Marguerite Duras"'Armuke"'

Lolita-lugusid tunneb kirjandusmaailm rohkelt, kuid Marguerite Duras' (1914-1996) intiimne meenutus oma teismelise-ea esimesest kirglikust kiindumusest on esitatud läbi vanema mehe voodisse pugenud tüdruku silmade. Ja taoline avameelsus nõuab isegi seitsmekümneselt (just nii vanalt võttis daam 1920tel Indo-Hiinas, tänases Vietnamis, kogetu ülestähendamise ette) ilmselt suurt eneseületamist. Raamat võitis 1984. aastal kohe Prantsusmaa tähtsaima Goncourt'i kirjanduspreemia, kümmekond aastat hiljem väntas Jean-Jaques Annaud raamatu põhjal ka samanimelise filmi.
"Ma pole iial kirjutanud, uskudes kirjutavat, ma pole iial armastanud, uskudes armastavat, ma pole iial teinud muud, kui oodanud kinnise ukse ees." (lk 25), ütleb Duras "Armukeses" retrospektiivselt oma elule otsa vaadates.

Duras, kes kirjutas enam kui 40 romaani ja lavastas ka tosinkond filmi ning teatrilavastust, meediumist ei hoolinud, sest sõna ise on olnud tema kõige truum armuke. Tema teksti tuleb kuulata. Sest see vestleb lugejaga palju vahetumal moel, kui mõni sajanditagune lihvitud lausega klassikateos, kus teemaks samasugune, noore ebaküpse ja uudishimuliku naise ning vanema mehe masohhistlik suhe.

Duras' armastusekontseptsioon on viltu, tulenes see siis isa puudumisest, maniakaal-depressiivsest emakujust, või üleelusuurusest kiindumusest oma nooremasse venda, ei tea. "Armukese" teemaderingis on ühevõrra olulised elu ehk nauding aga ka surm ehk teadlikukssaamine surematuse illusoorsusest. Duras' viis end elupeegli ees halastamatule lahti riietada ning armutult iga väikest detaili, märki aja pöördumatust kulgemisest, uurida ja lahata, on valus, aga see valu võlub.