Rahalõhnaline gigant "'Aida"'
“Aida” on Ooperite Ooper. See ei ole lihtne ja inimlik lugu armastusest ja kannatusest. See on mammuteepos, mille emotsioonid ja kired on piibellikes proportsioonides ning millele annab lõpliku vürtsi Niiluse voogudena kõigest üle pühkiv raha lõhn. Vaesed teatrid hoidku oma näpud sellest tükist eemal: tegu on potentsiaalse Hollywoodi materjaliga mis ilma gigantsete dekoratsioonide, peadpööritavate massistseenide ning täiskullast kostüümideta mandub naeruväärseks isetegevuskavaks ka siis kui kõik muusikaliselt nagu paigas peaks olema.
Kuidas nägid välja “Estonia” kolm senist “Aida” lavastust, võime vaid oletada säilinud fotomaterjali põhjal. Ajaga on nõudmised küll kasvanud, ehkki vaevalt et ooperikunst selle kaheksakümne aastaga eestlasele oluliselt tuttavamaks on muutunud. Ka tänavune ülimegagigasuperproduktsioon osutus ilmselt paljudele eestlastele esmaseks kokkupuuteks selle žanriga.
Ja väga võimalik, et ka viimaseks. Kes leidis suurlavastusest Hollywoodilikku glamuuri, see pettub Rahvusooperi kitsa maja võimalustes; kes pidas nähtut mõttetuks pinnapealseks kassikullaparaadiks, võib samuti edaspidi ooperist loobuda, saamata iial teada et on olemas ka teoseid, mille mõjujõud ei sõltu ainult etenduse proportsioonide ja lauljate žestide suurusest. Kindlasti aga ei lahkunud keegi pelga õlakehitusega.
Allakirjutanut viis Onistari tennisehalli mitte küll hubaste, kuid hea akustikaga seinte vahele kirg leida kolme koosseisu kõige ideaalsemad peategelased. Rahvusooper Estonia on välja pannud oma absoluutse paremiku, seetõttu tasub pikemalt peatuda vaid neil, keda dubleerima kutsuti väliskülalised. Faktiliselt tuleks vist öelda vastupidi – seekord olid välislauljad etenduse tähed ning üheksast toimunud etendusest said kohalikud staarid endale vaid ühe.
Aga kui oleks võimalik kollažimeetodil kokku sobitada lauljate häälte, välimuste ja näitlejavõimete sümbioos, siis milline oleks unistustekoosseis?
Aida: ilmselt kõige oodatum külaline, ameeriklanna Cynthia Makris lõi väga graatsilise ja dramaturgiliselt tundliku kangelanna, kes ei jätnud laval ühtegi hetke sisustamata ning mängis õiges balansis ja hea publikutajuga nii esimese kui viimase rea vaatajale. Vokaalselt on Makris küllalt traditsiooniline Aida, ehkki teatud nootidel tekib ta häälde vanainimeselik kõla, mida vältis väga edukalt Pille Lill. Viimasele võib aplodeerida ka vaieldamatult kõige kandvama madala registri eest. Kolmas Aida, Marina Šagutš, on meisterlikult häält valdav interpreet Venemaa ooperimekast, Maria teatrist. Üllatuslikult ei projitseerunud ta hääl suurde saali nii hästi kui oleks võinud eeldada, vaadates daami erakordselt ulatuslikku kopsumahtu. Mõnedel hetkedel leidsin ennast flirtimas mõttega, kuidas oleksid rolliga hakkama saanud seekord kõrvalosades üles astunud kaks suurepärast lauljatari – Heli Veskus ja Nadia Kurem.
Radames: nagu ikka on tenori töö olla tulihingeline noormees, ehkki ta seda oma üldfüüsilistelt näitajatelt tavaliselt ei ole. Vokaalselt lähevad siinkohal punktid ukrainlase Aleksandr Guretsi kapsaaeda – kuid seda vaid vokaalselt, sest mees näis sealtsamast kapsamaalt välja astunud olevat ning isegi Cynthia Makrise paanilised katsed temas tuld süüdata luhtusid juba eos. Rudimentaarseid näitlejavõimeid ilmutasid edukamalt Vello Jürna ning Roman Muravitski, kelle sportik välimus lubab neid tõsiselt võtta. Jürnale tuli Tennisehalli pehme akustika suurepäraselt kasuks; Muravitski on lihvimata teemant, kellel on ilusate - ehkki sageli juhuslike - fraaside kõrvale pakkuda palju väga koleda tämbriga noote. Loota võib, et kui Aida järgmine kord kavva võetakse, saab Radamesena näha ka tenor Urmas Põldmad, kelle lavaaeg seekord piirdus minutiga.
Amneris: kõik kolm lauljatari on väga kenad ja panid vaataja mõnel hetkel kahtlema Aidat printsess Amnerisele eelistava Radamese terves mõistuses. Vene lauljannade ühtlase tooni sekka tahaks natuke miksida Riina Airenne hääle jõudu ning värve.
Kogu produktsiooni (lavastus, kujundus, valgus, kostüümid) sisseostmine Rootsist on ennast õigustanud. Lavastus on liikuv ning rikas detailide ja ajastutruuduse koha pealt, ent pisut vaene emotsioonide osas - triumfistseenis jääb vajaka võidurõõmust, finaalis melodraamast. Kahju et enne esieetendust jäi lavastusest välja ulatuslik balletistseen, mida maailmas küllalt harva säilitatakse.
Rahvusooperi loominguline juht Arvo Volmer hindab projekti prognoosituks – aeg mil ooperid omal jõul plusspoolele jõuavad, on veel kaugel. Iga õnnestunud ooperisündmus aga annab lootust et ehk siiski mitte liiga kaugel.
