Nipsasjake Euroopa südames
Veider tunne, kui ühtäkki ilmub su ellu mingi häirija, mis lõhub kätteõpitud rutiini. Minuga juhtus see, et liigne uljus vanal kivitrepil maksis kätte mõraga jalalabas ja asendas jalad mõneks ajaks karkudega. Peale pidevalt kummitava abitustunde ja koledate taksoarvete andis see kogemus võimaluse vaadata maailma vähemalt mõnd aega hoopis teise pilguga.
Lennujaamaviisakus
Et ma ei ole just eriline ekstremist, kohutas mind mõte kolmejalgsena (üks jalg + 2 karku) Euroopa avastamisest. Nimelt ootas mind ees reis Viini.
Lennujaama check-in'i neidis lubab mulle ratastooli nii Helsingi kui Viini lennujaamas. Ja nõnda see ka läheb - Helsingis konutab igaks juhuks kaks anonüümset ratastooli meie maabumiskoridori otsas. Ju need on mõeldud mulle. See oli ka ainus kord, kui toolid anti ilma saatjata - edaspidi ootas ees ka inimene, kes oli lahkelt nõus mind sõidutama õigesse väravasse. Ning sellises karkudega konditsioonis lennukile minek on omaette tseremoonia. Kogu lennukile minejate järjekord saatis mind pilkudega niikaua, kui ma olin oma kohale istunud, ning siis avati väravad ka teistele reisijatele. Väga viisakas!
Viin jalutab
Üks kena inimene teadis mind reisile saates öelda, et Viinis kulgeb kõik niikuinii nõnda rahulikus rütmis - minusugusele peaks see olema just õige linn. Ning tõepoolest - Austria pealinnas inimesed jalutavad. Nad ei torma ega trügi suurlinnale omaselt. Et karkudel kulgemine võrdub rööbaspuudel kiikumisega (kogu raskus õla ja käelihastel), siis otsustasin kiiresti leida koha, kust rentida endale ratastool. Seitse eurot päev ja ratastool oli minu.
Vastavalt oma olekule kujundasin ka veeremismarsruudid. Selge see, et vahele jäävad suured poed, peod ja kirikutornidesse turnimised ning selle asemel ootavad mind hoopis pargid ja muuseumid, niinimetatud pensionäriprogramm.
Mozarti-mürgitus
Viin on muidugi täielik kitši pealinn. Klassitsistlikult peenutsev ja suurejooneline arhitektuur on ideaalseks dekoratsiooniks kogu Viini valitsevale Mozarti-buumile. Linnas jalutab massiliselt tumepunaste kuubede ja valgete parukatega tegelasi, kellele kohalik turismiamet on teinud ülesandeks pakkuda välismaalastele silmarõõmu ja müüa maha pileteid klassikakontsertidele. Õnneks ei osanud need tegelased eriti suhestuda ratastoolis turistiga ning nõnda ma nende piiramisrõngasse ei sattunud.
Ahjaa, neil liba-Mozartitel paistsid pahatihti šiki kuue alt välja tossud ja ka ei pannud nad paljuks tänavarestoranides õlleklaaside taga janu kustutamist. Austria riigi PR-amet oli Mozartiga märgistanud ka kõikvõimalikke tooteid, riputanud tänavad-fassaadid täis plakateid ning Mozart-kugel'eid (need on sellised ümmargused oh-üllatust-kelle-näopildiga šokolaadikommid) olid sunnitud turustama isegi riide- ja disainipoed. Mozarti-lett oli installeeritud pea igasse pubisse ja kauplusse! Nii totaalset brändingut pole ma ausalt öeldes varem kohanudki. Igal juhul oli see noorelt surnud geenius varjutanud kõik teised Austria kultuuriheerosed - Straussi, Freudi ja Klimti näopildiga kruusid tundusid lausa letialuse kaubana.
Ning suur oli mu vaimustus ja üllatus, kui leidsin ühest allmaatunnelist linnasüdames avaliku käimla, mis reklaamis end neoonkirjaga - "With Opera Music". Milline kultuurne lähenemine!
Madala katusega maailm
Ratastoolis ringi libi sedes avastasin, mis tunne on näha maailma umbes pool meetrit madalamalt kui muidu. Hämmastav, kui palju muudab uus vaatenurk - muutub ruumi- ja proportsioonitaju, ning siis veel kõikvõimalikud palju praktilisemad probleemid. Näiteks kõrged jäätiseletid või hinnad vaateakendel. Kuid inimesed on muidugi kenad ja hoolivad ning minu pikkusetuse taha ei jäänud midagi.
Üldse tekkis mul idee, et kui tahta oma ema või vanaemaga reisile minna - miks mitte võtta ratastool? Las vanaema puhkab oma jalgu ja mina muudkui sõidutan teda ühe vaatamisväärsuse juurest teise juurde. Ning näiteks muuseumis oli ratastooliga eriti mugav - istud iga pildi ees ja puurid värvikihte nõndakaua, kui pilt selgeks läheb.
Kohati tekkis mul tunne, et minu pea kohal on katus ja ma märkan vaid inimesi, kes on minuga samas mõõdus. Avastasin, et ratastoolituriste on tegelikult hämmastavalt palju ja nad kõik saatsid mulle vandeseltslaslikke pilke.
Viin kaminasimsil
Viin on parkide linn. Inimesed lesivad, einestavad ja teevad pargimurul tsirkust, perede ja sõpradega. Ning varju pakuvad roosade õieküünaldega kastanid - isegi kastanid on Viinis palju kitšimad kui meil. Ja muidugi on Viinis väga kitšid vanaprouad - selline kübaratega kaduv põlvkond, kes tõuseb hommikul mitu tundi varem, et hakata juukseid föönitama. Aga neist ma juba kirjutasin paari kuu taguses Kohvris.
Kuid kui Müncheni Baier on väga rasvaselt barokne, siis Austria oma on märksa hõrgum ja kalorivabam. Viin on jah selline nipsasjake - paras kaminasimsile panna. Ning kui see koristamise käigus peaks katki kukkuma, siis ei teagi, kumb tunne on tugevam - kas kurbus ilu purunemisest või rõõm, et mõttetust vidinast lahti sai.
Tegelikult oleks ma siis ikka vist kurb. Milline sentimentaalsus!
