Mr. Music
Kui netist Paul Hillier lahti klikkida, näeb kohe, et mees
on nagu orkester. Ta tegeleb kümnekonna asjaga, mis kõik on
muusika. Ja aastakümneid. Laulab, dirigeerib maakera mitmes otsas,
õpetab, kirjutab. Mees muusikat täis. Laulab inglise vanamuusikat
või Bobby McFerrynit, plaadistab erinevate kooridega John Cage'i
või Steve Reichi, kirjutab raamatu Arvo Pärdist.
Ta
plaadinimekirjas on 76 CD-d ja paari päeva eest esitati ta neljandat korda
Grammy auhinnale - seekord koos Eesti Filharmoonia Kammerkooriga (EFK).
Ise
ta ei tea, mis ta kohta netist lugeda võib. Mul on laual ees pahmakas
väljaprinditud lehekülgi ja Paul Hillier kummardub neid lehitsema:
"Kust need pärit on?," vaatab ta huviga Hillierist tehtud fotosid,
milliseid ta pole kunagi näinud: "Harmonia Mundi koduleheküljelt
või?"
Harmonia Mundi on prantsuse firma, kus ta plaadistab.
"Ah,
nojah," laseb ta lehed, lõpuni lappamata, lauale vajuda, saanud
põgusa pildi iseendast. Mitte et ta netti ei kasutaks. Intervjuus
leppisime kokku just meili teel. Aga ei huvita see internetihillier teda
eriti.
Hillierist on keeruline lugu teha. Ta on liiga intelligentne ja
viisakas. Avatud küll, aga endast rääkimine ei paku
pinget.
Lühikest kasvu, hooletult riides, pehme käepigistusega ja
maneeridelt väga inglaslik. Ta ulatab mulle terekäe, kui ma seisan
alles ta Tallinna residentsi trepikojas Wismari tänaval. Ebausklikult ei
täi ma ta kätt üle läve vastu võtta ja ta ootab,
kuni ma siis sisse saan. Aga me suudame sellest tobedusest pea märkamatult
üle libiseda. Saan aru, siin on mees, kellega on lihtne koos
töötada, sest ta on paindlik ja vastutulelik. Valmis nii andma, kui
vastu võtma.
Korter on korras, aga mitte liiga klanitud, siin on boheemlaslikku
õhku, mis teeb mul olemise mugavaks.
Pianiinokaas on avatud. Kas kogu
aeg avatud? Hillier on just tulnud lennukilt (pidev lendamine on ainus, mis
maailma eri nurkades töötamise juures talle vastukarva on) ja ma
jään tahtmatult korraks juurdlema, kas klaverikaas oli lahti kogu
aeg, kui ta Eestist ära oli või tõusis ta just klaveri
tagant.
"Jah, ma klimberdan aeg-ajalt, lihtsalt niisama ja iseenda jaoks,"
märkab ta mu pilku, "Aga ma pole muidugi mingi
klaverimängija."
"Aga mis muusikat te niisama kuulate? Kui see pole
töökuulamine?"
"Ma kuulan väga palju vaikust ja muusikat
üsnagi vähe. Ringi reisides kandsin varem suurt CD-patakat kaasas,
aga ma ei kuulanud neid kunagi. Ei, siiski, ühte plaati nendest ma korra
isegi kuulasin. Aga tööga on nii, et oma kooridele muusikat otsides
lappan lõputult noote. Raamatukogudes, poodides. Kui kuulama lähen,
siis juba väga sihipäraselt, et keda ja kus. Oma plaate ka ei kuula.
Ega see ei anna midagi. Vahel harva olen kuulanud mõnd hästi ammust
plaadistust. Kui on hea, siis hea, kui vead sees, siis vead, ja mis seal
ikka."
"Te tegelete põhiliselt keskaja, minu meelest suht monotoonse
muusikaga ja siis moodsa minimalistliku muusikaga (Reich, Pärt), mis
võib kah suht monotoonne olla. Mõlemad kasutavad korduse
jõudu. On neis ka miski sarnane filsoofiline sisu? Näiteks, et nad
vaatavad maailma kui tervikut ja pakuvad läbivat seisundit, mitte
arenguid?"
"Jah, nad ei räägi lugusid nagu vahepealene
klassikaline ja dramaatiline muusika. Võrrelge kujutava kunstiga, seal
on sama asi ja te saate pildi selgemaks. Mina just vaatasin Itaalias, Sienas,
Ducciot, Cimabuet. Mulle väga meeldib."
"Ma tean, et teie lemmikud on
naiivsed Alfred Wallis ja David Jones - ja teisalt rafineeritud, aga milleski
neile sarnane abstraktne Ben Nicholson."
"Jah. Keskaegsete ja vararenessansi
ja moodsa kunsti hoiakute vahel on rida seoseid.
Sarnane sild paistab välja ka, kui te panete kõrvuti primitiivse
kunsti ja Picasso, kes sellest jõudu sai. Ja ta on ju vaid üks
paljudest.
Itaalia vararenessansi kunst on peaaegu bütsantslik, sel on
abstraktseid kvaliteete, kuigi tegemist pole abstrakste kunstiga. Perspektiivi
ei kasutata - ja moodne kunst jätab selle ka vahel
kõrvale.
Perspektiiv kunstis sarnaneb aga loo kasutamisega
kirjanduses. Loo, mis algab, areneb ja lõpeb. Klassikaline ja
romantiline muusika räägib ka lugusid. Keskaegne ja moodne muusika ei
kasuta alati lineaarset arengut, ei jutusta lugu ja alati pole seal esiplaani
ja tausta või pea ja kõrvaltegelasi - aga on lihtsalt see, mis
seal on."
"Loll küsimus, aga mis see on siis, mis seal enamasti
on?"
Hillier naerab südamest: "See, mis üle jääb,
piltides värv ja jooned, muusikas, hm, noodid. Teate, konventsionaalse
lugudejutustamise kõrval on on veel palju viise, kuidas hingest tulevat
esitada. Võibolla univeraalsemaid viise kui see
stooritelling."
"Pärt korjab ühe tundeniidi üles ja venitab
selle miilide pikkuseks ja puhastab välja, varieerib, aga ei arenda
millekski muuks."
"Pärt on hea näide."
"Pärt on
religioosne nagu keskaegne kraam, aga kuidas see on Reichil, kes kirjutab
rongide häältest?"
"Reich on tegelikult väga religioosne,
ehkki see ei paista muusikast otse välja. Ta kasutab vahel religioosseid
tekste ka."
"Ja religioon teie elus, kui tohib pinda käia?"
"Ehee, nojaa. Ma
kasvasin anglikaani kirikusse, automaatselt ja konventsionaalselt religiooni
sisse. Laulsin poisina kirikukooris."
"See on ju formaalne religioossus
enamasti." Mulle meenub, kuidas sõber Larry Liverpoolist
rääkis, et kooripoistena puistasid nad koori pealt ajaviiteks
noorpaaridele prahti kaela.
"Mulle oli küll teismelisena
tähendusrikas. Käisin Dorchesteri kohalikus kirikus iga nädal,
laulmas."
"Ja usutunne elas teie sees kah?"
"Mnjaa, mitte alati
võibolla, aga siiski. Narratiivid ja kujud, mida kristlus kasutab, on
võimsad ja puudutavad siiani. Ehkki ma kirikus teenistustel ei käi.
Aga kui ma oleksin üles kasvanud mõnes teises maailma nurgas,
võiks see puudutaja olla ka mõni teine religioon."
"Ma olen
tihti mõelnud, et kui koor laulab kristlikku teksti, kuidas ta saab seda
teha, kui see ta hinge ei puuduta. Aga kuidas see ladina krikujutt ikka
niiväga puudutab. Kas te räägite näiteks meie kammerkooriga
tekstide sisust?"
"Miski peaks puudutama küll. Iseasi, mis just ja
kuidas. Aga isegi kirikumuusika puhul ei pruugi see puudutav automaatselt olla
religioosne aspekt. Kammerkooris räägivad kõik head inglise
keelt, aga siiski on tekstidest sügavuti rääkida teinekord
keeruline. Laulu kuulates ma kontrollin, kuidas nad teksti kasutavad. Las olla
oma nurga alt, aga peab mahtuma raamidesse."
"Olete vist palju
jõulukontserte andnud. Samas, jõuluhullus võib teilgi
närvi mustaks ajada?"
"Kommerts ja ülespumbatud sentimentaalsus
tapavad religioosse sisu küll. Kui kutsutakse jõuluajal kodutuid
toetama, siis ma mõtlen, mida need kodutud muul ajal peale hakkavad -
läheb see meile korda? Aga jõuluaegne aastaaeg on meile
bioloogiliselt, looduslikult oluline. Kõige pimedam aeg. Ja varsti
loodetavasti hakkab valgemaks minema."
"Paganlik
pööripäevaaeg ja jõul on ka kirikumuusikas
läbipõimund ja kasvand."
"Muidugi. Aga mul on hea meel, et me
laulame sel jõuluajal muusikat, mida me varem pole teinud, Heinrich
Schützi näiteks."
"Teil on olnud kaks koori, mis on teatrid -
Travelling Music Theatre ja Theatre of Voices. Kas kooridirigendina olete
justkui lavastaja?"
"Jah, mulle see võrdlus sobib. Ma püüan
- nagu teatrilavastajagi - maksimaalselt rakkesse panna iga esineja
potentsiaali. Aga mitte kamandades - proov on kahepoolne side ja töö.
Siiski on dirigendil teatrilavastajaga üks vahe. Kui teatrilavastaja
töö on enamasti esietenduseks tehtud, siis dirigent tuleb iga kord
ise publiku ette."
Ja mängib peaosa - tahan vahele torgata, aga
küsin: "Kust te selleks iga kord jõudu ammutate? Olen kuulnud, et
võite enne kontserti südamerahus raamatut lugeda?"
"Ma ei tea.
Ehk on asi selles, et muusika pole õieti töö vaid eluviisi.
Kõige raskem ja väsitavam muusiku elukutse juures on - reisimine,
mitte kontsert. Nootide äraõppimiseks on lennuk teinekord küll
täitsa hea koht. Aga ma võtan aega maha ja puhkan. Naudin head
toitu, mulle meeldib itaalia köök."
"Talinna restoranides käite?"
"Käin, aga harva. See läheb
kergesti kalliks ja restoranis kipun ma sööma rohkem kui tahaksin.
Pealegi, enamasti liigun ma siin ringi üksi ja üksi restorani minnes
ei saa ma kunagi parimat lauda. Parimad lauad antakse nelja- kuni kuuestele
kampadele."
"Olete restorani ukselt tagasi pöördunud muusika
pärast, mida seal mängitakse?"
"Olen küll."
"Moodne
muusika kasutab teinekord linnahääli ja liiklusmüra. Aga kui
avara kõrvaga te olete, kas suudate kuulata igasugust muusikat?
Kõike?"
"Ei suuda. Enamasti on väga jube muusika, mida lastakse
avalikes kohtades. Ja ma ei talu muusikat foonina. Vaikus on
parim."
"Suurema osa elust olite Inglismaal ja tegite mitukümmend
aastat Hilliard Ensembele'it - mille kohta ma lugesin, et jah, nimi tulevat
justkui inglise vana miniatuurimaalija Nicholas Hillieri pealt, aga ometi on
valitud nii, et meenutaks teie nime."
"Tegelikult oli asi nii, et mu
tolleaegne maalikunstnikust sõbranna oli mind millegipärast hakanud
kutsuma Hilliardiks ja kui me olime hea tükk aega koorile nime otsinud,
pakkusin ma Paul Elliotile Hilliardi ja see jäi. Tõsi ta on, et
tihti seostatakse minu nimega, ehkki ma nüüd juba aastaid nendega ei
tööta."
"Ja siis läksite Ühendriikidesse, alguses
professoriks California Ülikooli, siis ka Indiana Ülikooli juurde
Bloomingtoni Vanamuusika Instituudi direktoriks. Oma kümneks aastaks. Ja
muidugi tegite sinna oma koori ka. Nüüd jätsite Ameerika kus see
ja teine ja kolite hoopis Taani."
"Mu pruut elab Taanis."
"See on hea
põhjus."
"On jah. Vahel küsiti mul, kas ma tagasi Inglismaale ei
igatse. Tegelikult oli see Euroopa, kuhu ma tagasi igatsesin. Aga eluaegset
professoriametit ja kindlat palka maha jätta pole lihtne. Nüüd
ma olen jälle vabakutseline, näis kuidas ma toime tulen."
"Mis keeles te pruudile laulate?"
"Ta laulab enamasti mulle, ta on
väga hea laulja."
"Ja kui te järgmise aasta algul 55 saate,
millega ta teid üles laulab?"
"On see number tõesti juba 55? Eks
ta vist on jah. Aga üles ta mind sünnipäevahommikul ei laula. Ma
olen sünnipäeva ajal tööaasjus Californias.
Teine Taani
kolimise põhjus on Kopenhaageni koor Ars Nova, mida ma nüüd
juhatan. Totaalselt Filharmoonia Kammerkoorist erinev koor. Totaalselt. Asi
pole selles, et neid on 12 ja EFK-d 28. Repertuaar, lähenemine,
täiesti teine. Kui nemad teevad Cage'i, siis EFK-le ma esialgu Cage'i
pakkuma ei hakkaks. Mitte, et nad ei võiks, aga maailmas pole kedagi,
kes laulaks näiteks Tormist nii hästi kui EFK. On ka asju, mis
kattuvad. Mõlemad laulavad Pärti, aga see on kaks erinevat
muusikat. Ja mulle sobib hästi, et mul on kaks nii erinevat
koori."
"Kas dirigendiks tulles te siis ei kujunda koori oma näo
järgi."
"Nii ja naa. Toon muidugi uut kaasa. Aga EFK on nagu mingi
tippmeeskond spordis, mis võib võtta uue treeneri, aga
jääb samas iseendaks. See on kohane võrdlus, neil on tugev
meeskonnatunne ja nad teavad, kui head nad on. Peavadki teadma."
"Vahel mul
on olnud kahju, et viisteist aastat tagasi oli meie Filharmoonia kammerkoor nii
oluline osa eestlaste identiteedist ja isamaatundest, eestlaste hing laulis
nendega kaasa, aga siis läks EFK laia maailma kuulsust ja raha tegema.
Samas ma saan aru, et see oli suurepärane neile endale ja eriti koori
arengu koha pealt möödapääsmatu. Ja nüüd on
muidugi Eestis kõike nii palju, et me oleme oma lemmikud
unustanud."
"Mul on raske kommenteerida. Mind polnud siis
siin."
"Tõnu Kaljuste kutsus ise Paul Hillieri kammerkooriga
töötama. Kas te praegu ka vahel koori käekäigu üle
arutlete."
"Ei, tegelikult mitte, kaljuste astus sammukese tagasi, et kui
olen mina otsustaja, siis olgu ma otsustes vaba. Aga samas teeb ta ju praegugi
aeg ajalt kammerkooriga tööd nagu minagi."
"Mis koorile praegu oluline on?"
"Praegu on see, mida me väga teha
tahaks - mööda eesti kirikuid laulda. Mitte ainult Tallinnas, aga
üle kogu maa. Tehniliselt pole see lihtne. Ja publikutki on raske kohale
saada.
Kui ma enne rääkisin, et reisimine on tüütu, siis
Eestit mööda sõita on teine asi. Siin on palju inimtühja
loodust ja see on hingele hea. Taani on ka taoline koht, võibolla
sellepärast ma sinna kolingi."
"Kas järjekordne Grammy nominatsioon erutab? Kah kommertsvärk
või oleks Grammy uue aasta algul kena
sünnipäevakink?"
"Kuulsin sellest just eile. Tavaliselt mind
ära ei tunta. Aga seekord lennukistjuuardess õnnitles, kui mulle
ajalehe andis. Ilmselt oli mu pilt seal sees.
Muidugi teeb head meelt.
Auhind oleks tore, aga vaata, et tähtsamgi on nominentide hulgas olla. See
on avalikkuse tähelepanu koorile ehk rohkem häid kontserdipakkumisi
tulevikus. Üks Ameerikast äratuleku põhjusi oligi, et minust
oli saamas administraator mitte kontserdiandja.
Samas mõte, et
üks plaat võiks olla palju parem kui teised plaadid, on sisuliselt
ju täiesti naeruväärne. Selline võistlus."
"Te
kirjutasite raamatu Pärdist, mida mu muusikust sõber Edinburghist
ohtralt kiitis, aga ma pole lugenud. Saate äkki mõne sõnaga
kokku võtta, mis see raamat maailmale Pärdi kohta
ütleb?"
Tunnen, et tean ta vastust juba ette ja ma ei eksi, ja
see vastus mulle meeldib: "Ei saa. Aga raamat peaks varsti eesti keeles
välja tulema, siis võite lehitseda."
"Pärt ise oli
rahul?"
"Mulle tundus nii, jah. Raamat sai valmis 7 aasta eest. Ma
võtsin läbi kõik Pärdi teosed ja katsusin avada ka, mis
nende taga võib olla. Nii et see on nii analüütiline kui
isiklik uurimus."
Kuna ma olen kuulanud vaid ühte Hillieri
plaadistust, palun Paul Hillieril lõpuks 76-plaadisest nimekirjast
näpuga näidata, mis talle neist endale rohkem meeldib. Ja siin need
on: Bitter Ballads, mida ta ise laulub Andrew Lawrence-Kingi harfi saatel,
Reichi Proverb, Pärdi Passio. Ja see viimane Grammy nominatsioon - Powers
of Heaven meie kammerkooriga.
Otsin minekule sättides riidekapist, kuhu
ma oma salli ja mütsi tulles viskasin ja mõtlen, et muudkui puha
muusikajuttu sai räägitud, eks mees koosnegi suuresti muusikast, aga
inimesest endast oleks kah miskit teada tahtnud. Aga noh, proovi sa
dzhentelmeni koore alla pugeda. Jään vahtima raamaturiiulit. Seal on
raamat Bruce Chatwinist.
Hillier loeb mu mõtteid: "Lugemine mulle
ajaviitena klapib jah, näiteks inglise reisikirjandus, seesama Chatwin. Ja
ma vaatan meelsasti filme. Lähen üksi kinno. Meelsamini vaatan head
kino, Tarkovskit ja Bergmani. Või ka head ameerika filmi, mis on
täiesti olemas, ehkki vähesed märkavad. Aga kinos suudan ma pead
tühjendada ka meinstriim ameerika filme vaadates.”
Suured on ikka pisut
üksildased, mõtlen ma öhe kadudes.