Kättemaks ja lunastus
Juhtub ikka, et rahvarevolutsioonid, kui verised need ka pole, vajuvad minevikku ja pealekasvanud nooremad põlvkonnad võivad nende emotsionaalse külje unustada. Viimast aitavad - kui aitavad - elus hoida ja taas visuaalseks kujustada näidend ja film. Sama taotlus ongi Ariel Dorfmannil näidendiga “Surm ja tütarlaps”.
Minu põlvkond mäletab veel 1970. Aastal Tšiilis võimuletulnud Salvador Allendet ning viimase traagilist lõppu. Me aga ei tea üksikasju, mis järgnesid ta kukutamisele Augusto Pinocheti poolt, kuigi viimase üle peetakse kohut tänini. Neist psüühilistest traumadest, mille põhjusteks olid piinamised ja vägistamised, viisteist aastat tagasi kirjutatud Dorfmanni näidend jutustabki.
Niisiis taust on poliitiline, aga mäng sellel pigem individuaal-psühholoogiline ja miks mitte isegi psühhodraama. Nostalgiline retrospektiiv: Paulina (Harriet Toompere) otsib audiovisuaalses tajus (kõnemaneer, lõhnad jne) kinnitust, kas doktor Roberto Miranda (Mait Malmsten ) on ikka ta omaaegne vägistaja? Tegelikult polegi tähtis, kas Miranda on vägistaja, ei, tähtsam on, et kannatanu Paulina saaks oma kunagised elamused veelkord läbi elada, et psühhodraamale omaselt painajatest lahti saada.
Kuidas on lavastaja Unt selle saavutanud? Peab ütlema, et mitte kergelt. Samas aga psühholoogia ja loogika seaduspärasusi arvestades. Minupoolne hüpoteetiline seletus oleks: Paulina tahtis veelkord doktorist vägistajale anduda, et ise seeläbi puhastuda. Psühhotrauma tuleb taas elustada, veelkord läbi mängida, et kirgastudes puhastuda, või vastupidi puhastudes kirgastuda. Sest sisemas pole Paulinale niivõrd tähtis ANDESTAMINE, kuivõrd see, et vägistajast doktor, või doktorist vägistaja, oma patu lunastaks. Doktor keeldub. Miks? Sest ta on mäluelamuslikult mehelikum, ürgselt mehelikum (Urmännlich) ning hakkab vastu ürgnaiselikkusele (Urweiblich). Kõlab mõneti paradoksaalselt, kuid tõepäraselt, inimlikkusest rääkimata. Seda enam, et Paulina mees Gerardo ( Guido Kangur), on kehaliselt ehk jõulisem, mängulaadilt orgaanilisem ( Stasnislavski, Ird), kuid mehena konformist. Seepärast meeldibki Paulinale doktorist Ürgmees (Urmann). Minu taolist hüpoteesi kinnitab see, et Paulina ei suuda ka vägistajat tappa, ja vaatajale jääb teadmatus: oli doktor Miranda vägistaja või ei olnud. Näidendi aspektist polegi see tähtis. Tähtis on see, kuidas vaataja selle dilemmani viia.
Teise kättemaksu viisina sunnib Pauliina oma meest Vägistajat omakorda vägistama. Ka see ei saa teoks, ja Paulinal ei jää muud üle kui tulistada õhku ja autorehvi õhukummi, mis minule mõjus ta oma mehe metafoorina – tühi kott ei püsi püsti.
Näitlejatest. Harriet Toompere mõjus niivõrd iseseisvana, et ma kujutasin ette stseeni lavastamise käigust. Et kui lavastaja Unt ütleb Harrietile: mängi oma eesnime, siis Harriet mängib iseennast. Mängis ta mitmel tasandil, mitmes registris (laul, ümin, tants koguni – kauakestev salapära). Ja see oli loomulik, sest mida ja kuidas pidigi ta mängima hirm-koleda mälupagasiga naist?
Kaks meest – Guido Kangur ja Mait Malmsten – olid Undi kui lavastaja-protagonisti jaoks nagu kaks ABIMINA, kes aitasid Paulinat lavastada. Ma ei ütleks, et nad olid Paulina statistid, ei pigem olid nad lavastaja statistid. Ja ometi tegid nad kõike mida tegid, professionaalselt, kõrgmeisterlikult. Kasvõi ümberkukkunud tooli “püstiajamine”, Undi lemmikvõte ta varasematest lavastustest, kus kaks meest esitavad suurepärase kehakeele dueti (Kaljujärv ja Kütsar Vanemuisest), mis vahel ei haaku tüki kontekstiga.
Ja lõpuks keelepillikvartetist. Lühidalt öeldes: ilma kvartetita oleks kogu lavastus toiminud nagu ilma dirigendita. Nad hoidsid etendust koos, lõid ja pingestasid rütmi kui vaja. Kas nad olid just kui kontrapunkt nagu üks mu naabrist vaataja etenduse lõppedes mainis, ei oska ma (nii semiootiliselt ) hinnata.
Lavastaja kohta lisaks veel niipalju, et see oli Undi viimase viie aasta lavastustest üks psühholoogilisemaid.
“Surm ja tütarlaps”
Ariel Dorfman. Inglise keelest tõlkinud Gunnar Kilgas. Lavastaja Mati Unt. Kostüümikunstnik Jaanus Vahtra. Osades: Paulina Salas – Harriet Toompere, Gerardo Escobar, tema mees, advokaat – Guido Kangur, Roberto Miranda – Mait Malmsten. Meelis Vahari keelpillikvartett.
Esietendus Draamateatris 8. aprillil.
