Kõik sujus kenasti kuni 1975. aasta alguseni, kui Krikmann kuulis LR toimetusest, et selle numbri kohale on kerkinud väike pilveke. "Pilveke paisus kiiresti, muutus pahaendeliselt mustaks ning siis hakkas tuld ja tõrva sadama," meenutab Krikmann.

Vanasõnad läksid paberihunti

Kära vanasõnaraamatu ümber oli tõepoolest üllatav, sest karm tsensuurikomitee Glavlit polnud käsikirja mingeid parandusi teinud ega ka nõudnud mõne vanasõna väljajätmist. Trükiloaga ei olnud seega raskusi ja jaanuaris 1975 oli "Laustud sõna lagub" juba trükitud. Toimetusse saabusid isegi ettenähtud eksemplarid.

Välk lõi sisse 30. jaanuaril, kui Glavlit pani raamatule ilmumiskeelu. "Äkki aga keelati numbri trükikojast väljasaatmine. Põhjus: teoses leidub ebatsensuurseid sõnu - ja mitte just vähe," räägib LR toonane peatoimetaja Jüri Ojamaa. Krikmanni sõnul heideti ette sedagi, et materjal oli esitatud liiga teaduslikult ja väljaande kasvatav väärtus oli küsitav.

Ojamaa andmetel oli kriitika tulnud otse Moskvast. Moskvaga aga ei vaielda ja nii otsustati keskkomitees, et kogu 25 000 eksemplari suurune tiraaž hävitatakse. Siiski jäid mõned raamatud alles. "Trükitöölised olid seda numbrit linna peal või tuttavate seas hõlma alt müünud, nii et mingi piiratud arv eksemplare vist rahva sekka jõudis," teab Ojamaa.

Vanasõnaraamatu asemel said Loomingu Raamatukogu tellijad Vsevolod Ivanovi "Niidermaad", mis kibekähku valmis trükiti. "Laustud sõna lagub" koostanud Krikmanni ei karistanud keegi, talle maksti välja kogu lubatud honorar, veidi üle 400 rubla.

Aja jooksul selgus ka vanasõnaraamatu ärakeelamise tõeline põhjus, mida peavad võimalikuks nii Ojamaa kui ka Krikmann. "Minu tööl ja selles leiduvail vanasõnadel polnudki kogu looga midagi pistmist, vaid numbri keelustamise ainuke tegelik põhjus oli selle lõpul leiduv Loomingu Raamatukogu seniste numbrite koondbibliograafia," selgitab Krikmann. Nimelt olid seal selleks hetkeks juba "mustad" nimed nagu Aleksandr Solženitsõn, Anatoli Kuznetsov jt. Kui koondnimestik uuesti ilmus, neid nimesid sealt enam ei leia.

Krikmann siiski veidi kahtleb selles hüpoteesis. Ta on püüdnud omal käel "Laustud sõna lagub" keelamise ja hävitamise tagamaid välja selgitada, kuid ilma erilise eduta. "Kõik vajusid põõsasse ja keeldusid rääkimast. Olid puu otsas, kui pauk käis," võtab Krikmann kokku.

Kunstist eemaldati poogen

Kummalisel kombel juhtus selsamal aastal veel teinegi samasugune skandaal, seekord almanahhiga Kunst. Almanahhi toimetaja oli Sirje Helme, praegune KUMU direktor. "Enne trükki läks makett Glavlitti, kõik oli korras ja saime trükiloa," meenutab Helme.

See Kunsti number sisaldas mitu kirjutist ja hulga illustratsioone ida kultuuri kohta, autoriteks Linnart Mäll, Tõnis Vint ja Ain Raitviir. "O lin ülikoolist tulnud, tugevate idamõjudega. Tõnis tundis asja vastu loomulikku huvi. Käsitlesime teemat laiemalt, mitte ainult idamüstikat. Tulemuseks oli suurepärane number," räägib Helme.

Septembris 1975 oli Kunst nr 48/2 valmis trükitud. Siis aga helistati Glavlitist ootamatult: ilmumisluba almanahhile ei anta. Toimetaja Helme sõnul põhjustas ilmumiskeelu eelkõige Vindi artikkel "Kuldne lill. Tantra. Tao". Õnn oli, et kogu tiraaž ei läinud hävitamisele. Kuid trükikoda sai juurde hulga käsitööd, 2000 eksemplaril tuli Glavliti käsul pool poognat välja võtta ja uuega asendada. Nimelt trükiti see ringi, nüüd aga ilma Vindi artikli ja osa illustratsioonideta. Pärast seda ümbertegemist sai almanahh lõpuks ka ilmumisloa.

Tule kõige ja kõigi eest võttis enda peale kirjastuse Kunst direktor August Luur. Ta kutsuti partei keskkomiteesse vaibale ja tehti patuoinaks. "Meie direktor sai peapesu, ta oli parteilane. Mina mitte, kuna ei olnud komparteis. Iga kord, kui mind välja kutsuti, lubasin ümber kasvada. Millises suunas, seda keegi ei teadnud," meenutab Helme.

Selle numbri pärast käis ka Helme keskkomitees mingi daami juures aru andmas. "Oli üks suur lobisemine, väga emalik suhe, et niisugust asja teha ei tohi. Olin just ülikooli lõpetanud, tähtsust ja julgust täis ning ei võtnud seda südamesse. Pigem tundus kõik koomiline."

Näib, et 1975. aasta oli mõneti erakordne. Hävitati vanasõnade raamat ning lõiguti almanahhi Kunst. Vähemasti Kunsti toimetanud Helme ei mäleta midagi nii drastilist ei enne ega pärast seda. "See oli äärmine juhtum, et kogu tiraaž ära lõhuti. Suuri pahandusi oli varemgi, näiteks kui Kunsti kaanel ilmus Malevitši must ruut. Aga isegi siis ei trükitud kaant ringi." Tavaliselt tsenseeris Glavlit kõik mittesobiva juba enne trükkiminekut välja. Pole võimatu, et ka Kunsti puhul tuli käsk otse Moskvast, nagu see juhtus raamatuga "Laustud sõna lagub". Kas Kommunistliku partei 25. kongressi eelne aasta oli eriline nõukogulikkuse näitamise aasta? Või keerati kruvisid ENSV 35. aastapäeva puhul?

Tsensuur juba Pätsi ajal

Trükiseid ei hävitatud sugugi ainult nõukogude ajal, seda tehti ka Eesti Vabariigis. Kui vene ajal toimis tsensuur avalikkuse eest varjatult, siis Konstantin Pätsi - Johan Laidoneri võimuaastatel, nn vaikival ajastul, oli see avalik. Riigi Teatajas 1938 avaldatud Kaitseseisukorra seadus lubas konfiskeerida ja hävitada trükiseid, kui need sisaldasid lugupidamatuse avaldust Eesti riigi ja rahvuse, kehtiva demokraatliku riigikorra, presidendi, valitsuse jt vastu. Erinevus vene ajaga oli siiski olemas - vaikival ajal ajakirju või raamatuid enne trükkiminekut ei tsenseeritud.

Kevadel 1935 asutatud ajakirja Tänapäev kiusati võimude poolt korduvalt, kuna see oli Tallinnaga opositsioonis oleva Tartu vastasrinde häälekandja. Oktoobris 1936 käskis siseminister Kaarel Eenpalu panna Tänapäeva ilmumise seisma, kuni kaitseseisukord kestab. Otsuse põhjustasid ajakirja oktoobrinumbris avaldatud kirjutised, mis sisaldasid "sihilikku lugupidamatust Vabariigi Valitsuse tegevuse vastu ja Vabariigi Valitsuse tegevuse pahatahtlikku hindamist ning arvustamist". Üks niisuguseid pahatahtlikke artikleid oli Jänkimehe (Evald Tammlaan) "Ajakirjaniku kõne", kus kriipsutati puna se joonega alla read: "Kas te usute, et määruste ja sundkorraldustega saab sundida lahja lehma andma rohkem või paremat piima?"

Eenpalu andis käsu kahjulik ajakirjanumber konfiskeerida. Paraku jäi ta hiljaks, sest Tänapäev oli juba müüki paisatud. 2500eksemplarisest tiraažist õnnestus politseil konfiskeerida 716 eksemplari.

Järgmine rünnak Tänapäeva vastu toimus juba 1938. aasta märtsis. Eenpalu pani taas ajakirja ilmumise seisma ning andis käsu märtsinumbrid ära korjata. Põhjenduseks toodi, et Tänapäeva "sisu nii kirjutistes kui kujutistes on Eesti sise- kui ka välisvahekordade käsitamise poolest järsus vastuolus perioodiliste trükitoodete kohta kehtiva sundmääruse eeskirjadega". Ja taas jäädi hiljaks, sest toimetus oli jõudnud ajakirja juba välja saata. Kuid nüüd jäeti ilmumiskeeld väljaandja Noor-Eesti Kirjastuse palvekirjadele vaatamata jõusse. Kirjastus ei vandunud alla ja jätkas ajakirja väljaandmist. Tellijate koju jõudsid nüüd Tänapäeva asemel albumid Künnipäev, Jüripäev, Jaanipäev ja 7me magaja päev.

Ilmumisloa sai Tänapäev tagasi 1939. aasta jaanuaris, aga seda mitte kauaks. Oktoobris käskis siseminister Richard Veermaa taas ajakirja ilmumise seisma panna ning värske numbri konfiskeerida ja hävitada. Põhjus ikka sama - riigivõimu halvustamine. Lisaks sellele veel Eesti Vabariigiga "sõbralikes suhetes seisvate riikide" haavamine. Halvustaja oli muidugi Jaan Tõnisson, kellelt ilmus ajakirjas lühilugu "Perspektiiv pilvedesse". Ei meeldinud ka Ivar Paulsoni epigrammid, mis kajastasid Venemaa ja Saksamaa "pulmi".

Seekord sai politsei kätte numbri kogu tiraaži. Ja novembri algul saabus Politseivalitsusele akt siseministri otsuse täitmise kohta. "Mina, Ev. Kink, Tartu linna 2. politseijaoskonna konstaabel hävitasin põletamise teel Kastani tän. 38 asuvas keskkütte ahjus ajakirja Tänapäeva nr. 8 1939. a. 2508 eksemplari ja 14 praakeksemplari."

Tõnissoni pärast ahju

Tänapäev ei olnud ainuke ajakiri, mida võimud karmilt nuhtlesid. Veelgi suuremat vastukaja pälvis ajakirja Akadeemia materdamine detsembris 1938. Tegemist oli Jaan Tõnissoni 70. sünnipäeva erinumbriga, kus ilmus mitu Tõnissonile pühendatud kirjutist.

Jõululaupäeval käskis siseminister Veermaa veel trükikojas oleva numbri kogu tiraaži arestida. Toompeal oli kutsunud esile viha Oskar Männi artikkel "Jaan Tõnisson perioodil 1934-1938", mis sisaldas "praeguse valitsemiskorra vastaseid põhimõtteid ja arvustusi". 30. detsembril otsustas siseminister Akadeemia kinni panna ja kahjuliku numbri hävitada.

Jaanuaris kandis kohalik politseikomissari asetäitja Kondrat Liivrand ette: "Hävitasin ära ärapõletamise teel konfiskeerimisele ja hävitamisele määratud ajakirja Akadeemia nr. 8 1938. a. valmis ja pooleli olevad eksemplarid, üksikud poognad ja kaaned."

Tartu haritlaskonnas levisid kuuldused, et Männi artikkel oli rohkem ettekääne. Akadeemiale tehti ära põhjusel, et "ega ikka riiki kahest otsast valitseda saa ja Tartu vaim tuleb purustada, sest üks Tartu ei tee veel midagi ära".

Jaanuaris 1939 õnnestus Akadeemia ilmumisluba siiski tagasi saada. Oskar Männil aga oli oma artikli pärast p alju sekeldusi poliitilises politseis. 21. jaanuaril otsustas Politseitalituse direktor Mändi karistada tuhandekroonise rahatrahviga või 60päevase arestiga, mis ei olnud just väike nahutamine. Pärast siseministrile palvekirja saatmist see karistus siiski tühistati.

Omaaegse propagandisti Andrus Roolahe väitel päästis Männi karistusest tema akadeemiline kuuluvus. "Oskar Mänd tuli peaminister Kaarel Eenpalu juurde ja palus teda sisekaitseülema otsus tühistada. Pärast sõbralikku noomituskõnet (mõlemad olid ju EÜSi vilistlased) otsustas Eenpalu karistuse elluviimise määramata ajaks edasi lükata." Nii ei saadud ilma trükisõna suukorvistamiseta hakkama ei eesti ega vene ajal. Ja ega pole praegugi vähe neid, kes rõõmuga asuksid vastalist kirjasõna lõikuma, tükeldama ja põletama.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid