Tossupaari esteetika kui poliitika
Kelleks te end ennekõike peate, olete te lingvist või sotsiosemiootik, visuaalkultuuri või multimedialiseerumise uurija või lihtsalt haridusteadlane?
Selles osas mõtlen ma endast erinevatel aegadel erineval moel. Kui ma tegelen representatsiooni-küsimustega, siis tegelikult on mul säilinud väga suur huvi ka keele vastu. Mu järgmine raamat käsitlebki keelt sotsiosemiootilisest perspektiivist. Ehk mulle tundub, et nüüd, peale kogu seda tööd nende multimodaalsete värkidega, on mul kujunenud oskus käsitleda ja mõista keelt hoopis uuel moel, nüüd olen ma võimeline käsitlema keelt kui vahendit, mis on siiski küllaltki piiratud. Samal ajal kui näiteks Eco oma viimases raamatus, mille pealkiri ei tule mul küll hetkel meelde, väidab ikka veel, et keel on täiuslik vahend väljendamaks kõike, mida inimesed iganes väljendada tahavad. Minu meelest on aga aeg mõista, et keelel on vaid oma väga spetsiifiline representatiivse potentsiaal ning teised representatiivsed moodused on teisiti spetsiifilised. Nii et suhtes kõige sellega, mida üldse kuidagi väljendada on võimalik, on iga üksik representatiivne vahend siiski üsna piiratud. Keele taolise piiratuse näitamine võiks olla tähtis jälle mu tööle multimodaalsuse vallas. Ma arvan, et ma pean ennast hetkel ennekõike sotsiaalsemiootikuks ning kuivõrd ma töötan hariduse vallas, siis meeldib mulle rakendada seda teooriat ka haridusküsimuste peale.
Te olete üks kõige tuntumaid sotsiosemiootika eestkõnelejaid. Kuid paljuski on see distsipliin, mis on nime järgi semiootikateadus, mis ka tegeleb tähendusprobleemidega, kui on samal ajal siiski üsna erinev võrreldes kogu ülejäänud semiootikatraditsiooniga ning vähemalt Euroopa perspektiivist peetakse seda distsipliini seetõttu üsna marginaalseks ning teatud mõttes ka austraallaste oma asjaks. Kuidas te ise näete sotsiaalsemiootika positsiooni ja rolli?
Ma olen kindel, et ta ongi marginaalne. Domineeriv semiootika järgib ennekõike Saussure’ist ja Peirce’ist alguse saanud traditsioone. Nii see on, kuid see ka ei häiri mind kuidagi. Ma kaldun lihtsalt arvama, et kui me püüdleme semiootika poole, kus märgilisi nähtusi seotakse inimtegevusega, siis teised semiootikasuunad ei saa selle ülesandega kuigi hästi hakkama. Kuigi ma kaldun ka uskuma, et nii mõneski mõttes on Peirce’i semiootika läbi oma tõlgendi-mõiste [interpretant – I.I.] väga lähedane sotsiosemiootikale. Või vähemalt sotsiaalsemiootika kesksele aspektile, milleks minu jaoks on kontseptsioon, et kõik märgid on alati motiveeritud. Tõlgendi kujuneb lähtuvalt sellest, mida interpreteerija tajub tähistajana ja mis tema teadvuses moodustub seejärel vaid talle omase märgina. Just nii näen ma ka sotsiosemiootika seisukohast märgi-loomise protsessi. Ma ei võtnud seda põhimõtet kahjuks üle Peirce’ilt, ilmselt oleks ma pidanud teda rohkem lugema enne kui ma oma teooriaga valmis sain. Aga igal juhul näen ma nende kahe vahel väga tugevat sidet. Kui Peirce’i jaoks on märk läbi oma tõlgendi pidevas muutumises, siis ma nõustun sellega täielikult ning ma usun, et ka päris uute märkide loomise puhul leiavad aset samalaadsed protsessid.
Aga milline roll võiks sotsiosemiootikal teie nägemuse järgi olla?
See peaks olema ainuke semiootika, domineeriv semiootikasuund kõigile neile, kes tahavad üle saada ühiskonnaeluga tegelevate distsipliinide üksteisest eraldatusest. Sel taustal tuleks püüelda märgiteooriate poole, mis ühendavad inimeste märgilise tegevuse nende sotsiaalse eluga. See, kas seejuures peaks järgima just sotsiosemiootika formaati või mõnd teist, on minu jaoks sekundaarne küsimus. Aga siiski, sotsiosemiootikas me võtsime esmalt aluseks mitte Peirce’i tööd vaid paradoksaalselt siiski Saussure’i, laenates tema põhimõtet märkide konventsionaalsusest, kuid jättes kõrvale arusaama nende arbitraarsusest. Ma usun, et kui tahta näha seoseid inimeste sotsiaalse tegevuse, valitseva ühiskonnakorralduse, ühiskondlike mõjujõudude ja ühiskonnaliikmete märgilise tegevuse vahel, siis võib vaja minna just sellist märgikontseptsiooni nagu meil sotsiosemiootikas olemas on. Vastasel juhul pole võimalik seostada ühiskonnas kasutusel olevaid representatiivseid süsteeme sotsiaalse tegelikkusega. Näiteks poleks võimalik täheldada muutusi semiootilistes süsteemides, pole võimalik uurida, kuidas need on ajalooliselt kujunenud.
Nii mõneski mõttes on sotsiosemiootika saavutamas tähelepanu ennekõike tänu teie ja Theo van Leeuweni töödele moodsast visuaalkultuurist ja visuaalsest kommunikatsioonist. Antud valdkondades ei pääse kergelt mööda teie ühistest raamatutest nn ”visuaalsest grammatikast” ja ”multimodaalsest kommunikatsioonist” ning samal põhjusel ei saa enam mööda ka sotsiaalsemiootikast. On see mingis mõttes olnud teie eesmärk, vallutada ”akadeemilises võimuvõitluses” endale need teoreetiliselt seni nõrgalt kaetud visuaalkultuuri ja multimedialiseerumise valdkonnad?
(Naerab). Koos oma sõbra Bob Hodge’iga kirjutasime ammu enne “Sotsiosemiootikat” raamatu “Keel kui ideoloogia”, mis mõnes mõttes kasvas teatud esimeseks kriitilise lingvistika loomise katseks. Kriitilise lingvistika esialgne projekt oli muuta keeleteadus käepäraseks ühiskonnakorralduse kriitilise analüüsi vahendiks ning samuti reformida ka tollast peavoolu lingvistikat. Kuid tõsiasi on, et me tollane katse uuendada domineerivat keeleteaduse paradigmat on osutunud siiski silmapaistvalt edutuks, kuigi kriitiline diskursuse analüüs siiski nüüd juba eksisteerib eraldiseisva mõiste ja ettevõtmisena. Millest on aga minu arvates kahju, sest sellise pisut teiselaadse asja tekkimine ei olnud kindlasti ei minu ega Bobi eesmärk. Pigem me tahtsime, et lingvistika ise kujuneks ümber vahendiks, millega läheneda kriitiliselt ühiskondlikele nähtustele.
Kuid kui me olime tollal sedasorti ideoloogiaga mängimise lõpetanud, pidime me enestelt küsima, et millega täpselt oleme me hakkama saanud ning jõudsime muu hulgas arusaamisele, et keel on lihtsalt üks representatiivne vahend teiste seas. Sellest tulenevalt me leidsime, et me peame laiendama seda oma „keele kui ideoloogia“ projekti ka teisele märgisüsteemidele, tervele semiootilisele väljale. Ning mõistagi igaüks, kel on selliseid taotlusi, loodab puhtalt omakasupüüdlikel ja igati vääritutel põhjustel, et tema ettevõtmine muutuks domineerivaks (naerab). Peapõhjus oli seejuures aga siiski see, et ilma sellise lähenemiseta pole võimalik lõpuni mõista inimeste märgilist tegevust, ühiskonna representatiivset talitlust. Ning inimosaluse tagasitoomine representatsiooniteooriatesse oli meie tegelik motivatsioon. Nii et ses mõttes ei plaani ma saada mingiks semiootikateaduse imperaatoriks või isegi mitte lihtlabaseks paruniks (itsitab).
Aga kuidas te praegu sel taustal näete sotsiosemiootika tulevikku ja tema suhteid visuaalkultuuri uurimisega?
Ma tõesti ei tea. Akadeemilised distsipliinid sõltuvad ilmsesti palju suurematest sotsiaalsetest hoovustest ning mulle tundub, et hetkel puudub ühiskondlik tellimus, mis muudaks akadeemilisi distsipliine sotsiaalselt tundlikeks ja reageerimisvõimelisteks. Palju turvalisem on luua akadeemilisi distsipliine, mis ei oma ühiskondliku mõõtmega mingit sidet. Ma ei näe täna sotsiaalset jõudu, mis muudaks sotsiaalsemiootika senisest mõjukamaks. Ta on määratud jääma marginaalseks, sest üks tema ülesandeid on ennekõike demonstreerida märgiliste representatsioonide ideoloogilist toimet ja tausta ning see ei saa olla võimulolijate huvides. Ses mõttes on ju turvalisem omada semiootikat, millel pole selliseid eesmärke.
Kuid siiski, kuivõrd omab täna akadeemias tähtsust see, et võimulolijatele ei pruugi tehtav teadus meeldida? Vähemalt Briti sotsiaalteaduslikus traditsioonis on kriitilisel suunal ju oma tugev koht.
Marksismi on Lääne kontekstis tõesti alati sallitud, sest kriitikat nii produtseerides kui aktsepteerides saab tõestada, et sa tegutsetakse avatud ühiskonnas. Härra Murdoch näiteks ei tee ju välja, kui keegi on kriitiline tema tegemiste osas, sest ta opereerib maailmas, mis on demokraatlik ja ümberringi valitseb siiski vabadus. Ma ei aja ka mingit kitsast vandenõu-teooriat, et need, kes on võimul, annavad teadusfondidele juhiseid mitte toetada projekte, mis on kuidagi kriitilised. See, mida ma silmas pidasin, on siiski veidi sügavam nähtus. Mingitel põhjustel, millest ma päris lõpuni aru ei saa, on teatud selline abstraheeritud arusaam teadvusest ja tunnetusest ning meie kognitiivsest maailmast kuidagi turvalisem ja mugavam kui teatud selline marksistlik maailmataju. Ning kuivõrd teadvus on seejuures sotsiaalne konstruktsioon, siis see ongi, mida ma pean silmas laiemate ühiskondlike jõudude all. Ning mitte seda, et kriitilises käsitluslaadis nähtaks üldiselt mingit ohtu või et seda ei toetata. See ei ole väga teema. Kuigi kvantitatiivset teadustööd, mis järgib rangemalt nn teaduslikkuse formaati, toetatakse siiski palju varmamalt kui sedalaadi tööd, mida mina teen.
Kuivõrd on teie kui teadlase jaoks probleem oma poliitiliste vaadete eksplitsiitne demonstreerimine ja nende sidumine oma uurimistööga ning teooriatega, mis te olete loonud?
Kodaniku ja ühiskonnaliikmena soovin ma, et mu töö oleks sellele ühiskonnale mitmel viisil oluline. Nii et oma poliitiliste vaadete demonstreerimine pole minu jaoks probleem. Samuti pole ma probleemina näinud ka oma teooria ning poliitiliste vaadete seostamist, sest ma arvan, et teooria, mis poleks poliitiliste seisukohtadega seotud, oleks vast üsna imelik. Samas ma siiski usun, et igaüks peaks üritama jõuda teooriani, millega oleks tema uurimisalal võimalik jõuda tõele nii lähedale kui vähegi võimalik. Nii et ma ei tahaks töötada välja kommunikatsiooni- ja representatsiooniteooriat, mis oleks ehk kasulik poliitiliselt, kuid ei tunduks olevat teoreetiliselt tõene.
Siinjuures pean ma muidugi silmas, et tõde on semiootiline konstruktsioon. Kuid siiski, sellest endale aru andes ja seda mõistes, tahan ma siiski jõuda võimalikult lähedale kommunikatsiooni ja representatsiooni-protsesside mõistmisele. Ma usun, et see teooria, millega ja mille ümber ma töötan ja mida arendan, seda mul ka teha aitab.
Kuid näiteks õpetades ei tõsta ma oma poliitilisi seisukohti kunagi esile, samas ei tee ma neist ka saladust, sest ma leian et see on osa sellest informatsioonist, mis tudengid peaksid saama. Teisiti oleks minu meelest kohatu. See, mis nad selle minu representatsiooni-teooriaga hiljem peale hakkavad on aga rangelt nende endi asi. Kui mõnest neist saab parem reklaamiala spetsialist või parem tootedisainer tänu sellele, et nad mõistavad märkide multimodaalset olemust ja talitlust, siis see on nende endi asi, pole minu asi sellesse sekkuda. Aga kui me satuksime kõrtsis neil teemadel vestlema, siis ma mõistagi selgitaksin, kuidas mulle meeldiks, et ühiskond, kus ma elan ja töötan, toimiks.
Kas te peate sotsiaalsemiootikat pigem humanitaarteaduseks kui sotsiaalteaduslikuks distsipliiniks või vastupidi?
Tegelikult ma ei tea, ma ei kujuta ette, mida sedalaadi eristamine peaks tähendama?
Ma küsisin seda sellepärast, et näiteks Tartu ülikoolis kuulub semiootika osakond sotsiaalteaduskonda. Ehk siin nähakse kultuurisemiootika potentsiaali ennekõike sotsiaalteaduste kontekstis ja selles vallas püütakse seda ka kasutada.
Seda kutsutakse sotsiaalsemiootikaks väga heal ja konkreetsel põhjusel – ma pean semioosist täielikult sotsiaalseks nähtuseks ja põhjus, miks ma teie küsimusest alguses segadusse sattusin, on see et antud tasemel ei oska ma vahet teha kõigil neil asjadel, mida peetakse humanitaarteadusteks ja neil, mida sotsiaalteadusteks. Näiteks ma arvan, et esteetikateooria on sotsiaalne konstruktsioon ja sotsiaalselt toodetud, kuigi sotsiaalteadustes ei kiputa tavaliselt esteetikast rääkima. Aga minu jaoks on esteetika täielikult sotsiaalne konstruktsioon, millel on sotsiaalne otstarve ning poliitiline funktsioon.
Peaksid ehk politoloogid teie hinnangul pühenduma senisest enam esteetikaprobleemide ja –nähtuste uurimisele?
See, et nad seda teeksid on minu arvates lausa kriitilise tähtsusega. Pedagoogilises süsteemis ise töötades kaldun ma väitma, et järgnevatel aastakümnetel saab esteetika olema koolide õppekavades keskse tähtsusega. Seda sellepärast, et kui senised üldtunnustatud väärtussüsteemid on lagunemas, muutub noorte inimeste jaoks oluliseks tegelikult mõista, kuidas turud toimivad, milliste väärtustega ja kuidas seal kaubeldakse. Samuti ka see, et kuidas leiab tänapäeval aset iseenese määratlemine läbi tarbimisvalikute. Et põhimõtteliselt seisneb see teatud endale sobiva stiili valikus, siis on see seotud ka antud stiili poliitilise tähendusega ning seega ka esteetika kui teatud stiilipoliitikaga. Ning sestap ei suuda ma näha, kuidas saaks vastavat õpet koolis vältida.
Kuidas peaks selline õpe olema haridussüsteemis korraldatud?
Mina olen inglise keele professor Londoni ülikooli haridusinstituudis, mis peaks tegelema inglise keele õppekavaga Inglismaal. Minevikus oli inglise keele õppekava rajatud hoopis teistsugusele arusaamale esteetikast. Väärtustati ennekõike eliidi kultuuri ja kõrgkultuuri ning selle valiku õigustatuses mõistagi ei kaheldud. Kuid kui kooliharidus muutus teisele maailmasõjale järgnenud aastakümnete jooksul massiliseks, siis need noored, kes sisenesid haridussüsteemi töölisklassist, ei kippunud enam sedalaadi esteetikat omaks võtma ja aktsepteerima. Ma usun, et kui tollal oleks mõistetud, et esteetika on ennekõike poliitiline valdkond ning mitte mingi ajatu ja ebaajalooline väärtus-kontseptsioon, siis võib-olla oleks ka nende noorte reaktsioon olnud teistsugune.
Minu hinnangul peaks meil olema esteetika, mis tegeleb kõige banaalsemate protsessidega ja kõige labasemate objektidega. Näiteks selle objekti banaalsusega siin (osundab oma käes olevale väikesele plastikust napsutopsile) ning samaaegselt ja sama teooria abil ka näiteks Mingi dünastia vaaside esteetikaga. Seda selleks, et mõista kuidas kujunevad meie väärtushinnangud, kuidas suhestuvad nad meie igapäevaste tarbimisvalikutega ning milline on turgude osa selle kõige kujunemises. Ehk kõigis neis suhetes ja tegevustes tuleb õppida võimuküsimust ära tajuma ning ma arvan, et haridussüsteem ei saa enam selleta läbi. Ja ma ei kaitse siin mingit konkreetset esteetikasüsteemi vaid esteetika- ja ka eetikapõhimõtete süstemaatilist õpet.
Oma raamatutes olete te kritiseerinud, et lapsi õpetatakse küll “õigesti” kirjutama, kuid näiteks joonistamistunnis ei õpetata, et kuidas visuaalsete vahendite abil efektiivselt suhelda. Et visuaalset kujutamist käsitletakse koolihariduses kui eneseväljendusvahendit ning mitte kui tarvilikku kommunikatsioonivahendit. Kuidas peaks seda teie arvates muutma?
Umbes neli aastat tagasi käivitati Lõuna-Aafrika vabariigis uus õppeaine, mida nimetati “kommunikatsiooniks” ja kuhu koondati kõik need ained, millel oli midagi tegemist kommunikatsiooniga – kirjandus, kogu see kommunikatsiooniõpe, mis käib läbi kirjaoskuse õpetamise ning ka mõningad kunstiõpetuse aspektid. See ei ole tegelikult kuigi hästi toiminud, kuid see on siiski see, mis minu hinnangul võiks aset leida ka Inglismaal. Kuid selge on, et lähiaastakümnete jooksul ei saa meil midagi sellist käivitada, sest antud aine nimetus on meil inglise keel ja Inglismaa on Inglismaa.
Aga siiski tuleks haridussüsteemi arendades püüelda arusaamise suunas, et kuidas avalik kommunikatsioon toimib ning mida lapsed sellest teadma peaksid. Alustada tuleks seejuures kõige banaalsematest kommunikeerivatest objektidest nagu ühest tossupaarist ja lõpetades kõige kõrgemalt väärtustatud objektidega nagu näiteks Shakespeare’i näidendid. Representatsiooni- ja kommunikatsiooniteooria, mis kõiki neid objekte ja nähtusi korraga kaardistab, on see milleni kooliinstitutsioon lõpuks jõudma peab. Või pigem peaks see jõudma poliitikuteni, kes ju tegelikult neid asju kujundavad ja otsustavad.
Selles kontekstis olete te aga ka väitnud, et mis puudutab nende objektide tootmist ja ennekõike visuaalset disaini, siis et varem oli kõik see paljuski nö hoolsalt hoitud ekspert-teadmine, kuid koos arvutite ja igamehe-disainiprogrammide levikuga on vastav valdkond muutunud hulga demokraatlikumaks ning disaini-alased oskused on ühiskonnas keskmiselt hüppeliselt kasvanud. Mida on disaini selline demokratiseerumine kaasaegsele visuaalkultuurile kaasa toomas?
Minu huvi disaini vastu ongi seotud küsimusega, kuidas on vastav kultuur ning inimeste osalus nende kujunemises praegu muutumises. 19. sajandil oli keskseks mõisteks konformsus, mis seisnes konventsioonide üldises jagamises ning neist kinni pidamises. See tõusis oluliseks koos 19. sajandi masstootmisele orienteeritud majandussüsteemiga ning kestis kuni 20. sajandi keskpaigani. Just siis hakati ka teaduses nägema, et paljudest konventsioonidest kinni hoidmine pole põhjendatud ning mitmetes distsipliinides tehti tutvust kriitilise lähenemisega – kriitiline sotsioloogia, kriitiline diskursuse analüüs, igasugune kriitika, mis püüdis mõista, milline suhe on konventsioonidel kehtivate võimusuhetega ning ühiskonnaliikmetele osaks langeva ebaõiglusega. Too etapp oli nö stabiilse riigi ajastu ning kriitiline lähenemine oli seal igati kohane, sest ta püüdis seda stabiilsust kõigutada.
Praegu ei ole aga stabiilsus ju probleem, seda lihtsalt ei eksisteeri enam. Ning sestap ma väidangi, et täna on keskse tähtsusega indiviidi oskused tegutseda omaenda nimel ning koguda kokku need semiootilised vahendid, mida neil on vaja enese väljendamiseks ning oma eesmärkide ja vajaduste rahuldamiseks. Vastav võime sotsiaalset kommunikatsiooni mõista ning olla efektiivne oma huvide ühiskondlikul tasandil väljendamisel ja esindamisel on minu meelest praegu hädavajalik ja keskse tähtsusega. See on seotud ka meie oskustega reageerida pidevalt nö uutele antustele, pidevalt muutuvale keskkonnale, valmisolekuga sobituda uute olukordadega endale sobival moel ja võtta seal endale sobivaid positsioone. Ja selliseks valmisolekuks konventsioonidest enam ei piisa. Konventsioonid on jäänud seljataha ja nende kriitika samuti.
Nii et see, mis ma tahan sellele küsimusele vastates öelda, on et inimesed, kes on disaininud mis iganes asju, kasvõi näiteks selle laua ja pingid siin, neil on olnud ees teatud kindlad disainireeglid. Kuid need reeglid ei ole akadeemia poolt kujundatud, nad ei ole muudetud ilmseks ja toodud sisse akadeemilisse debatti. Mingil määral seda ju küll tehakse, aga teisalt on käimas fundamentaalne ideoloogiline muutus ka haridussüsteemi ja selles osalevate inimeste eesmärkide osas.
Samamoodi nagu näiteks sina oled huvitatud veebidisainist, siis ka selles on omad konventsioonid, mis on minevikust kaasa toodud, mõned neist sobival moel ja teised täiesti ebasobivalt nagu see tihti juhtub. Ning sa uurid ja katsetad neid konventsioone, et jõuda arusaamani, millised on selle uue meedia omadused, et neid oma huvides paremini ära kasutada.
Mõned teoreetikud on väitnud, et praegusel hetkel, kus konventsioonid on paljuski kadunud ning see keel, milles uus moodne meedia meiega suhtleb, on enamasti pidevalt nii uus ja võõras, et kaasaegne meediatarbijat valdab paratamatult konstantne arusaamatustunne, ta on stabiilselt segaduses. Mida toob see teie hinnangul kaasa?
See toob kaasa vajaduse haridussüsteemi järele, mis valmistab noori inimesi selle uue maailma jaoks ette. Sest inimesed, kes on täna segaduses tulevad haridussüsteemist, mis valmistas neid ette minevikumaailma tarvis. Need inimesed klammerduvad lootuse külge leida elust stabiilsust, kuid ei leia seda enam. Ma ei tea kuidas Eestis on, kuid inglise haridussüsteem reprodutseerib vaid minevikule omaseid tingimusi ning ei püüa ette mõelda, et mida noored inimesed võiksid vajada, et muutuvast maailmast aru saada.
Aga uue meedia puhul, te ütlesite samuti, et konventsioonid, mida seal kasutatakse on laenatud lihtsalt varasematelt meediumitelt. Samal ajal aga nood vanad konventsioonid tegelikult ei toimi enam kuigi hästi neis uutes keskkondades. Kuidas teile tundub, millal ja kuidas hakkab see meedium konventsionaliseeruma?
Noh, konventsioon on teine sõna, millega tähistada teatud pikema ajaperiood jooksul mingi võimusuhte sisseseadmist. Nii et sotsioloogiline küsimus oleks, et kas peatselt võiksid kujuneda tingimused, mis võimaldaksid selles konkreetses valdkonnas mingite kestvamate võimusuhete rakendamist. Nii et kui sa disainid korporatsioonidele veebisaite, siis ma kujutan ette, et seal kujunevad väga kiiresti teatud konventsioonid, sest korporatsioonid ei salli reeglite puudumist. Tegu on äärmiselt ettevaatlike organisatsioonidega ning sestap kui keegi saab hakkama millegagi, mis näib olevat edukas, siis nad seda ka järgivad.
Nii et ma arvan, et saavad olema teatud kindlad valdkonnad, kus konventsioonid tekivad üsna kiiresti. Aga nii nagu see ka minevikus on olnud, jäävad alles ka teatud marginaalsed, suhteliselt vähekorraldatud alad, kus muutused jäävad toimuma väga palju kiiremas tempos. Nii et ma usun, et muutuste osakaal saab olema üsna erinev – suhteliselt aeglane teatud valdkondades ning suhteliselt kiire teistes. Ma ei oska seda täpsemalt ennustada, sest ma ei tea, kuidas sotsiaalsed jõud hakkavad toimima. Kuid ülmastumine ei peatu niipea, sest ta ei ole oma arengus jõudnud teatud tasakaalupunkti ning ma arvan, et alles siis ta sellisesse punkti jõudnud on, saame me hakata rääkima suhtelistest stabiilsusperioodidest, mis võimaldavad selliste konventsioonide teket nagu minevikus, kus 20. sajandi D. H. Lawrence’i romaan on sarnane Jane Austini 19. sajandi romaanile või 18. sajandi Henry Fieldingi romaanile – siis kui eksisteerisid pooleteise sajandi pikkused stabiilsusperioodid. Loomulikult olid ka need konventsioonid pidevas muutuses, kuid need muutused ei olnud nii tähelepanuväärsed, et ei oleks võimalik seostada ja ära tunda antud tekstiühikuid ühest või teisest perioodist. Ma arvan, et praegu veel on seis liiga ebastabiilne, et midagi sellist saaks taas välja kujuneda.
Aga kuidas võiksime me selleni jõuda, milline võiks olla siin see peamine mõjutegur?
See saab olema ühiskondlik tegur, põhjus ei tule kuidagi representatsioonidest vaid ühiskondlikult tasandilt – siis kui globaalsel ühiskondlikul tasandil saavutatakse teatud tasakaal. Nagu kõik räägivad, saab globaalne tasand olema lokaalselt eristuv, kuid sellest hoolimata tekib siiski ka suhteline stabiilsus. Kui see tõusulaine, mis praegu üle maakera liigub, lõpuks oma kallastele jõuab, siis on loota, et asjad lähevad veidi enam paika. Kuid mõelda märgilistest representatsioonidest ilma sidumata neid laiemate sotsiaalsete, poliitiliste ja majanduslike jõududega pole minu arvates mõttekas ja ka realistlik.
Konventsionaliseerumisega jätkates, siis oma viimases, tänavu ilmunud raamatus “Litteracy in the New Media Age“ kirjutasite te uue meedia zhanrite kujunemisest. Millised on teie hinnangul need peamised sotsiaalsed jõud, mis tõukavad seda arengut zhanriteks ja teatud funktsionaalselt eristuvateks meediatüüpideks?
Lihtsalt see, et minu jaoks on zhanr sotsiaalse seatuse representatsioon. See on üks ühiskonnakorralduse representatiivne aspekt. Nii et hoolimata zhanrite näilisest stabiilsusest, on neis alati toimunud ka teatavad muutused – näiteks Petrarca leiutas soneti formaadi juba 13. sajandil ning see näib olevat säilinud muutumatuna juba kaheksa sajandit. Kuid tegelikult on Petrarca sonett väga erinev võrreldes elisabetaanliku sonetiga või miltoniaanliku või viktoriaanliku sonetiga või 21. sajandi sonetiga. Nii et sotsiaalne aspekt alati mõjutab kasutusel olevaid semiootilisi vahendeid. Näiteks intervjuu on väga hiljutine zhanr – enne 1928. aastat sellist zhanrit ei eksisteerinud, polnud raadio-intervjuud ning tõenäoliselt puudus ka töö-intervjuu tema tänases vormis. Mõned zhanrid on seega arenenud väga kiiresti, kuid see kiire areng on tulenenud ühiskonnakorraldusest ning mitte mingi semiootilise konstruktsiooni leiutamisest.
Kuid kui rääkida teie viimase raamatu põhiteemast – kirjaoskusest uue meedia leviku kontekstis -, siis milline on kirjakeele tulevik?
Kirjakeel teeb läbi märkimisväärseid muutused. Ma usun näiteks, et lauset hakkab kõvasti mõjutama asjaolu, et aina tihedamini esineb ta koos teiste moodustega, näiteks piltidega. Lause muutub lühemaks ja ta saab olema vähem keeruline. Ja millest ju samuti palju räägitakse on see, et mis puudutab kirjaviisi formaalsust, siis teatud osa uuest meediast toob kaasa nö väiksema semiootilise distantsi, vähemalt on kadumas ju vastav ajaline distants. Ehk kirjakeele mitmed formaalsemad viisid on määratud kaduma. Kõnekeelele omane informaalsus muutub ka kirjas palju tavalisemaks.
Kuid kas hakkavad inimesed argisuhtluses kasutama senisest enam visuaalseid vahendeid ja kui siis kuidas? Näiteks emotikonide kasutamine – foneetilise kirja vahendeid kasutades pannaks kokku abstraheeritud visuaalsed märgid ehk sõnumi lugemiseks tuleb rakendada korraga kahte väga erinevat koodi. Kas sellistel nähtustel on meie kultuuris tulevikku või on see siiski mööduv nähe?
Noh, kirja ajalugu on olnud pideva muutuse ajalugu ja oleks väga imelik arvata, et see nüüd ühtäkki peatuks. Kui näiteks mõelda foneetilise kirja ajaloole…
...see sai alguse piltkirjast, mis paljuski oli funktsionaalselt tänaste emotikonide eellane…
...jah, hiegroglüüfidest. Aga seejärel on alfabeedi abil kirjutamine olnud tihedas seoses suulise kõnega. Kirjakeeles on toimunud pidev liikumine kõnesarnaste vormide ja vähem kõnesarnaste vormide vahel. Nii et kui need tehnoloogiad, mis võimaldavad kõnet kirjaks ümber panna, piisavalt arenevad, siis on oodata, et kõnesarnased vormid hakkavad kirjakeelde ilmuma senisest hoopis sagedamini. Nii et jah, ma arvan, et kirjakeel liigub korraga nii kasvava visualiseerumise suunas segunedes mitmel moel erisuguste visuaalsete aspektidega kui ka kõnekeelsete vormide suunas.
Kes on Günther Kress?
Juuli alguses leidis Eestis aset üks vähest meediatähelepanu pälvinud teaduslik suurüritus – 13. Euroopa lugemiskonverents, kuhu kogunes kokku kümneid tunnustatud lingviste ja pedagoogika-teadlasi üle maailma. Ühe põhiettekandega esines seal aga Gunther Kress, mees keda aktuaalsuse mõttes võib pidada ilmselt üheks kõige kuumemaks humanitaariks, kes Eestis kunagi jala maha saanud.
Kressi kohta tuleks ilmselt esmalt mainida, et taskus kannab ta Austraalia passi ning ise peab ta ennast semiootikuks. See ütleb tema kohta umbes sama palju kui ütleks näiteks Austraalias teadmine, et külaline on pärit Eestist ja peab ennast samuti semiootikuks. Ehk nii nagu Tartu koolkonna kultuurisemiootika on kaubamärk, mis laseb aimata, millises teoreetilises raamistikus sealõppinu liigub, kehtib sama ka kõigi nende kohta, kes kunagi Sydney’s keeleteadust õppinud ja seal alguse saanud semiootikadistsipliiniga edasi töötanud. Ehk Kress on sotsiosemiootik ja on oma tänaseks ilmunud 22 raamatuga selle teoreetilise suuna üks kõige aktiivsemaid ja silmapaistvamaid esindajad.
Sotsiosemiootika on aga distsipliin, millest Euroopa peavoolu-semiootika keskustes pole kohvilaua vestlustes väga hea toon pikemalt juttu teha – nii erisugune ja ühildamatu on see kogu ülejäänud semiootikatraditsiooniga, et paratamatult on üldiselt olnud sellest kergem mööda minna ning pidada seda teatud marginaalseks austraallaste oma asjaks. Ometi on austraallased valgunud viimaste aastate jooksul tasapisi laiali üle maailma mitmetesse juhtivatesse ülikoolidesse ning näiteks Kress ise peab parasjagu professoriametit Londoni ülikoolis. Sotsiosemiootika aktuaalsuse tõusu taga on aga paljuski nende rõhuasetus nö multimodaalsetele kommunikatsioonile – mida laskumata pikematesse teoreetilistesse aruteludesse võib pidada seni parimaks ja läbitöötatumaks teoreetiliseks selgituseks kaasaegse kultuuri üldisele multimedialiseerumisele. Diskussioonides meediaruumi visualiseerumise ja erinevate märgisüsteemide omavahelise lõimumise üle ei saa Kressi ja tema koostööpartneri Theo van Leeuweni töödest täna enam kuidagi mööda vaadata. Aga et teoreetikuna näib Kress olevat parasjagu parimas loomehoos, siis tasuks ka Eesti huvilistel tema tegemisi lähiaastail hoolsamalt jälgida. Seda enam, et multimedialiseerumise teema on läbi Juri Lotmani poolt välja töötatud kreoliseerumis-kontseptsiooni ka Tartu semiootikas kesksele kohal tõusmas ning ega nende kahe distsipliini erisused tegelikult olegi niiväga suured kui ehk esmapilgul võib tunduda.
