Ajateenija: "'Neljast haubitsast töötas vigadeta üks."'
Aprilli keskel alustasid Tapal asuva Kaitseväe Suurtükiväegrupis ajateenijad väljaõpet Saksamaalt soetatud 155millimeetriste haubitsatega FH-70. Relvad olid Eestisse jõudnud mõned kuud varem. Avalikkusele näidati kaht uut haubitsat veebruaris vabariigi aastapäeva paraadil.
Probleemid tekkisid juba esimese nädala jooksul, kui Tapa lennuväljal harjutati tulemeeskondade tegutsemist ja haubitsatega manööverdamist. "Ühel haubitsal ei funktsioneerinud lafeti hüdraulika, mistõttu lafett vajus sõidu ajal alla," meenutab Suurtükiväegrupi endine ajateenija Kristjan Jürisalu (19).
Samuti on iga haubits varustatud 50hobujõulise abimootoriga, mille abil saab suurtükiga tulepositsioonil manööverdada ilma, et seda peaks haakima veoauto taha. "Teisel haubitsal jäid pidurid manööverdamisel peale, mis suretas mootori välja," räägib Jürisalu. "Esimese nädala lõpuks oli tekkinud olukord, kus ühe haubitsaga sai sõita, aga lafetti ei saanud alla lasta, teisega oli vastupidi."
Esimese väljaõppenädala lõpuks neid kaht haubitsat enam laost välja ei võetud. Tulepatarei jätkas treeninguid kõigest kahe relvaga, kuigi sõjaaja koosseisude järgi peaks patareisse kuuluma kaheksa haubitsat.
Ka kolmas neljast relvast ei töötanud normaalselt. "Sellel ei saanud vintrauda tõsta," tunnistab üks endine ajateenija. "Põhimõtteliselt töötas neljast haubitsast perfektselt vaid üks."
Tagasi vanade relvade juurde
Imeliku mulje jättis ajateenijatele ka mitme väljaõppel osalenud ohvitseri käitumine. "Haubitsa luku ehitust õpetades ajas üks ülemus lihtsalt näpuga raamatust järge," tunnistab Jürisalu. "Suur osa relvaõppest lükati seerude (ajateenijatest jaoülemad – toim) kaela, kes lõpuks tundsid suurtükke ilmselt paremini kui ohvitserid."
Teise väljaõppenädala lõpuks oli ülemustele ilmselt selge, et kahe haubitsaga pole treeninguid mõtet jätkata. "Mai alguses rivistas kolonel Roosimägi (Tapa Väljaõppekeskuse ülem Urmas Roosimägi – toim) meie patarei enda ümber üles ning teatas, et läheme tagasi vanade 105millimeetriste Soome haubitsate peale," meenutab endine ajateenija. Seniks, kuni ülemused tegelesid vanade relvade laost väljavõtmisega, saadeti suurem osa reakoosseisust kahenädalasele puhkusele.
Uuesti kasutusele võetud Soome haubitsate ametlik nimetus on H61-37 – see tähendab, et seda tüüpi suurtükid võeti Soome armee relvastusse juba 1937. aastal. Arv 61 relva indeksis tähistab nende moderniseerimise aastat. 1998. aastal kinkisid soomlased 19 sellist relva Eesti Kaitseväele. Seega on need suurtükid mitu korda vanemad kui neid teenindavad sõdurid. Samuti ei anna 105millimeetrise haubitsa laskekaugust ega mürsu kaalu võrrelda 155millimeetrise omaga, kuid töökindlusega ei esinenud vanade Soome haubitsate puhul ajateenijate sõnul mingisuguseid probleeme. "Ka instruktorid olid neid relvi õpetades igati tasemel," lisab Jürisalu.
Euronormid jõuavad kaitseväkke
Kaitsejõudude Peastaabi teavitusosakonna ohvitseri Taavi Tuisu sõnul on probleemsed haubitsad valmistatud 1980. aastate keskel ning arvati pärast sisselaskmist Saksa armee strateegilisse reservi. "Relvi polnud pikka aega väljaõppes kasutatud, selle tõttu olid lafeti hüdraulika ja pidurite kummitihendid mõranenud," tõdes Tuisk. "Kuna soovisime haubitsaid väljaõppe läbiviimiseks kätte saada, ei jõutud neid Saksamaal enne seda hooldada."
Imelik on kogu loo juures see, et Eesti kaitsevägi kiirustas uute suurtükkide relvastusse võtmisega, kuigi teati, et alates 1. maist ei vasta nende relvade hüdraulika enam euronormidele. Tuisk kinnitab, et suvel saabuvad Saksamaalt spetsialistid, kelle ülesanne on olemasolevad haubitsad parandada ja kohandada euronormidele. "Ülejäänud haubitsad kohandatakse euronõuetele vastavaks juba Saksamaal enne Eestisse saabumist," sõnas Tuisk.
Kui Eestis tekkinud probleemid kõrvale jätta, olevat peastaabi kinnitusel tegemist igati moodsate riistadega, mis kuuluvad mitme NATO riigi relvastusse. Uuesti loodetakse väljaõpet 155-millimeetriste Saksa haubitsatega jätkata 2005. aasta jaanuaris. Paralleelselt jäävad väljaõpperelvadena kuni aastakümne lõpuni kasutusele ka vanad 105-millimeeterised haubitsad. Sarnaselt toimitakse ka Soomes, kus suurtükiväelaste baasväljaõpe algab 105-millimeetriste haubitsatega ning alles hiljem jätkatakse suurema kaliibriga relvadel.
Aastakümne suurim relvaost
Haubitsad FH-70 pole ainukesed relvad, mida kaitseministeerium Saksamaalt osta kavatseb. Lisaks suurtükkidele soetatakse ka tankitõrjekomplekse Milan. Ametlikult on ostetavate relvade arv ja hind riigisaladus, kuid ajakirjanduses on esitatud andmeid, et Eesti muretseb formeeritava jalaväebrigaadi tuletoetuseks kuni 18 haubitsat, mis koos lisavarustuse ja laskemoonaga maksavad ca 120 miljonit krooni.
Tegemist on Eesti viimase kümne aasta suurima relvaostuga pärast 1993. aasta Iisraeli relvatehingut, mil Eesti riik ostis firmalt Israel Military Industry relvastust ja varustust 785 miljoni krooni eest.
Vahepealsetel aastatel on Eesti Kaitsevägi oma arsenali täiendanud peamiselt sõjalise abi korras tasuta saadud karabiinidega Ameerika Ühendriikidest, haubitsatega Soomest ja kuulipildujatega Saksamaalt. Viimane suurem partii saabus Eestisse kaks aastat tagasi, kui Rootsi kinkis terve jalaväebrigaadi jagu relvi ja varustust.
Haubits FH-70
- Kaliiber: 155 mm
- Kaal: 9600 kg
- Maksimaalne laskekaugus: 24 – 30 km
- Mürsu kaal: 43,5 kg
- Maksimaalne laskekiirus: 6 lasku min
- Meeskond: 8 inimest
- Abimootor: 1,8l Volkswagen
Allikas: internet
