Eestlased on Euroopa kirjarahvas

Viimase 300 aasta jooksul, tänapäev (seni veel!) kaasa arvatud, on eestlaste kirja- või õigemini lugemisoskus ja -harjumus pidevalt ületanud keskmist euroopa- ja maailmataset. Selmet uhkust tunda, kaebleme aina oma õhukese ja noore kultuurikihi üle, kus polevat midagi suurt ega originaalset. Kas saksa või inglise kultuur on originaalsem? Kogu nn õhtumaa ehk kristlik kultuur on välja kasvanud Piiblist ja antiikmaailmast ning omandanud selle tõed ja tõdemused. 

Eestlastele vaimuvalguse toojate tegelik au langeb mitte tublidele sakslastele, vaid Rootsi kuningatele, kes fanaatiliste luterlastena muretsesid oma alamate hingeõnnistuse eest. Karl XI kohustas kõiki alamaid omandama lugemisoskust, et saada osa pühast jumalasõnast. See tõi kaasa Forseliuse seminari koolmeistrite koolitamiseks, kuhu õnnestus saada andekas õpetaja, kes küll juba 1688. aastal hukkus.

Rootsi aja lõpuks oli Stahli “Käsi- ja Koduraamatuid” ilmunud enam kui 20 tuhat eksemplari pluss veel umbes 40 eestikeelset trükist. ENEs aga väidetakse, nagu olnuks raamat vaid "abivahendiks kohalikku keelt halvasti valdavaile sakslastest vaimulikele",  Kirikukihelkondi oli eesti keelealal sadakond, vaimulike ja mõnesaja keelt valdava mõisniku jaoks poleks vajatud kümnetuhandelisi tiraazhe.

Juba esimene siinne koduloolane, Põltsamaa pastor A.W. Hupel on XVIII sajandi  lõpul kirjeldanud  eurooplaste hämmingut eesti maakirikus pärisoriste talupoegade lugemisoskuse üle. Katoliiklikus Euroopas ei nõutud siis ega nõuta igal pool veel tänapäevalgi lihtrahvalt lugemisoskust. Ka õigeusklikul Venemaal õpetas talupojad lugema alles nõukogude võim, ja pole ime, et selle emissarid 1940. aastal olid valmis ka Eestis kui kunagisel impeeriumi ääremaal likbeze (kirjaoskamatuse likvideerimise asutus) asutama. Tänapäeval ei pane me ju Euroopa emissaridele pahaks, et nad pühas usus, nagu oleks eestlased kogu sovetiajastu elanud metsapunkrites kultuurist äralõigatult, käivad meile lahkesti aabitsatõdesid õpetamas ning on vaimustuses eestlaste andekusest ja kiiretest edusammudest noa, kahvli ja interneti omandamisel.

1701-1800 on teadaolevalt ilmunud üle 220 eestikeelse raamatu. Eriti kõnekas on Piibli trükiarv: 1739 trükiti 6015 eksemplari, aga juba 35 aasta pärast lisandus veel 4000, seega XVIII sajandil kümme tuhat täispiiblit.

1897.a. rahvaloenduse ajal aga oli eestlaste kirjaoskus juba peaaegu samal tasemel, nagu hiljutises ÜRO aruandes, mis küll vigaseks tunnistati: 1897 oli see 96,7%, 1999 - 98%. Mõneteistkümne aasta pärast võib 20 tuhat kirjaoskamatut täiskasvanut juba tõde olla, sest haridus ja eesti keele oskus teeb sama hirmutavat vähikäiku, nagu ka eestlaste arvukus meie põlisel kodumaal.

Eesti tänane ajakirjandus ehk neljas võim, selmet suunata avalikku arvamust, püüab eestlast vägisi angloameerika poolkirjaoskamatule tasemele tirida, väites, et eestlased enam ei ole võimelised pikemaid tekste lugema ega mõistma, et kultuur ilma skandaalita ei huvita kedagi ja et "müüvad" ainult veri ja pisarad. Ei püüta lugejat kõrgemale tõsta, vaid aina kummardutakse tema poole alla, koguni niivõrd, et nähaksegi seda, mis vööst allpool. Üksteise järel on päevalehtede kultuurilisad muutunud autosid ja puhkusereise või prominentide elulugusid ja toiduretsepte esitlevateks reklaamilehtedeks. Luup saadeti hingusele, aina vähem on lugemisväärilist Eesti Ekspressis, Maalehes ja koguni Sirbis. Tuluke hõõgub veel ainult Õpetajate Lehes.

Ameerikas võivad meie lapsajakirjanike tarkused ju tõesti kehtida. Seal on täiesti või osaliselt (funktsionaalselt) kirjaoskamatu ligi pool täisealisest elanikkonnast .

Eestlased oma enam kui kahesaja-aastase lugemisharjumusega ei suuda seda hästi ette kujutada, aga seebikate fännid ju teavad, et neis lugevat inimest ei kohta. 

Miks me ei võiks orienteeruda meile vaimselt ja ajalooliselt palju lähemale saksa kultuurikeskkonnale? Seal on suured päevalehed tänaseni mustvalged, ei karda pikki arutelusid, kultuuri- ja ajaloolehekülgi, mis suunavad arutlema. See võime pole eestlastelgi veel kadunud, aga kas see säilib ka meie lastel?

Eestlaste ajalugu on Euroopas eriline selle poolest, et pea kõik siinsed rahvad on ilmunud oma asualadele alles suure rahvasterändamise käigus mõnisada aastat pärast Kristust. Meie teatavasti vaidleme, kas arvestada oma paiksust kümne või viie tuhande aastaga. Eesti keel aga kuulub oma emakeelse ülikooliga ca 5000 maailmas räägitavast keelest sajakonna kultuurkeele hulka.

Maailma aja- ja kultuuriloo kehv tundmine ei ole meil lasknud oma tegelikku erilisust rõhutada ega esile tõsta. Siia kuulub eestlaste varane kirjaoskus, maailma esimene talurahvaleht 1806. aastal, maailma suurim trükitoodangu maht per capita nõukogude perioodil, rahvusentsüklopeedia trükiarvu absoluutne ja suhteline maailmarekord jpm. Seda saame teadvustada ainult meie ise, muidu jääb meie tutvustajaks vaid statistika, kus  UNICEFi ja ÜRO analüüside kohaselt on Eesti maailmas viimasel kohal laste suhtarvult elanikkonnas ja esikolmikus HI-viiruse levikukiiruse, enesetappude ning alkoholitarbimise poolest.

Alaväärsuskompleksis otsime brändi, mis meid Euroopale lähemale viiks, taipamata, et Euroopale pakub huvi see, mis meid eristab. Tutvustame end laulurahvana, aga kirjarahvaks ei oska me ennast veel isegi pidada. Kuigi ainult esmase kirjaoskuse pikaajalise traditsiooniga on võimalik seletada arvutioskuse ja internetistumise kiiret levikut.

Me pole osanud rõhutada oma erilisust Euroopa põlise kultuurrahvana.

Malle Salupere on kultuuriloolane