Brahmsiga teenib täitsa korraliku kopika
Kell on üks öösel, kui samal päeval komplekteeritud instrumentaalansambel (kaks viiulit ja tuuba) koguneb koorijuht Raul Talmari köögis proovi tegema. Üht viiulit mängib Talmar ise, teist Kaido Välja, Tallinna kammerorkestri hinnatud interpreet. Tuubaga on kohale kutsutud Piirivalveorkestri tuubamees, Nukuteatri nukuinsener Urmas Soosalu.
Talmari koerad Kribu ja Pätu on sisse võtnud valveasendi laua all, sest ninad neid ei peta – muu hea hulgas on laual Selveri pasteet!
Niisiis. Mis peavad olema lood, mis Tallinna vanalinnas mängides hea kassa sisse toovad? Kui lähenevad Soome turistid, tuleks esitada midagi Raimonds Paulsi varamust. ("Milion milion milion aalõh roz," laulab Talmar.) Ja muidugi mõista “Saaremaa valss” ja mõni Soome rahvalik tantsuviis.
Rootsi turistidele ei teeks paha meenutada seitsmekümnendaid. (“Money money” proovitakse köögilaua taga kõigepealt ära.)
Mida sakslastele? Talmar tsiteerib siinkohal tuttavat, kes a) põeb joomatõve ja b) ükskõik missugust pillimeest nähes nõudlikult uurib: “Aga kas “Läänemere lained” mängid välja?”
“Läänemere lained” pannakse kavasse.
Kaido Välja saabub proovi otse kontserdilt Tallinna raekojast ja lülitab kavva Johann Sebastian Bachi viiulikontserdi D-moll, Pachelbeli kaanoni, Brahmsi "Hällilaulu" ja Monti tšaardaši.
Proov sujub igati libedalt, sest viiulimäng on Kribu ja Pätu kõrvadele veel igati kuulatav. Aga kui Urmas Soosalu oma tuuba välja võtab ja sellega paar mahlast törtsu teeb, suunduvad koerad rutakalt tagumisse tuppa. Ja Talmar läheb kikivarvul teisele korrusele vaatama, ega naine üles ei ärganud. Muidugi ärkas.
***
Publiku ette astutakse järgmisel päeval vanalinnas Vene ja Pikal tänaval.
Jaapani tädi, kes saabub väga lühikeste sammudega ja kellele on kingad ilmselgelt liiga suured, on esimene, kes bändi ees seisatab ja ma usun, et mitte ebamugavate kingade pärast.
Pärast Brahmsi hällilaulu tõttab viiulikasti juurde tüse prillidega leedi, kampsun ümber tagumiku seotud, viskab kamaluga münte (kõla järgi kümnesendiseid) ja kaob.
Kerekas härra, püksitagumik vaevalt pool meetrit maapinnast kõrgemal, hoiab kaamerat pea kohal ja valib üht kaadrit täpselt nii kaua, kui kulub jooksupolka esitamiseks esimesest taktist viimaseni välja.
Sarmikas kollaste pükstega daam hoiab õnnest särades tillukest münti näpu vahel ja vehib sellega rootsi polka taktis Talmari nina all ja viskab kasti. Pärast ilmneb, et väljaminek, mille ta endale lubas, oli üks Läti santiim.
Raadiotöötaja Tarmo Tiisler, staažikas rahvatantsija Leigarite ridadest, annetab viis krooni ja nõuab neli tagasi. Trio ei näe võimalust Tiislerile vastu tulla, aga raadiomees jääb etteastet edasi vaatama, ja nii palju kui mina asjast aru sain, mõnuga.
Vahepeal astub punasinivalge mütsiga eelkooliealine meesisik sihiteadlikult pillimeeste ette. Ta suleb viiulikasti, milles on raha, ja kavatseb selle kaenlasse võtta ja ära minna. Tal soovitatakse oma plaan ümber mõelda ja ta mõtleb ka.
“Hyvä, Raul!” karjub keegi publiku hulgast.
Hüüdjaid on veel. Keegi hõiskab: "Vot eto dlja dušõ!" Ja allakirjutanu kui ansambli promootor ja ellukutsuja võtab endale kohustuse esineda spontaanse üleskutsega “Mängi "Ema südant"!”. Ka selleks ollakse valmis.
Kui Kaido Välja viiulikast on paberrahasid täis, otsustatakse et tuleks teha ka veidi “ekstreemi”, ja ansambel sätib ennast sisse Balti jaama tunnelis.
Kui duuba oma bassid lahti lööb, on kogu madal tunnel mürtsu täis, ja viiulid panevad Kaido ja Rauli käes viimase välja. Ühel hetkel ei tea ma täpselt, kas see judin, mis üle selja käib, on jahedusest (siin kisub tuul) või mitte. Inimesed seisatavad, neil on silmis pidulik helk. Valgete lokkis peadega vanaldased leedid (ühel roosa jakk, teisel beež) õõtsutavad ennast “Isamaja” taktis pühalikult paremale ja vasakule. Need, kes siinset seltskonda paremini tunnevad, need märkavad, et kolm paljulugenud välimusega isikut, kes siin tunnelis iga päev pillimänguga elatist teenivad, hiililivad mornilt oma teed. Ja siis tuleb maruline “Läti polka” ja kõige lõpuks Monti tšaardaš ja üks vanaldastest leedidest hammustab meeleliigutuses huult.
Ja ongi läbi, head asja palju ei saa.
Võtame otsad kokku.
Kolm pillimeest teenisid kahe tunniga 360 krooni. Pluss Kalevi šokolaad (Metsapähkli). Üks Postimees ja üks Linnaleht pealegi. Selles eest saab isegi midagi mõistlikumat kui piisa viina.
