Stalinismi jätkuv avastamine
Teemanäitus “Sotsialistliku realismi võidukäik? Eestis” ehk kunst Eestis 1940– 1956 Tartus Kivisilla galeriis.
Esimest korda näitas Tartu Kunstimuuseum sotsialistlikku realismi juba 1980. aastal ning rääkis sellest kümme aastat tagasi ehk umbes samal ajal kui Eesti Kunstimuuseumgi. Tookordse näituse nimi oli “Mida on sõjal kunstile öelda”, mille üks osa oli Jaroslavlis tehtud tööd. Kahe aasta eest olid väljas pildid esimesest okupatsiooniaastast 1940–41. “Uued tuuled – uued reeglid” näitas pallasliku vormi ja sotsialistliku sisuga maale pea kõigilt tolleaegsetelt tippkunstnikelt. Ääretult põnevad tööd, ehk isegi põnevamad kui praegusel näitusel “Sotsialistliku realismi võidukäik? Eestis” näidatavad.
Päris põnev on olnud jälgida kogu seda kära või vaikust, mis nende näituste ümber tekkinud. Kui tegin 1992 ettekannet Jaroslavli kunstnikest, oli selgelt ja suunavalt tunda sotsiaalset tellimust, mis nõudis üheselt rindekunstnike kõrgele häbiposti naelutamist. Ääretult sümpaatne oli aga tookord veel elanud Alo Hoidre ütlus: “Mina olin rindel ja sinna Jaroslavli eriti ei punninud. Pole mul kahetseda midagi.” 2000. aastal sai juba rahulikumalt vaagida piitsa ja prääniku meetodit esimesel nõukogude võimu aastal ja järeldada, et prääniku järele küünitasid kätt peaaegu kõik. Selle kohta soovitaksin lugeda tookordse kunstikriitika muundumist käsitlevat artiklit Harry Liivranna sulest vastilmunud Voldemar Vagale pühendatud kogumikus.
Paari aasta tagune näitus sai aga paraku teenimatult väikese tähelepanu osaliseks. Meediasse oli raske välja murda. Täiesti vastupidine lugu on praeguse näitusega. Olen muuseumis töötanud varsti 15 aastat, kuid ei mäleta seesugust buumi – raadiod, ajalehed, Soome TV ja vene teadeteagentuurid küsivad infot! Mis see siis on, uus sotsiaalne tellimus? Nostalgia vaevalt. Huvi unustatud vana vastu?
Kui ma kirjutasin lõputuid palveid kõikvõimalikele rahajagajatele (toetas meid ainult Tartu Kultuurkapital), sõnastasin ma muuseumi eesmärgi selle näituse tegemisel nii: tutvustada sotsialistlikku realismi meie endi noortele. See on meie ajalugu, meeldib see meile või mitte. Üles on kasvanud ju varsti põlvkond, kes pole õigeid Lenini kujusidki näinud, Stalini omadest rääkimata. Tutvustada ja seletada selle voolu tegelikku küünilist ja õelat iseloomu.
Paar nädalat arvuka publiku jälgimist näitab, et sotsialistlik realism on tõesti üks võimas ja vaimustav kunstivool – neile, kes ise seal sees pole elanud ja tausta ei tea. Ja mis seal imestada. Kujutatakse ju inimliku olemise üht ideaali – kõik on õnnelikud, kõigil on tööd, kõigil on süüa, kõik on hästi riides, on juhid, kellesse uskuda, kõigi vahel valitseb võrdsus ning kõike seda kujutatakse siiralt ja vaimustusega. Üpris raske on usutavalt seletada, et siirusest ja vaimustusest, nagu ka reaalsest elust, oli asi kaugel ja kunstnikke pandi seda tegema väga erinevate meetoditega.
Näituse kõige suuremaks üllatuseks on kindlasti meile saadetud venelaste tööd. Paberite järgi, millesse tuleb muidugi suhtuda allikakriitiliselt, pöördusid Tallinna ja Tartu kunstimuuseumide direktorid palvega Moskvasse, et Eestisse saadetaks eeskujuks sotsialistlikku realismi. Saadetigi, ja nagu räägib üks komandeeringuaruanne, ei lastud vähemalt 1949. aastal eestlastel endil suurt midagi valida. Seda imelikum on, et saadetu on väga leebe, eriti maalide osas.
Propagandistliku sisuga asju on vähe – üks suur Stalin ja Voroðilov. Tõsi, paar Stalini portreed saadeti tagasi, sest olid nii suured, et ei mahtunud muuseumi saalidesse sisse. Ülejäänud tööd on heal realistlikul tasemel, nauditavad looduspildid, lapsed, natüürmordid jne.
Graafikas ja skulptuuris oli propagandat rohkem. Kunstnikud olid peaaegu kõik Stalini preemia laureaadid, ja väga kuulsad nimed. Isegi sellised sotsrealismi “isad” nagu Aleksandr Gerassimov, Vassili Jefanov, Aleksandr Bubnov. Aleksandr Deineka maali tahaksid endale ilmselt kõik maailma kunstimuuseumid. Arvatavasti juhtivate autorite “hitte” lihtsalt igale poole ei jätkunud ja saadetigi tagasihoidlikumaid asju. Samal ajal olid lehed ja raamatupoed ummistatud reprode ja suurte kunstialbumitega. Nii jääb aga praegu näitusest selline mulje, nagu oleksid eestlased olnud paremad sotsrealistid kui venelased.
Arvestada tuleb seda, et venelaste töödest ei saanud teha mingit valikut, tuli lihtsalt võtta, mis kogudes oli. Eesti kunstnikelt on valitud kõige “õigemad” ja ideelisemad ning ega needki tööd kõik võrdlust välja kannata (näiteks Adamson-Ericu maalid). Sisult ehk küll, kuigi venelikust paatosest ja nõretamisest jääb tänu rahvuslikule temperamendile puudu. Vormilt kõmab aga vanemate kunstnike maalides vana kool võimsalt läbi ja päris realism tuleb alles 1950. aastatel kunsti astunud noortega, kes olid õppinud ainult nõukogude koolis.
Kokkuvõtteks tuleb tõdeda, et sotsialistlik realism oli üks väga hästi läbi mõeldud ja ellu viidud kunstivool. Vaimustav, kui õelust saaks imetleda.
Vaatajate tungival soovil on näitus avatud aasta lõpuni. Ettekannete päev toimub 18. oktoobril kell 11.