Surmaiha kohtub Zelluloosis asauvas galeriis popkultuuriga, ütleb Eero Epner.

Loetud nädalad tagasi seisid Eesti Kunstiakadeemia ees neli operatiivautot, päästeameti sõiduk ning kiirabi. Iseenesest tavalise vaatepildi muudab märkimisväärseks see, et butaanikonteiner, mille pärast kohale sõidetud, on alates eelmises neljapäevast kopeeritud Vaal Galerii ruumidesse, kus ohtlikust õõva sisendavast objektist on saanud hunnitu nauding.

Metallikunstnikud (Tõnis Berg, Risto Tali, Bruno Lillemets, Argo Männik) on ruumi täitnud relvadega, mis erinevad otsustavalt äsjalõppenud Kunstihoone galeriis näha olnud Meeland Sepa robustsetest surmaiha torkivatest konstruktsioonidest või Mati Karmini meremiinidest tehtud mööbliesemetest, mis sisenesid tarbimiskogemusse. Relvameistrid teevad siin pigem guns'n'roses-tüüpi objekte, mille suhe vägivallaga on mänglevalt nautlev, pigem edevalt masohhistlik kui vägivaldselt sadistlik. Siin monteeritakse relvadelt igasugune praktiline funktsioon ning psühhoanalüütilise atribuutikaga arhetüüpides kaevamise asemel tehakse üks “esteetiline laks”, nagu Andres Lõo tabavalt on märkinud. Nii erinetakse mõneti rahvusvaheliselt silmatorkavast kunstipraktikast, kus relvade muutmine kunstiteosteks kannab endas sageli patsifistlikke sõnumeid ning tõukub vahetust sõjakogemusest, tõustes nii pigem angazheeritud meediasündmuseks kui millekski enamaks.

Näituse “Allusioonid jõule” autoreid pole huvitanud isiklikest mälukaevudest vägivalla-kogemuse väljakaevamine või kollektiivsesse mällu talletunud hirmuloo peegeldamine – nende allikad toituvad pigem popkultuuri sellest osast, mille ainsaks sooviks on eesmärgitu nauding ise, kohustuste ja funktsioonidetalõbu.

Mõnuobjektide kõrval, mis rõhuvad eelkõige visuaalsetele kvaliteetidele ning skulpturaalsete vormide vallutamisele, kasutab Argo Männik teistsuguseid strateegiaid. Relvad, mis inimkultuuris on muutunud sageli mõttetu vägivalla sünonüümiks, tõlgitakse siin tagasi nende algtähenduseni. Hiigelsuured laest allarippuvad astlad tungivad ruumi ning relvade fašistlik iseloom tühistatakse robustse, ent mõjuva käeliigutusega. Argikogemusest nihkutakse müüdi poole, kultuurist looduse poole. Relvadelt võetakse nende võimuatribuutiline tähendus ja jõudu manifesteeriv traditsioon ning Markovi jalga tungivast mürginõelast saab looduslik kaitserefleks. Vägivald, mida kasutatakse enesekaitseks, ei kanna endas enam mingisuguseid võimuiha toitvaid huve.

Andres Lõo teeb vastavatud näitusega mitu jõulist kannapööret ümber oma telje. Pealiskaudsel silmitsemisel toimub otsustav ümberpaiknemine kunstniku positsioonides – Tallinna underground-scene'i ühele silmapaistvamale tüübile (glamuursemale, väidavad mõned kohe), poogitakse Vaalas esinemisega juurde teatud instutsionaalne tähendus, Lõo justkui nihkuks võetud marginaali-positsioonilt kunstimaailma südamiku poole. Ent see on vaid tähtsusetu pealiskiht ning soovil teha põhjapanevaid järeldusi “kontrakultuuri” etableerumisest lõigatakse Lõo puhul jalad alt. Registrite vahetus käib liialt loomulikult ning autori sõnul on enda määratlemine toimunud pigem väliste hinnangute skaalal. “Endalegi üllatuseks avastasin, et see, mis ma teen, kuulub siis undergroundi.”

Lõo, kes peamiselt on tuntud ansambli “Luarvik Luravik” trummarina, kuulub otsapidi 1970ndate avangardi kogemusse, manifesteerides helide, pildi ja visuaalkunsti sünergia loomuomasust. Tema loomingu põhikude on olnud rõhutatult nappide vahenditega teostatud ning igasugusest raamistatud plaanipärasusest loobuv. Nelikümmend aastat pärast Warholit uurib Lõo taas staariteemat, kuid tema kaste on tunduvalt iroonilisem ja elegantsem, pigem tühistav kui upitav. “Allusioonid jõule” jätkab Lõo seniste minimalistlike aktsioonide rida (meenutagem “Jüri Arrakut”), olles küll loobunud mitut varasemat aktsiooni läbinud pseudonüümist “A nagu Alfa”, mis andis neile teatud märgispetsiifilise iseloomu. Käesolev igasugusest dekoorist vabastatud Tegu on tembitud kaasaegse dändi omamaailmaga, neelates märksõnu “kiirus”, “jõud”, “mootor” ... Mõne aasta eest sündinud idee kasutas toona vaid autot kui Lõo jaoks vägagi tähenduslikku kultuurielementi, ent loetud kuud tagasi sai kogu projekt uue võnke, kui galeriisse otsustati veeretada politseivärvides masin.

“Allusioonid jõule” tõmbab endasse nii võimufetišismi absoluutse nullpunktini jahutatud vaatlust kui jõudemonstratsiooni muutumist elegantselt dekadentlikuks. Proletaarse revolutsiooni või vasakpoolse võimuaparaadi kukutamise asemel vajutab Lõo semiootilise tasalülituse nupule, rõhutades korduvalt igasugust soovimatust “teha avaldusi” või “midagi öelda”. Silmus Autori kaelas pigistab hurmavalt, iha-masin on loodud. Keset galeriid võimuvaakumisse asetatuna muutub politseiauto allusioone ning ihasid tootvaks pidurdamatuks masinaks ehk – tsiteerides klassikuid - “ihaldatakse ikka seda, mis on vastupidine tegelikele huvidele”. Võim, mis istub summutatud sireenidega politseiauto esiistmel, on miski, mida korraga kardetakse ja mida kirglikult armastatakse. Fašism kui absoluutne võimuiha muutub Lõo aktsioonis popkultuuri osaks, riivatuks teoks, mis pigem käivitab meie ihasid kui püüab meeli ravida.  

Helimustrid, mis katavad galeriiseinu ning paisutavad ruumi, loovad situatsiooni, ühekordse ja lõpetatud. Ja see situatsioon ütleb: “Kui ma kuulen sõna “iha”, haarab mu käsi revolvri järele.” Protestikunsti kabuurid on selleks ajaks juba tühjad.