avalikkust oleks häirinud,” meenutab Hjalmar Mäe oma mälestustes.
Ka Oskar Angelus kinnitab oma memuaarides “Tuhande valitseja maa” sama: “Lepiku lugu näitas, et julgestuspolitsei oli mahalaskmisi toimetanud, mida kuidagi põhjendada ega õigustada ei saadud.”
Mäe andmeil andis juurdlustulemustega tutvunud Sandberger käsu Lepik vahistada ning Riiga toimetada. Seal peeti tema üle kohut ning Lepik mõisteti mõrvade eest surma ja hukati. Ent tema surmast liigub veel teinegi versioon, mille järgi hukati Lepik hoopis Tallinnas.
“Tema surma kohta ei ole õieti räägitud, et sakslased lasid teda maha. Ei lasknud. Roland Lepik istus Keskvanglas ja poodi üles. Keskvanglas oli üks tuba, kus toimusid hukkamised poomise teel. Istus tooli peal, luuk oli all ja timukas tõmbas nööri ning mees langes kolksti alla,” väidab endine propagandatöötaja Andrus Roolaht.
Palju Lepik ja teised temasugused süütuid inimesi mõrvasid, jääbki ilmselt täpselt välja selgitamata. NKVD ohvrite kõrval tuleks jäädvustada ka nende mälestus. Seega võib osaliselt nõustuda USA suursaadiku hiljutise kriitikaga. Osaliselt seetõttu, et pole õiglane juutide eraldamine ohvrite seast ja nende eriline mälestamine. Surmas on kõik võrdsed.
Samal teemal loe ka Areen lk 4
