Niisiis: kaks venda, kunstnikud. Ema, võimukas ja vägev, ihne ja rikas naine, sureb. Matuste ajal selgub, et skulptorist pojal Ottol on perverssevõitu vahekord oma juudist õpipoisi õega, tema naisel aga õpipoisi enesega. Tütar ootab samaaegselt õpipoisilt last ja teeb abordi. Teine vend Edmund flirdib matuste eel, ajal ja järel oma vennanaise ja osalt ka vennatütrega. Kõik ootavad raha. Sõlmitakse eelkokkuleppeid.

Surnud Lydia pärijaks osutub teenija - itaallanna, kellele koos rahaga tekib nägu, välimus ja iseloom. Õpipoisi hull õde läheb kaminast põlema ja sureb, õpipoiss ise sõidab Leningradi, kus on tema tõelised juured. Itaallanna hakkab meeldima teisele, graafikust vennale, ja nad sõidavad koos Itaaliasse. Tulekahju kulud maksab kindlustus. 

Nagu paljuvõitu saab selle 172 lehekülje kohta seda kõike. Loen ja imestan. Mis on saanud Murdochi rahulikust jutustamisest, briti sügavusest, vihjetest ja alltekstist? Mingi unenäoliselt närviline seep.

Kirjastajale ei ole mul ühtegi halba sõna öelda - küllap on hea, et tõlgitakse ka tugeva autori nõrgem teos, ja tõlkija on oma töö teinud Varrakule omaselt heal tasemel. Aga mul on kahju neist kahest pikast õhtust, mis läksid eelpool toodud spoileri koostamiseks.