Your mailbox is over limit
Kui sul on mõni muusikainstrument ja mikrofon ning oskus riputada
enda salvestatud palad mp3-dena või mõnes teises formaadis
interneti üles, on sinu võimalikuks kuulajaskonnaks kõik
meie planeedi inimesed, kellel on ligipääs internetile ja arvutis
helikaart.
Niimoodi on kerge ja samas äärmiselt keeruline leida endale
kuulajaid ilma, et sinu taga töötaks plaadikompanii ja võimas
PR-masin. Asi on selles, et sarnaseid muusikuid, kes netti lugusid üles
sokutavad, on nagu kuuljaidki samuti miljoneid. Ja nii võidki
tühjalt lootma jääda, et tooniandev osa globaalsest
kuulajaskonnast selle mp3-ohtruse seast just sinu laulu üles leiab. Ja
omakeskis hitiks keerutaks. Sellest meeletust failidemassist on väga raske
esile kerkida ja nõnda ei ole veel registreeritud ainsatki
rahvusvahelist interneti lööklaulu. Neti teel populaarsust kogunud
Arabian Prince on kuulus pigem läikiva välimuse ja kodulehekülje
libedate tekstide, kui mõne loo pärast. Danger Mouse albumit “The
Grey Album”, mis miksis kokku räppar Jay-Z riimid (plaadilt “The Black
Album) ning The Beatlesi muusika (plaadilt “The White Album”) laaditi
internetist arvutisse esimese nädalaga küll miljon korda, kuid
teosele oli promo teinud uudised meedias ja ega Jay-Z ning biitlid just
vähetuntud pole.
Kõik – edu ja kuulsus - on võimalik aga lokaalselt.
Väiksemas seltskonnas. Ning siin räägib just Eesti kasuks meie
põhiline emahäda: Eesti on nii väike. Suurepärane, et on
väike!, peaks hüüdma arvutiga moosekant kuskil alevis, sest just
see tilluke kuulajate ring loob soodsa pinnase selleks, et sinust nimi
lööks staarina särama.
Võtame näiteks tänavuse fenomeni Ants Laidami.
Juhuslikult oli see üks minu sõber, kes saatis möödunud
sügisel kümnekonnale sõbrale meili Laidami kodulehekülje
aadressiga ja tungiva soovitusega kuulata sealt lugu “Sport, sport, sport” B>.
Need kümmekond sõpra saatsid Laidami neti-aadressi meili
või MSN-i teel omakorda edasi. Nädala pärast jõudis
Ants Laidami muusika ringiga uuesti minuni, kui keegi promos muusikut toimetuse
üldmeilil.
Järgneva kuu sees laekus Laidamit meilboxi korduvalt ka kaugematelt
tuttavatelt. Ning suvel kohtasin siin-seal inimesi, kes olid Laidami loomingut
alla laadinud, kõrvetanud lugusid CD-Rile ja soovisid plaati mõne
pikale veninud peo käigus kräunutada. Kõigil olid sõnad
peas! Ja tänaseks ületab ajalehtedes juba uudisekünnise kui Ants
Laidamit tülitavad häkkerid või mõned muud jamad.
Laidam on nüüd täht. Kurioosne, aga ikkagi täht.
Sarnaseid edulugusid, kui nii võib öelda, on Eestis veel.
Näiteks ansambel The Hanging Brothers, kes eksisteerib vaid siiski
küll netiküljena ja pole kunagi muusikat teinud. Näiteks
räppar MC Wimpel ja tema surematu “Botased kuluvad”.
Näiteks Alo ja Tanel, kes kohkusid ka ise tuulest, mille nende
sõpradele tuttavatele meilitud hip-hop-tükk “Milvi”
interneti kaudu alla sai.
Muide just hip-hop on zhanr, mis koormab Eesti servereid kõige
mahukamal määral. Põhjuseks lihtsalt ammu teada
tõsiasi, et hip-hop on praegu Eesti noorsoo seas kõige
elujõulisem muusika – janust publikut, nii läbilöönud,
kui veel koduskatsetavaid räppareid ning produtsente leiab selles nurgas
kõige rohkem. Ning läbilöögiks piisab siin
sõnarelvast – oluline on, et sinu riimid vapustaks ja ehmataks
kuulajaskonda arvutite taga. Kuulake näiteks kuidas 12-aastane
räpp-artist 30 Cent tulistab riime “Õppealajuhataja
põlema paneks ma / Aga mingi Herakles pole ma, et kõiki peksta
saan” oma laulus “Kool” (
href="http://www.mp3.ee/?CatID=48&action=artist&AID=911"
target=_blank>www.mp3.ee/?CatID=48&action=artist&AID=911 ).
Ja vapustamisvõime puudutab veel ühte interneti-hiti
tähtsat omadust. Mida rohkem sinu muusikapala erineb kõrvadele
harjumuspärasest normist, seda parem. Seda suurem on võimalus, et
keegi netist sinu loo leidnud selle sõprade ja tuttavate
hämmastamiseks edasi saadab. Kohmakas, ebaprofessionaalne, naerma-ajav,
läbinisti Tee-Seda-Ise-hõnguga, pigem muusika kui sellise
imitatsioon, kui päris muusika, viib artisti kaugemale - rohkemate
kontaktideni - kui üks korralikult vormistatud või kiiksuta lugu.
Normaalse kvaliteediga nö päris laul ei huvita siin kedagi.
Laidami puhul oli tõhus roll veel sellel, et tema lugude kuulamine pluss
kodulehekülje tekstid mõjusid kui salajane weebimikrofon – no nagu
on olemas weebikaamera – ühe inimesse ajju, ellu ning privaatsesse
maailma. Mängu tulid audiovuajeristlikult kalduvused. Reality-music,
ehk?
Kodukootud saundiga muusika teeb momendil omamoodi võidukäiku
terves maailmas. Eriti just folk- ja indie-ringkondades on hinnas muusika, mis
oleks justkui salvestatud kellegi köögis, vannitoas või
verandal, kõige primitiivsema salvestamistehnikaga. Devendra Banhart,
The Moldy Peaches, The White Stripes on vaid mõned artistid, kes otsinud
“autentset” ja moodsa tehnika poolt peegelsiledaks lihvimata saundi.
Tegelikult võib kogu eelneva jutu mp3-tähtedele vajalikust “nii-
halb-et-on-juba-hea”/”nii-naljakas-et-on-juba-fantastiline”-omadusest maha
tõmmata tänu ühele nimele. See on Chalice.
Ka Chalice’i looming levis muusikainimeste seas esialgu mp3-failidena, kuid
mainet niitis ta just seetõttu, et tüübi muusika oli neetult
hea. Mõistagi ka neetult omapärane ning mp3-dest haisu nosplisse
saanud plaadifirma Umblu hakkas noort artisti taga otsima. Ta leiti ja tema
möödunud aastal ilmunud debüütalbumi valisid aasta plaadiks
nii Arteri kui Areeni popkriitikud ning Eesti Muusikaauhindadel noppis Chalice
lausa kolm auhinda. Niisiis: netti riputatud laul võib sind Eestis viia
ka kõige kõvemasse seltskonda.
Eesti internet, kui lubate, kubiseb muusikast. Professionaalsest ja
kodukootust. Seal on õudusi ja on pärle. Nende kogumise ja
arhiveerimisega peaks tegelema kas Rahvusraamatukogu, Tartu Ülikooli
Raamatukogu muusikaosakond või Teatri- ja muusikamuuseum. Et talletuks
esimese mp3-põlvkonna – või millise primitiivse zhanrina meid 100
aasta pärast ka ei kutsuta – helilooming. Kõige selle kõrval
peaks Eesti Kirjandusmuuseum kindlasti looma üksuse, kes koguks noorte
räpparite tekste.
See on kõige ehtsam rahvakultuur. Käsitsi tehtud rahvalooming.
Muusika, mille taolist laekub ilmselt kilode kaupa Eurovisiooni eelvoorudesse.
Muusika, millega on õnn kohtuda raadiojaamade muusikatoimetajatel.
Muusika, mida ainsana julges mängida Raadio 2 legendaarne saade Eesti
Edekabel.
Muusika, mis levib nagu netihuumor. Muusika, mille eest üheksal juhul
kümnest ei ole te vast nõus oma raha välja käima.
Järgnevalt kõige paremad ja kõige halvimad, huvitavamad
ja kurioossemad mp3-laulud ja uued artistid, kes on viimase kuu jooksul
toimetuse meilikastidest läbi jooksnud. Võib-olla on nende seas
tulevane superstaar, võib-olla Laidami masti marginaalsus,
võib-olla katkeb nende tähelend siin samal leheküljel.
Waterboy “Reklaam reklaami otsas”
Vanakooli kõlinaga rütmipõhi. Minimalistlikud ja
futuristlikud sündikäigu nagu The Neptunesil. Riimid pole pahad.
Refrään on veidi, kuid meeldivalt kohmakas ja eriliselt nakatav.
Sõnum vapustavalt iseenesestmõistetav. “Reklaam reklaami otsas”
on potentsiaalne megahitt iga reklaamibüroo suvepäevadel.
Uus hip-hop-staar? Võimalik. Kadrina räppar Waterboy kuulub ka aleviku rühmitusse Kadrina Võttegrupp, kus
ta on näitleja, webmaster ja enamiku filmiideede autor.
Elektric Leo “Isa Tuli Koju”
Ühemehebänd Elektric Leo Valgast on üpris tüüpiline
süldipeo lavajõud multifunktsionaalse süntesaatoriga
(rütmimasin, “pasunad”, bassid kõik ühes masinas). Mis teeb
Elektric Leo eriliseks on tema ekstraordinaarselt funky artistinimi ja
kähe lauluhääl ning harjumuspärasesse repertuaari (“Bad
Moon Rising”, “Dilaila”, “Vildist Kybar” etc) kuuluv cover Metro Luminal
melanhoolsest klassikust “Isa tuli koju”. Leo versioon on aeglane
leonhard-cohenlik koostantsu-lugu, mida ilmestavad mõned valed noodid ja
valed duurid.
Kuula:
target=_blank>www.hot.ee/elektricleo/mp3%20.html. Paraku on seal
üleval ainult lühikesed jupid.
Light In Darkness “Kaugele Ära”
Tähelepanu futumehed! Valgamaal, Hargla külas juba aastal 1994
loodud Light In Darkness (liider Sulo Hermlin, Karol Kolk ja “kaks
püüdlikku naishinge”) pajatab koduleheküljel, et nende “muusika
sobib nii tantsuks kui ka kohvi, kookide ja hea vestluse juurde mittemillekski
kohustavaks taustamuusikaks”. Nende futulikku ja hi-energy-kübemetega
omaloomingus kummitavad pubisse-vangistatud Sparks, Soft Cell, New Order.
”Kaugele Ära” on Hargla Darknessi kõige rahvalikum pala, milles
solist kutsub sugestiivselt nootide vahel roomates ”maale, kus pole veel /
keegi käind”. Ansambli kasutuses on hämmastav kogus tehnikat,
muuhulgas ka ”munakujuline löökriist”.
Bänd kogus kuulsust juba R2 programmi Eesti Edekabel aegadel.
Kuula: www.zone.ee/ansambel_lind/
Unistaja “Õnnemaa”
Tehnikamagister Martin Jaanus, artistinimega Unistaja alustas muusikaloomist
“1996. aastast, mil sai soetatud endale mahakantud juppidest 486SX, mille
taktisagedus oli 40MHz ja kõvaketast umbes 80 mega”. Selline on siis
infoajastu “esimene kitarr”. Unistaja muusika on dreamy, üdini
sentimentaalne ja romantiline diskobiit. Ta laulab armastusest, armastusest ja
armastusest. Lauluhäälega, mis kuuluks justkui Onu Bellale, kui
sellelt maha võtta enesekindlus ja irooniasäde. “Õnnemaa” on
vaid üks kümnetest ja kümnetest Unistaja paladest, mis tal
koduleheküljel üleval ja mis kõik mõjuvad pärast
jõhkrat tööpäeva kesknärvisüsteemi massaazhina.
Hingepalsamina. Unistaja võib Ants Laidamilt mp3-kuninga kroonilt
ära kahmata. Ka Unistaja maitses esimest menu juba raadiosaates Eesti
Edekabel.
Kuula: www.dcc.ttu.ee/martin/unistaja/laulud/
Medni Tammsaar “Elutee”
Artistist Medni Tammsaare kohta pole teada suurt midagi peale selle, et tema
helijäljed on üles võetud Tartus tegutsevas Neumann
Stuudiotes. Lugu “Elutee” toob kuulates silme ette aga pikkade tugevate
juustega segaverelise, suupilli ja truu kitarriga kauboi, kes on kuivades
preeriates nii mõndagi kogenud. Medni vokaalis hõõgub
räsitud macho kui ta laulab: “Hommikul, kui silmad avan /
Mõtlen, et tõusma pean / Kuidagi ei saa ma voodist välja /
Kuid siis ennast istukile ajan” ja venitab seejärel üle
inimvõimete piiri: “Eluteeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeee”
Kuula: www.neumannstuudio.ee/files/index.php?leht=17&keel=1 .
Paraku jälle lühike katkend, ent annab alust arvata märksa
enamat.
Kollane “Oma elu”
Kollane on Risto Harjumaalt. Ta sai ühel päeval kitarri, hakkas
lihtsalt harjutama ja nüüd on nii mõnigi lugu välja
tulnud, nagu ta teatab. Kollase tekstides on pungilikku julma huumorit.
Samuti on küünilisust muusikas, mis on indielikku olekuga uje vokaal
pluss kitarri plõnnimine. Loos “Oma elu” soovitab Kollane “Kui
sõber on hädas, siis jookse minema / Elu eest, elu eest, elu eest,
elu eest!”. Viimased uudised artisti koduleheküljel annavad aga
mõista, et Kollane on mehitumas viieliikmeliseks indie-ansambliks.
Üksipäini, alasti oma kitarriga, kahtlustame, jõuaks Kollane
kaugemale.
Kuula: www.punkar.pri.ee/kollane/plaat.htm
Bad Apples “Be Afraid Of El Bobo”
Inimesed, kes ei taha osata laulda, pille mängida ega neid
häälestada, kes ei ole kunagi korralikus stuudios olnud, aga nende
peas kumisevad rõõmsad ja lihtsakoelised väiksed laulud.
Super. Täpselt nagu mõned aastad tagasi ilma teinud New Yorgi
avangard lo-fi weird folk duo Moldy Peaches! Krägisevate kitarridega Bad
Applesi tuumikuks on Hernes ja Jarmo, kelle kodustuudios on laulmas käinud
ridamisi erinevaid naisvokaliste. Bänd esines hiljuti ka Von
Krahlis, underground-rock-sündmusel Teenage Kicks.
Kuula:
target=_blank>www.mp3.ee/?action=artist&AID=830
võiwww.zone.ee/badapples/
Cazpar “Streets” / “Elurada”
Cazpar on hip-hop-produtsent ja MC. Loos “Streets” kirjeldab noor mees
mõtlikukstegeva sotsiaalkommentaarina julma elu tänavatel: keegi
ähvardab Cazparit noaga, ta teeb kallaletungija kahjutuks hoopidega
näkku ja “balls”-idesse. Diktsioonist on raske aru saada, kas Cazpar
räpib eesti, inglise või ungari keeles. Teine kättesaadav
Cazpari lugu “Elurada” on maiuspala kõigile luulest elutarkusi
noosivatele süvenejatele.
