Sealjuures saab inglise video viidata tervelt 30 aasta vanusele ajaloole, kui aastal 1975 toimus Londoni Serpentine Gallery ‘s The Video Show festival. Toonane sündmus on maamärgiks järglaskonna tegevuse määratlemisel.

Meie vaatenurgast võiks olla huvitav võrrelda Inglise nüüdisaegset videokunsti Eesti omaga. Esitada mõningaid küsimusi. Ajalooline taust ja selle pikkus on erinev. Inglise kunst on alati olnud “rahvusvaheline”, siinne on saanud selleks suures osas viimasel 15. aastal. Kui palju üksteisest erinetakse? Tehniliselt mitte väga. Võib-olla üksikute teemade ja suhtumiste poolest. Ja sedagi tinglikult. Hulluse, normaalsuse, initsiatsiooni, tarbimiskultuuri, filmimõjulise video näited ja vormid on leidnud tee ka siinsesse videokunsti.

Ja seetõttu on kogu video muutunud publikuhuvi seisukohalt igavaks. Nii mujal kui Eestis. Seda ilmestas rahvatühi näituse avamine. Perfektne projektsiooniinstallatsioon ei kutsu, eriti kui video pikkuseks 45 minutit. Näituseruum kui läbijalutusruum pole ajaliste meediumidega kohanenud.

Siiski, istudes ja süüvides, võib sattuda mõjuvatele ja nutikatele projektidele, isegi elamusi saada. Teiste puhul tõdeda, et videol on teatav roll ja funktsioon kultuuris, mida muud meediumid ei täida. Ja videokunstis pole küsimus. Video on “väljavõtmisvahend”, ekstraheerimise instrument, läbi mille püütakse sõelale sotsiaalse anomaalia või erakordsuse kullaterad. See on ilmne töös “An Introduction to Folk Archive”. Briti erinevate paikade rahvapeod ja väikeste gruppide kohalikud rituaalid olid kollektsioneeritud rahvakunstina. 

Mittenähtava maailma väljatoomine on ilmne Mark Leckley töös  “Fiorucci made me hardcore”, kus on kollektsioneeritud 70ndate subkultuurse tantsumaneeriga klubivaateid, mida autor ei olevat kunagi näinud. Video läbi koondatakse leitud materjal ajastu dokumendiks.

Paul Rooney kaks tööd, üks klubi riietehoidja ja teine galerii assitendi ehk valvuri laul on kindlalt edukas kaup videokunsti tavamassis. Videod garanteerivad muige banaalsete tegelaste tunnete lauluesituste kaudu, mis on kruvitud pateetilisteks ja filosofeerivateks. Seeriat võiks täiendada kuraatori või muuseumidirektori laulukesega. Ühtlasi õpetlik retsept meelt lahutava ja publiku populaarsust saavutava kunsti jaoks – sobimatute realiteetide sidumine.

Torsten Lauschmanni “Let’s Kiosk” on videokunstniku reisipäevik. Kohaks eksootiline Jaapan. Ma liigitaks selle harjutustööde kategooriasse, kuigi autori lähenemine filmile on heas mõttes avangardilippu kõrgel kandev (lugedes kataloogi). Praegusel ajal kui TV reisi-reality-show’d on saavutanud reisimist-dekonstrueeriva pöörase taseme happening-reisidega, tundub videokunstnike muumaa eksootika sekkumatu nautlemine põhjendamatult vaoshoituna. Mis ei tähenda provokatsiooninõuet. Mark Titchneri “Artists are cowards” on järjekordselt kunstnike mässu allakäiku tõdev ja selle raamaturiiulisse paigutumist tõdev. Kas maksab kunstnikke seepärast argpüksideks nimetada, et nende mäss etableerub või ühiskonna lubatuse muutuvad piirid nende vastupanu alla neelavad?

Oliver Payne ja Nick Relphi “Mixtape” ning Volker Eichelmanni ja Roland Rusti  “After All” väärivad nautimist, kuna evivad sissetõmbetoimet, mis on hea kunsti tunnus. Luke Fowleri dokumentaalfilm pakub mõtteainet, kuid vajab kommentaare. Filmi endana näituseruumis raske pähkel.

Nõustun näituse annotatsiooniga, et "Electric Earth" uurib telesaadete, muusikavideote ja filmi esitlusviiside ristumisi kaasaegses videokunstis. Kindlasti ka väikese kino ja video kui mittenähtava sotsiaalse realiteedi arhiveerimisvahendi võimalusi.

Inglise videonäitus "Electric Earth" Rotermanni soolalaos, avatud 8. maini.