Korter on korras, aga mitte liiga klanitud, siin on boheemlaslikku õhku, mis teeb mul olemise mugavaks.
Pianiinokaas on avatud. Kas kogu aeg avatud? Hillier on just tulnud lennukilt (pidev lendamine on ainus, mis maailma eri nurkades töötamise juures talle vastukarva on) ja ma jään tahtmatult korraks juurdlema, kas klaverikaas oli lahti kogu aeg, kui ta Eestist ära oli või tõusis ta just klaveri tagant.
"Jah, ma klimberdan aeg-ajalt, lihtsalt niisama ja iseenda jaoks," märkab ta mu pilku, "Aga ma pole muidugi mingi klaverimängija."
"Aga mis muusikat te niisama kuulate? Kui see pole töökuulamine?"
"Ma kuulan väga palju vaikust ja muusikat üsnagi vähe. Ringi reisides kandsin varem suurt CD-patakat kaasas, aga ma ei kuulanud neid kunagi. Ei, siiski, ühte plaati nendest ma korra isegi kuulasin. Aga tööga on nii, et oma kooridele muusikat otsides lappan lõputult noote. Raamatukogudes, poodides. Kui kuulama lähen, siis juba väga sihipäraselt, et keda ja kus. Oma plaate ka ei kuula. Ega see ei anna midagi. Vahel harva olen kuulanud mõnd hästi ammust plaadistust. Kui on hea, siis hea, kui vead sees, siis vead, ja mis seal ikka."
"Te tegelete põhiliselt keskaja, minu meelest suht monotoonse muusikaga ja siis moodsa minimalistliku muusikaga (Reich, Pärt), mis võib kah suht monotoonne olla. Mõlemad kasutavad korduse jõudu. On neis ka miski sarnane filsoofiline sisu? Näiteks, et nad vaatavad maailma kui tervikut ja pakuvad läbivat seisundit, mitte arenguid?"
"Jah, nad ei räägi lugusid nagu vahepealene klassikaline ja dramaatiline muusika. Võrrelge kujutava kunstiga, seal on sama asi ja te saate pildi selgemaks. Mina just vaatasin Itaalias, Sienas, Ducciot, Cimabuet. Mulle väga meeldib."
"Ma tean, et teie lemmikud on naiivsed Alfred Wallis ja David Jones - ja teisalt rafineeritud, aga milleski neile sarnane abstraktne Ben Nicholson."
"Jah. Keskaegsete ja vararenessansi ja moodsa kunsti hoiakute vahel on rida seoseid.

Sarnane sild paistab välja ka, kui te panete kõrvuti primitiivse kunsti ja Picasso, kes sellest jõudu sai. Ja ta on ju vaid üks paljudest.
Itaalia vararenessansi kunst on peaaegu bütsantslik, sel on abstraktseid kvaliteete, kuigi tegemist pole abstrakste kunstiga. Perspektiivi ei kasutata - ja moodne kunst jätab selle ka vahel kõrvale.
Perspektiiv kunstis sarnaneb aga loo kasutamisega kirjanduses. Loo, mis algab, areneb ja lõpeb. Klassikaline ja romantiline muusika räägib ka lugusid. Keskaegne ja moodne muusika ei kasuta alati lineaarset arengut, ei jutusta lugu ja alati pole seal esiplaani ja tausta või pea ja kõrvaltegelasi - aga on lihtsalt see, mis seal on."
"Loll küsimus, aga mis see on siis, mis seal enamasti on?"
Hillier naerab südamest: "See, mis üle jääb, piltides värv ja jooned, muusikas, hm, noodid. Teate, konventsionaalse lugudejutustamise kõrval on on veel palju viise, kuidas hingest tulevat esitada. Võibolla univeraalsemaid viise kui see stooritelling."
"Pärt korjab ühe tundeniidi üles ja venitab selle miilide pikkuseks ja puhastab välja, varieerib, aga ei arenda millekski muuks."
"Pärt on hea näide."
"Pärt on religioosne nagu keskaegne kraam, aga kuidas see on Reichil, kes kirjutab rongide häältest?"
"Reich on tegelikult väga religioosne, ehkki see ei paista muusikast otse välja. Ta kasutab vahel religioosseid tekste ka."

"Ja religioon teie elus, kui tohib pinda käia?"
"Ehee, nojaa. Ma kasvasin anglikaani kirikusse, automaatselt ja konventsionaalselt religiooni sisse. Laulsin poisina kirikukooris."
"See on ju formaalne religioossus enamasti." Mulle meenub, kuidas sõber Larry Liverpoolist rääkis, et kooripoistena puistasid nad koori pealt ajaviiteks noorpaaridele prahti kaela.
"Mulle oli küll teismelisena tähendusrikas. Käisin Dorchesteri kohalikus kirikus iga nädal, laulmas."
"Ja usutunne elas teie sees kah?"
"Mnjaa, mitte alati võibolla, aga siiski. Narratiivid ja kujud, mida kristlus kasutab, on võimsad ja puudutavad siiani. Ehkki ma kirikus teenistustel ei käi. Aga kui ma oleksin üles kasvanud mõnes teises maailma nurgas, võiks see puudutaja olla ka mõni teine religioon."
"Ma olen tihti mõelnud, et kui koor laulab kristlikku teksti, kuidas ta saab seda teha, kui see ta hinge ei puuduta. Aga kuidas see ladina krikujutt ikka niiväga puudutab. Kas te räägite näiteks meie kammerkooriga tekstide sisust?"
"Miski peaks puudutama küll. Iseasi, mis just ja kuidas. Aga isegi kirikumuusika puhul ei pruugi see puudutav automaatselt olla religioosne aspekt. Kammerkooris räägivad kõik head inglise keelt, aga siiski on tekstidest sügavuti rääkida teinekord keeruline. Laulu kuulates ma kontrollin, kuidas nad teksti kasutavad. Las olla oma nurga alt, aga peab mahtuma raamidesse."
"Olete vist palju jõulukontserte andnud. Samas, jõuluhullus võib teilgi närvi mustaks ajada?"
"Kommerts ja ülespumbatud sentimentaalsus tapavad religioosse sisu küll. Kui kutsutakse jõuluajal kodutuid toetama, siis ma mõtlen, mida need kodutud muul ajal peale hakkavad - läheb see meile korda? Aga jõuluaegne aastaaeg on meile bioloogiliselt, looduslikult oluline. Kõige pimedam aeg. Ja varsti loodetavasti hakkab valgemaks minema."
"Paganlik pööripäevaaeg ja jõul on ka kirikumuusikas läbipõimund ja kasvand."
"Muidugi. Aga mul on hea meel, et me laulame sel jõuluajal muusikat, mida me varem pole teinud, Heinrich Schützi näiteks."
"Teil on olnud kaks koori, mis on teatrid - Travelling Music Theatre ja Theatre of Voices. Kas kooridirigendina olete justkui lavastaja?"
"Jah, mulle see võrdlus sobib. Ma püüan - nagu teatrilavastajagi - maksimaalselt rakkesse panna iga esineja potentsiaali. Aga mitte kamandades - proov on kahepoolne side ja töö. Siiski on dirigendil teatrilavastajaga üks vahe. Kui teatrilavastaja töö on enamasti esietenduseks tehtud, siis dirigent tuleb iga kord ise publiku ette."
Ja mängib peaosa - tahan vahele torgata, aga küsin: "Kust te selleks iga kord jõudu ammutate? Olen kuulnud, et võite enne kontserti südamerahus raamatut lugeda?"
"Ma ei tea. Ehk on asi selles, et muusika pole õieti töö vaid eluviisi. Kõige raskem ja väsitavam muusiku elukutse juures on - reisimine, mitte kontsert. Nootide äraõppimiseks on lennuk teinekord küll täitsa hea koht. Aga ma võtan aega maha ja puhkan. Naudin head toitu, mulle meeldib itaalia köök."

"Talinna restoranides käite?"
"Käin, aga harva. See läheb kergesti kalliks ja restoranis kipun ma sööma rohkem kui tahaksin. Pealegi, enamasti liigun ma siin ringi üksi ja üksi restorani minnes ei saa ma kunagi parimat lauda. Parimad lauad antakse nelja- kuni kuuestele kampadele."
"Olete restorani ukselt tagasi pöördunud muusika pärast, mida seal mängitakse?"
"Olen küll."
"Moodne muusika kasutab teinekord linnahääli ja liiklusmüra. Aga kui avara kõrvaga te olete, kas suudate kuulata igasugust muusikat? Kõike?"
"Ei suuda. Enamasti on väga jube muusika, mida lastakse avalikes kohtades. Ja ma ei talu muusikat foonina. Vaikus on parim."
"Suurema osa elust olite Inglismaal ja tegite mitukümmend aastat Hilliard Ensembele'it - mille kohta ma lugesin, et jah, nimi tulevat justkui inglise vana miniatuurimaalija Nicholas Hillieri pealt, aga ometi on valitud nii, et meenutaks teie nime."
"Tegelikult oli asi nii, et mu tolleaegne maalikunstnikust sõbranna oli mind millegipärast hakanud kutsuma Hilliardiks ja kui me olime hea tükk aega koorile nime otsinud, pakkusin ma Paul Elliotile Hilliardi ja see jäi. Tõsi ta on, et tihti seostatakse minu nimega, ehkki ma nüüd juba aastaid nendega ei tööta."
"Ja siis läksite Ühendriikidesse, alguses professoriks California Ülikooli, siis ka Indiana Ülikooli juurde Bloomingtoni Vanamuusika Instituudi direktoriks. Oma kümneks aastaks. Ja muidugi tegite sinna oma koori ka. Nüüd jätsite Ameerika kus see ja teine ja kolite hoopis Taani."
"Mu pruut elab Taanis."
"See on hea põhjus."
"On jah. Vahel küsiti mul, kas ma tagasi Inglismaale ei igatse. Tegelikult oli see Euroopa, kuhu ma tagasi igatsesin. Aga eluaegset professoriametit ja kindlat palka maha jätta pole lihtne. Nüüd ma olen jälle vabakutseline, näis kuidas ma toime tulen."

"Mis keeles te pruudile laulate?"
"Ta laulab enamasti mulle, ta on väga hea laulja."
"Ja kui te järgmise aasta algul 55 saate, millega ta teid üles laulab?"
"On see number tõesti juba 55? Eks ta vist on jah. Aga üles ta mind sünnipäevahommikul ei laula. Ma olen sünnipäeva ajal tööaasjus Californias.
Teine Taani kolimise põhjus on Kopenhaageni koor Ars Nova, mida ma nüüd juhatan. Totaalselt Filharmoonia Kammerkoorist erinev koor. Totaalselt. Asi pole selles, et neid on 12 ja EFK-d 28. Repertuaar, lähenemine, täiesti teine. Kui nemad teevad Cage'i, siis EFK-le ma esialgu Cage'i pakkuma ei hakkaks. Mitte, et nad ei võiks, aga maailmas pole kedagi, kes laulaks näiteks Tormist nii hästi kui EFK. On ka asju, mis kattuvad. Mõlemad laulavad Pärti, aga see on kaks erinevat muusikat. Ja mulle sobib hästi, et mul on kaks nii erinevat koori."
"Kas dirigendiks tulles te siis ei kujunda koori oma näo järgi."
"Nii ja naa. Toon muidugi uut kaasa. Aga EFK on nagu mingi tippmeeskond spordis, mis võib võtta uue treeneri, aga jääb samas iseendaks. See on kohane võrdlus, neil on tugev meeskonnatunne ja nad teavad, kui head nad on. Peavadki teadma."
"Vahel mul on olnud kahju, et viisteist aastat tagasi oli meie Filharmoonia kammerkoor nii oluline osa eestlaste identiteedist ja isamaatundest, eestlaste hing laulis nendega kaasa, aga siis läks EFK laia maailma kuulsust ja raha tegema. Samas ma saan aru, et see oli suurepärane neile endale ja eriti koori arengu koha pealt möödapääsmatu. Ja nüüd on muidugi Eestis kõike nii palju, et me oleme oma lemmikud unustanud."
"Mul on raske kommenteerida. Mind polnud siis siin."
"Tõnu Kaljuste kutsus ise Paul Hillieri kammerkooriga töötama. Kas te praegu ka vahel koori käekäigu üle arutlete."
"Ei, tegelikult mitte, kaljuste astus sammukese tagasi, et kui olen mina otsustaja, siis olgu ma otsustes vaba. Aga samas teeb ta ju praegugi aeg ajalt kammerkooriga tööd nagu minagi."

"Mis koorile praegu oluline on?"
"Praegu on see, mida me väga teha tahaks - mööda eesti kirikuid laulda. Mitte ainult Tallinnas, aga üle kogu maa. Tehniliselt pole see lihtne. Ja publikutki on raske kohale saada.
Kui ma enne rääkisin, et reisimine on tüütu, siis Eestit mööda sõita on teine asi. Siin on palju inimtühja loodust ja see on hingele hea. Taani on ka taoline koht, võibolla sellepärast ma sinna kolingi."

"Kas järjekordne Grammy nominatsioon erutab? Kah kommertsvärk või oleks Grammy uue aasta algul kena sünnipäevakink?"
"Kuulsin sellest just eile. Tavaliselt mind ära ei tunta. Aga seekord lennukistjuuardess õnnitles, kui mulle ajalehe andis. Ilmselt oli mu pilt seal sees.
Muidugi teeb head meelt. Auhind oleks tore, aga vaata, et tähtsamgi on nominentide hulgas olla. See on avalikkuse tähelepanu koorile ehk rohkem häid kontserdipakkumisi tulevikus. Üks Ameerikast äratuleku põhjusi oligi, et minust oli saamas administraator mitte kontserdiandja.
Samas mõte, et üks plaat võiks olla palju parem kui teised plaadid, on sisuliselt ju täiesti naeruväärne. Selline võistlus."
"Te kirjutasite raamatu Pärdist, mida mu muusikust sõber Edinburghist ohtralt kiitis, aga ma pole lugenud. Saate äkki mõne sõnaga kokku võtta, mis see raamat maailmale Pärdi kohta ütleb?"
 Tunnen, et tean ta vastust juba ette ja ma ei eksi, ja see vastus mulle meeldib: "Ei saa. Aga raamat peaks varsti eesti keeles välja tulema, siis võite lehitseda."
"Pärt ise oli rahul?"
"Mulle tundus nii, jah. Raamat sai valmis 7 aasta eest. Ma võtsin läbi kõik Pärdi teosed ja katsusin avada ka, mis nende taga võib olla. Nii et see on nii analüütiline kui isiklik uurimus."

Kuna ma olen kuulanud vaid ühte Hillieri plaadistust, palun Paul Hillieril lõpuks 76-plaadisest nimekirjast näpuga näidata, mis talle neist endale rohkem meeldib. Ja siin need on: Bitter Ballads, mida ta ise laulub Andrew Lawrence-Kingi harfi saatel, Reichi Proverb, Pärdi Passio. Ja see viimane Grammy nominatsioon - Powers of Heaven meie kammerkooriga.
Otsin minekule sättides riidekapist, kuhu ma oma salli ja mütsi tulles viskasin ja mõtlen, et muudkui puha muusikajuttu sai räägitud, eks mees koosnegi suuresti muusikast, aga inimesest endast oleks kah miskit teada tahtnud. Aga noh, proovi sa dzhentelmeni koore alla pugeda. Jään vahtima raamaturiiulit. Seal on raamat Bruce Chatwinist.
Hillier loeb mu mõtteid: "Lugemine mulle ajaviitena klapib jah, näiteks inglise reisikirjandus, seesama Chatwin. Ja ma vaatan meelsasti filme. Lähen üksi kinno. Meelsamini vaatan head kino, Tarkovskit ja Bergmani. Või ka head ameerika filmi, mis on täiesti olemas, ehkki vähesed märkavad. Aga kinos suudan ma pead tühjendada ka meinstriim ameerika filme vaadates.”
Suured on ikka pisut üksildased, mõtlen ma öhe kadudes.