"'Eesti looduskultuur"'

Koostanud ja toimetanud Timo Maran ja Kadri Tüür. Eesti kultuuriloo ja folkloristika keskus. Eesti kirjandusmuuseum, 2005. 431 lk.

Seda ütleb iga Saksamaalt pärit vahetusüliõpilane, kes mõned kuud Eestis veetnud. Ütleb, et kuigi eestlased väidavad end olevat keskkonnahoidliku rahva, lausa metsarahva, siis tegelikult suhtuvad nad oma loodusesse halvasti.

Nad loobivad prahi autoakendest välja ja sadama ehitamist kõige linnurikkamasse lahte tervitavad nad mütside õhkuloopimisega.

Oleme loodusesõbrad lihtsalt seetõttu, et võsa meile külje alla küünib, et ka Eesti suurimast linnamonstrumist on võimalik poole tunniga jõuda paika, kus saab näo turbasamblasse pista.

Timo Marani ja Kadri Tüüri raamat kinnitab, et müüdist nimega "Eestlased – loodusrahvas" on siiski rohkem kasu kui kahju. See on pinnas, kust arvatavalt toitub meie rahvustunne.

Looduskultuuri-raamat näib olevat üks suuremat sorti kirst, kust rahulikul õhtupoolikul tasub viieteistkümne artikli hulgast ühte ja teist pirruvalgele tuua. Autorite hulgas on ajaloolane (Valter Lang), folklorist (Mall Hiiemäe), lavastuskunstnik (Liina Unt), semiootik (Tiit Remm), geograaf (Egle Kaur, Hannes Palang), farmatseut (Renata Sõukand) jne.

Mina alustasin lugemist kõige viimasest loost – Maaris Raudsepa "Eestlaste keskkonnasuhe keskkonnapsühholoogia vaatenurgast".