Esimest korda näitas Tartu Kuns­ti­muu­seum sotsialistlik­ku realismi juba 1980. aastal ning rääkis sellest kümme aastat ta­ga­si ehk umbes samal ajal kui Eesti Kunsti­muu­seum­gi. Tookordse näituse nimi oli “Mi­da on sõjal kunstile öelda”, mille üks osa oli Ja­­roslavlis tehtud tööd. Kahe aasta eest olid väljas pildid esimesest okupatsiooniaastast 1940–41. “Uued tuuled – uued reeglid” näitas pallasliku vormi ja sotsialistliku sisuga maa­le pea kõigilt tolleaegsetelt tippkunstni­kelt. Ääretult põnevad tööd, ehk isegi põne­vamad kui praegusel näitusel “Sotsia­listliku realismi võidu­käik? Eestis” näida­ta­vad.

Päris põnev on olnud jälgida ko­gu seda kära või vaikust, mis nende näituste ümber tekkinud. Kui tegin 1992 ettekannet Jaroslavli kunstnikest, oli selgelt ja suunavalt tunda sotsiaalset tellimust, mis nõudis üheselt rindekunstnike kõrgele häbiposti naelutamist. Ääretult sümpaatne oli aga tookord veel elanud Alo Hoidre ütlus: “Mina olin rindel ja sinna Jaroslavli eriti ei punninud. Pole mul kahetseda midagi.” 2000. aastal sai juba rahulikumalt vaagida piitsa ja prääniku meetodit esimesel nõukogude võimu aastal ja järeldada, et prääniku järele küünitasid kätt peaaegu kõik. Selle kohta soovitaksin lu­geda tookordse kunstikriitika muundumist käsitlevat artiklit Harry Liiv­ranna sulest vast­ilmunud Voldemar Vagale pühenda­tud kogumikus.

Paari aasta tagune näitus sai aga paraku tee­nimatult väikese tähe­le­panu osaliseks. Mee­diasse oli raske välja murda. Täiesti vas­tu­pidine lugu on praeguse näitusega. Olen muuseumis töötanud varsti 15 aastat, kuid ei mäleta seesugust buumi – raadiod, ajalehed, Soome TV ja vene teadeteagentuurid küsivad infot! Mis see siis on, uus sotsiaalne tellimus? Nostalgia vaevalt. Huvi unustatud vana vastu?

Kui ma kirjutasin lõputuid palveid kõik­või­malikele rahajagajatele (toetas meid ai­nult Tartu Kultuurkapital), sõnastasin ma muu­seumi eesmärgi selle näituse tegemisel nii: tutvustada sotsialistlikku realismi meie endi noortele. See on meie ajalugu, meeldib see meile või mitte. Üles on kasvanud ju vars­ti põlvkond, kes pole õigeid Lenini kujusidki näinud, Stalini omadest rääkimata. Tut­vus­tada ja seletada selle voolu tegelikku küü­ni­list ja õelat iseloomu.

Paar nädalat arvuka publiku jälgimist näi­tab, et sotsialistlik realism on tõesti üks võimas ja vaimustav kunstivool – neile, kes ise seal sees pole elanud ja tausta ei tea. Ja mis seal imestada. Kujutatakse ju inimliku ole­mi­se üht ideaali – kõik on õnnelikud, kõigil on tööd, kõigil on süüa, kõik on hästi riides, on ju­hid, kellesse uskuda, kõigi vahel valitseb võrd­sus ning kõike seda kujutatakse siiralt ja vaimustusega. Üpris raske on usutavalt sele­ta­da, et siirusest ja vaimustusest, nagu ka reaal­sest elust, oli asi kaugel ja kunstnikke pan­di seda tegema väga erinevate meetoditega.

Näituse kõige suuremaks üllatu­seks on kindlasti meile saadetud venelaste tööd. Paberite järgi, millesse tuleb muidugi suhtuda alli­kakriitiliselt, pöördusid Tallinna ja Tartu kunstimuuseumide direktorid palvega Moskvasse, et Eestisse saadetaks eeskujuks sotsialistlikku realismi. Saadetigi, ja nagu räägib üks komandeeringuaruanne, ei lastud vähemalt 1949. aastal eestlastel endil suurt midagi valida. Seda ime­likum on, et saadetu on väga leebe, eriti maalide osas.

Propagandistliku sisuga asju on vähe – üks suur Stalin ja Voroðilov. Tõsi, paar Stalini portreed saadeti tagasi, sest olid nii suured, et ei mahtunud muuseumi saalidesse sisse. Ülejäänud tööd on heal realistlikul tasemel, nau­di­tavad looduspildid, lapsed, natüürmordid jne.

Graafikas ja skulptuuris oli propagandat rohkem. Kunstnikud olid peaaegu kõik Sta­li­ni preemia laureaadid, ja väga kuulsad ni­med. Isegi sellised sotsrealismi “isad” nagu Alek­sandr Gerassimov, Vassili Jefanov, Alek­san­dr Bubnov. Aleksandr Deineka maali ta­hak­sid en­dale ilmselt kõik maailma kuns­ti­muu­seu­mid. Arvatavasti juhtivate autorite “hitte” lihtsalt igale poole ei jätkunud ja saa­de­tigi tagasihoidlikumaid asju. Samal ajal olid lehed ja raamatupoed ummistatud rep­ro­de ja suurte kunstialbumitega. Nii jääb aga praegu näitu­sest selline mulje, nagu oleksid eestlased ol­nud paremad sotsrealistid kui venelased.

Arvestada tuleb seda, et venelaste töödest ei saanud teha mingit valikut, tuli lihtsalt võtta, mis kogudes oli. Eesti kunstnikelt on valitud kõige “õigemad” ja ideelisemad ning ega needki tööd kõik võrdlust välja kannata (näiteks Adamson-Ericu maalid). Sisult ehk küll, kuigi venelikust paatosest ja nõretamisest jääb tänu rahvuslikule temperamendile puudu. Vormilt kõmab aga vanemate kunstnike maalides vana kool võimsalt läbi ja päris realism tuleb alles 1950. aastatel kunsti astunud noortega, kes olid õppinud ainult nõukogude koolis.

Kokkuvõtteks tuleb tõdeda, et sotsialistlik realism oli üks väga hästi läbi mõeldud ja ellu viidud kunstivool. Vaimustav, kui õelust saaks imetleda.

Vaatajate tungival soovil on näitus avatud aasta lõpuni. Ettek­annete päev toimub 18. oktoobril kell 11.