Moegurmaanide õhtusöök Estonias
SuperNoova kiirgab nagu jäämäe veepealne tipp. Prožektoritesäras serveeritakse korra aastas meediale ja moehuvilistele kohaliku moekunsti vaatemängulisem osa. Ütleme nii, et SuperNooval näidatav ei mõjuta kuigivõrd tänavatel kantavat või kohalikus moetööstuses toodetavat, kuid selle parimad palad toidavad hinge ja unistusi. SuperNoova on eelkõige hõrk vaatemäng ja pillav mängumõnu. Kuid see pole vaid noorte loojate muretu tulevärk, vaid paraku ka võidujooks. Selles viimases võib ju olla skeptiline – kuidas ikkagi võrrelda omavahel, kumb on maitsvam: kas mandariin või apelsin? Keegi nutikam rääkis üritusejärgses öös midagi "universaalse ilu tabamisest". Võib-olla see ei olegi rumal mõte – puhast ilu näitasid sellisel juhul SuperNoova 2006 võitjad Maarja Siim ja Aldo Järvsoo.
Et SuperNoova on eelkõige moekunsti avangardsema ja loovama osa triumf, siis mul olid mõningad kahtlused selle ürituse liigse pidulikkuse suhtes. Miks ei võiks see Estonia Kontserdisaali asemel toimuda hoopis mõnes palju äkilisemas kohas – tehasehoones, botaanikaaias või autoparklas? Et kogu üritus ise oleks märksa rajum ja krambivabam, võib-olla kõlaks siis üldine atmosfäär palju paremini ka laval näidatava moeloominguga kokku. Kuid Estonias istudes joonistus kõik üsna puhtalt välja – selleks, et eristuda ERKI Moeshow’ demokraatlikust pöörasusest ja olla tõsiseltvõetav žüriisse kutsutud välismaiste moekorüfeede jaoks, püüab SuperNoova olla lihtsalt väga šikk. Selline üsna ülbe, väga rikas ja vastupandamatult ilus ERKI Moeshow’ noorem õde, kelle kosimise pärast teevad igal aastal 20 disainerit taas oma elu parimad kollektsioonid. Igal juhul on ülioluline, et Eestis toimub moeüritus, kus on rammusad auhinnad ja nii mõnestki kohalelennutatud moespetsist võib saada sild eesti moetalendi ning moemetropolide vahel
Üks SuperNoova tähendab tegelikult vähemalt kolme vaheaegadega eraldatud täiesti eriilmelist üritust. Esiteks näitavad oma moevisioone noored, kel parasjagu põhikool käsil. Kui tavaliselt virisetakse siin, et kõik on kuidagi liiga praktiline ja utilitaarne, siis selles patus selleaastaseid finaliste ei saa süüdistada. Kuid samas ei eristunud üldisest värvide ja materjalide kaleidoskoobist ka uhkeid sooloartiste või tõeliselt originaalseid ideevälgatusi. Kui teha mingid üldistused kõigi kümne põhjal, siis tundub noori hullutavat eelkõige ökoloogiline mõtteviis ja tarbimisiroonia – konkurentsituks lemmikmaterjaliks on paber!
Teine, kindlasti kõige oodatum osa SuperNoovast on kümne vanema kategooria finalisti kollektsioonide näitamine. Hoolimata suurtest ootustest ei pidanud saalisistujad pettuma – kõik kümme olid tasemel. Ilma igasuguste mööndusteta. Ja kolmas, ehk kõige kramplikum osa, on eurovisioonilik punktilugemine. Kole-julm, aga õiglane. Siin sõelutakse välja laureaadid, kes riisuvad koore.
Kõige elutervem oleks ehk võtta kogu seda spektaaklit kui Eesti moekunsti iga-aastast PR-üritust. Jah, see 70 000 krooni, mis laiali jaotatakse, on küll soliidne summa, kuid see on kõigest aastas korra toimuv ilutulestik – tegelikult on Eesti moe jaoks oluline inimene. See, kes julgeb soetada endale midagi ka väljastpoolt kaubamaju ja kiirmoekette. Sellised moekunsti tarbijad annavad noortele loojatele julgustavaid auhindu aasta läbi.
