Tunded tunnelis

Arhitektuurikriitik Aale Kask tunneb topofoobiat tunnelite ees ja taunib kõigi teede viimist üksnes kaubanduskeskusesse.

Tallinna tunnelitest meenub esmalt mulle Balti jaama uue kompleksi rajamisega tekkinud käik, järgmisena marmorplaatidega Vabaduse Väljaku oma  ja jupp Liivalaia tänaval. Metroosüsteemita Tallinnale on tunnelid üsnagi võõraks jäänud ja pigem rõhutavad topofoobiat ega genereeri positiivseid emotsioone, mis kajastub hästi ka tunnelite valmimisjärgsetes rahvasuus levinud nimetustes. Rahvas on ikka meeles pidanud tegijaid ja andnud tunnelitele kõiksugu rahvapäraseid kõlavaid nimesid nagu Unduski urg või Kallioni koobas, mis ehitamise aegu oli ka Šiskina süvend. Nii urg kui koobas viivad meid arhetüüpsete kujutusteni, assotsiatsiooni millegi pimeda ja ebameeldivaga. Urg ja koobas on omamoodi algkujundid, mis viitavad minekule kuhugi, kus on kitsas, pime ja vahest ebamugavgi.

Nõukogudeaegsed tunnelid on kõik sarnase ruumikäsitlusega, kujutades endast jooksvat ruumi, mis Lääne kultuuriruumis levis renessansis galeriidena ja märkis perspektiiviõpetuse vaimustuse kanaliseerimist arhitektuuri. Ida kultuurides ja ka meil populaarsust koguvas feng shui õpetuses välditakse taolist ruumitüüpi, see viivat ära positiivset energiat. Balti jaama tunnelikompleksi loomine oli juba olemuselt destruktiivne, mille nimel lõhuti vanalinna ja Kalamaja ühendanud hoonestus ja tänavavõrk, luues barjääri linnaruumi. Rongiliikluse kasutamise marginaliseerumine on mõjutanud tunneli kasutust vähenemise suunas; samuti pole õnnestunud kaubandustegevuse arendamine ega reklaamide ülespanek tunneliruumis, mõlemad praktikad on pälvinud tunnelikasutajate ebasoosiva suhtumise. Hoopis paremini on viimasel kümnendil läinud Vabaduse Väljaku tunnelil, kuhu poekeste näol on sotsiaalsust ja turvatunnet lisandunud, kõnelemata sulguvatest ja avanevatest klaasustest, mis suisa kutsuvad vihmasel päeval sisenema.  

Tallinna uusim tunnel Kaubamaja ristmikul on aga märksa labürintlikuma struktuuriga, erinedes oluliselt eelkäijatest. Halvast orienteerumisest, infosüsteemide puudumisest ja häirivast intiimsest distantsist treppidel oli palju juttu tunneli avamise järel. Psühholoogia seisukohalt on tegu distantsi liigiga, kus tungitakse inimese privaatsfääri ja soodustatakse seeläbi kriminogeensust. Tunneli valmimise järel rõhuti momendile, et tegu on veel pooliku ehitisega, millele lisanduvad veel bussiterminaal ja kaubanduskeskus.

Küllaltki omanäoline diagonaalliikumine nimetatud ristmikul likvideeriti ettekäändel, et autode liiklustingimusi on vaja parandada. Kaasaegsele linnaplaneerimisele mitte omaselt suunati autode asemel maa-alla inimesed, kuigi normaalne olnuks vastupidine lähenemine. Tänaseks on ainult tunnelile ülesehitatud süsteemi rikutud ja kaks ülekäiku on tagasi, need, mis viivad mõistagi kaubanduskeskusse. Kui nüüd tagasi mõelda pudistatud ja katkendlikele infoviitadele maa-aluses tunnelis, siis jääb üle vaid järeldada, et vahest on see taotluslik ja esmane funktsioon ongi juhatada inimesed kaubanduskeskusesse tarbima.  

Vanasti viisid kõik teed Rooma, keskajal linna dominandini, mis oli reeglina kirik, tänapäeval peavad viima kõik teed kaubanduskeskusesse. Tundub, et selle nimel on rajatud, õigemini taastatud spetsiaalsed ülekäigud, muutes osaliselt mõttetuks tunneli ja vähendades jalakäijate galerii (loe: tänavaruumis sillaaluse) sisukust sellel suunal. Seevastu Viru keskusesse mitte suundujad peavad ikka läbima tunneli ja on seega sunnitud osa saama megastruktuurist, mis mõjub irooniliselt, kuna nende liikumissuunad pole arendajatele nii olulised kui šoppajate omad.

Ingmar Muusikus

 Tunnel maapeal ja maa-all: visuaalselt ja emotsionaalselt rikkutud keskkond.