Ettore Sottsass: itaalia disaini sünonüüm
Umbes kuu aega tagasi mõtisklesin pikemalt selle üle, keda tahaksin intervjueerida maailmakuulsatest disaineritest. Kui Philippe Starck tundus olevat liialt mainstream ja üle ekspluateeritud, siis “ajaloolises perspektiivis” näis mulle olulisem pöörduda postmodernismi isakese Ettore Sottsassi poole. Üllataval kombel vastas Sottsass Assotciati aadressile saadetud mailile üsna pea vanameister ise, kes kirjutas, et ta annab meelsasti intervjuu.
Mille pärast on siiski Ettore Sottsass pääsenud kõikidesse disainiajaloo ülevaadetesse ning tema töid on iga rikkama disainimuuseumi kollektsioonis? Saanud audoktoriks ning hunnikute viisi preemiaid? Esiteks võib teda võib pidada üheks tähtsaimaks kontorisisustuse ning –elektroonika uuendajaks 1950-1960ndatel. Näiteks kavandas ta Olivietti esimese toa suurese arvuti Elea 9003 (1959) ja samale firmale toona rabavana mõjunud punase kaasaskantava kirjutusmasina Valentine (1969), mis haakus popstiiliga. 1970ndatel oli Sottsass osaline tolle aja Itaalia ühes radikaalseimas disainerite-arhitektide rühmitises Alchimia, kuhu kuulusid veel näiteks ka Alessandro Mendini, Andrea Branzi. Nagu nimigi ütleb, tegeleti seal ajastuomaselt “alkeemiaga” ja banaalsusega, pideva tõlgendamise, sõnastamise ja otsingutega.1980ndate alul tüdis kiiresti teiseneva mõttemaailma ning käekirjaga Sottsass Alchimiast ja asutas oma noorte kolleegidega uue grupeeringu Memphis (viide Bob Dylani laulule, Vana-Egiptusele ja Elvise kodulinnale), kuhu kuulusid Marco Zanini, Aldo Cibic, Matteo Thun jt. Memphise päevilt on pärit kuulsad sikksakilised laminaadimustrid, “dekonstrueeritud” mööbliesemed nagu raamaturiiulid Carlton ja Casablanca. raamaturiiulid 1980 asutas ta Sottsass ka oma disainistuudio, mis tegutseb väga edukalt tänaseni. Lisaks kujundamisega on Sottsass ise alati väga palju tegelenud disaini mõtestamisega. Üks poeetilisemaid avaldusi pärineb 1981 aastast: “Ma ei mõista, miks püramiidid on paremad kui Birma õlgedest onnid. Ma ei saa aru, miks presidendi kõned on paremad kui öine armusosin toas. …Nii pean möönma, et iganemine teeb minu jaoks elu magusaks?”
Kõrvalseisjana on siiski üsna raske aru saada, miks just Milaanost on kujunenud Itaalia disainipealinn. Miks mitte pole selleks saanud sellised kuulsad kunstilinnad nagu Firenze või Rooma? Kas lihtsalt seepärast, et Milaano on oluline tööstuslinn või valitseb siin eriline disainisõbralik atmosfäär? Sottsass arvab, et just seetõttu, et Milaanos ja selle lähedusesse on koondunud itaalia kaubandus ja tööstus. Enne II maailmasõda midagi sellist polnud. Toona oli piirkonda koondunud peamiselt rasketööstus. Valmistati autosid, ronge, sõjatehnikat. “Disaini üle ainult diskuteeriti. Seda põhiliselt rahvusvahelise teabe põhjal, eriti oluline oli just Saksamaa ja Bauhaus. Niisiis oli arutelu väga idealistlik ja seda pidasid peamiselt arhitektid, kes olid selle aja põhilised intellektuaalid, ja mõned kunstikriitikud. Niisiis oli Milaano põhiliselt tööstuslinn võrreldes Firemze ja Roomaga, kus praegugi väga vähe tootmist. Samas algabki tõeline arutelu disaini üle siis kui sul on tööstus. Kui sul pole tööstus, siis millest siin rääkida.” (Kui õieti see Eesti kohta käib, mõtlen.) “Ükskord saadeti mind Bombeisse tudengeid õpetama, kuid ma ei teadnud, mida neile rääkida, kuna nad ei olnud enne elektroonikaga kokku puutunud. Oli kummaline õpetada disaini kohas, kus see tähendas ainult jalgratta või metallist haiglavoodi kujundamist.”
Sottsass võtab otsad kokku: “Itaalias oli palju aastaid disain unistus, lootus või teoreetiline arutelu.” See oli justkui baasiks või aluseks, mille peale on nüüd rajatud esimene korrus.
Kuidas suudab Sottsass siiski päev päeva järel midagi uut disainida? Kas see, et inimesest saab klassik juba eluajal, on motivatsiooniks või pigem koormaks kaelas?
Väsinud silmadega erk vanahärra mõtleb natuke ja lausub: “See on pigem teoreetiline paratamatus. Oled ajaloolane ja sul on üks kindel seisukoht Vana-Kreeka kohta. Kui uurides aga tuleb välja uusi tõsiasju, siis saad aru, et esmast ideed tuleb muuta. Niisiis on tegemist pigem intellektuaalne kurioosumi, mitte kogupildiga. Miks me disainime? Kas tööstuse jaoks või inimeste tarbeks või tahame muuta tehiskeskkonda? Ma pean ennast teoreetiliseks disaineriks, mitte tööstusdisaineriks.
Kas see tähendab, et teooria aitab Sottsassil pigem oma töid selgitada või on rohkem inspiratsiooni allikaks? “Ma olen arhitekt. Tunnen vastutust nende asjade pärast, mida saab kasutada. Kunst on midagi, mida saab vaadata. Vaatad maali, vaatad skulptuuri. Kui aga kavandad toa, siis kasutad seda oma kehaga. Igal sekundil saad aru, et sinu keha on teatud kohas. Arhitektuuris tajud temperatuuri, valgust, tunnetad teisi inimesi, kes ruumi kasutavad. Tajud oma naist, sa kakled temaga, armatsed temaga; sa tunned oma lapsi, keda sa mõistad ; sul on koer. See pole lihtsalt koht, see on koht, kus mängid oma komöödiat. Kodu pole muuseum. Muuseumis jalutad mööda koridore, näed maale, kuid sa ainult vaatad neid.”
Sottsass teeb väga selge jaotuse: “Pean väga erinevaks disaini ja tööstusdisaini. Kujundus on minu arvates väga iidne inimlik vajadus. Juba eelajaloolisel perioodil pani tüdruk endale võru kaela – ta disainis iseend. Iga päev kui paned endale rohelise jaki ja punase pluusi, siis kujundad ennast. Tööstusdisain on hoopis midagi muud. Kujundad tooteid. Kui kavandad tooteid, siis sa pead neid ka maha müüma. Oma jakki sa ei pea maha müüma. Aga kui sa toodad jakke, siis tuleb neid ka müüa. Peab olema koht, kus neid hoida, kus neid müüa jne. Ja kõige olulisem, pead veenma teisi inimesi, et jakke läheb vaja.”
Kuidas tundub, et nimi “Sottsass” ei tähenda mõnikord mitte ainult eseme autori nime, vaid on rohkem nagu kuulus bränd? See tähendab, et ükskõik mis toode kannab Sotsassi nime, olgu see siis hambahari, kapp, muster või maja, ja ükskõik kas see on vormilt õnnestunud või mitte, on see a priori menukas?
“Mingis mõttes on küll nii. Mingitel hetkedel elan koos kahe Sottsassiga. Sottsass olen ma ise. Eraldiseisev Sottsass. See, kes läheb poolpaljana voodisse; mõtleb, mida homme teha jne. Kuidas midagi disainida, kas teha asi roheline või punane. Teine Sottsass on see, keda inimesed disainivad. Näiteks ajakirjanikud. Mõnikord on see situatsioon natuke ebamugav. Igas ühes on ju veidi nartsissismi, ainult kogus on erinev. Kui mu girlfriend ütleb, et “oi kui ilusa asja sa tegid!”, siis on mu nartsissism rahuldatud. Aga kui aga vabariigi president andis mulle auhinna, siis see eriti ei rõõmustanud.
Sottsass on olnud mitmete disainerite põlvkondade jaoks suureks autoriteediks. Kas klassikul on ka endal olnud märkimisväärseid eeskujusid? “ ma ei sa rääkida otseselt inspiratsioonist. Kui olin väike poiss, elasin mägedes. Mul oli väga ebaintellektuaalne elu. Kogu mu elu oli aistinguline: temperatuur, värvid. Lilled lõhnavad, lilled närtsivad, vesi on külm, vesi on soe. Ma ei mõtelnud väga palju, ma elasin pigem nagu loom.” Hiljem on Sottsassi huvitanud iidne kultuur nende “sünnifaasis” ehk siis primitiivses ajajärgus. “Olen püüdnud alati olla kursis eluga, eksistentsiga. Seepärast olen huvitunud alati värvidest, erinevatest tekstuurist, materjalidest; esemete kaalust, mida kavandan (mahulises mõttes). Nii olen ma intellektuaalne küll, aga veidi teistmoodi kui tavaliselt mõeldakse. Mu aju jälgib väga lihtsaid asju selle asemel, et minna keerukat teed pidi.”
Oma isa kohta räägib Sottsass, et Ettore vanem oli käsitöölise moodi arhitekt. “Sellel ajal oli ettekujutus arhitektuurist teistsugune. Ta tegeles I maailmasõjas hävinud väikeste mägikülade taastamisega.” Sealsetest majadest mäletab juunior väikeseid tubasid, tunda temperatuuri kõikumist, erinevaid lõhnasid, väikesed aknad kontrollisid täpselt päevavalgust jne. “Mul lähevad korda väikesed dimensioonid. Need on seotud iseenda keha, mitte rahva kohaloluga.” Isa toetusest hoolimata oli Ettore juunioril peale sõda raske tööd hankida, kuna tööstus oli hävinud ja pere oli vaesunud. Ometi tuli edu juba 1950ndatel.
Iseenda kavandatud ehitistest Ettore midagi esile tõsta ei oska. “Pean oma elu tervikuks. Kestvaks komöödiaks. Ma ei usu, et seal oleks mingit hierarhiat. On töid, mis on osaliselt minu jaoks huvitavamad, mõned teised on seda jälle vähem. Mõne maja juures on huvitav teha aknaid, teise juures jälle katust.”
Ettorel on ka oma rubriik arhitektuuriajakirjas Domus, mis kannab nimetust “Pilt aknast.”. Iga kuu ilmub seal väikese mõtisklusega suur foto. Sottsass: Tavaliselt pildistan vanade hoonete elemente, rahvalikku arhitektuuri. Pildistan palju seinu, aga ka suhet arhitektuuri ja inimese vahel.
Kuidas tundub tagantjärele, kas pop-disain, mille näiteid võib leida ka Sottsassi enda loomest, oli pigem konsumerismi ja popkultuuri jaatus või pigem selle üle ironiseerimine? “Minu jaoks on pop mingis mõttes anti-intellektuaalne.” Sottsass seletab, et ta koges midagi sellist üsna hiljuti. Nimelt käis ta kodu lähedal asuvas piimapoes, mida peab vanapaar, kus kogu interjöör oli valge ja puhas, aga samas on kokku pandud täiesti erinevaid, omavahel sobimatuid materjale. “Kogu Memphis oli aga täis lingvistlilisi mõistatusi, panna kokku erinevaid materjale, motiive, kaunistusi, millel pole justkui üksteisega mingit tegemist. Näiteks lauala on tavaliselt neli jalga jalga, mis on harilikult kõik ühesugused. Mõtlesin, mis ei võiks olla üks jalg teistsugune, või isegi kaks. Või teha hoopis kõik jalad isesugused.
Samas ei kasuta vanameister Memphise kohta mõistet “postmodernism”. “See on Ameerika probleem, seal otsiti vastet sarnasele arhitektuurile.” Itaalias rohkem kasutatakse ka radikaalse või äärmuslikku arhitektuuri mõistet. “Mulle ei meeldi, kui mu kohta öeldakse kunstnik. Olen arhitekt.”
Aga mis siis Alchimia stiililiselt ometi on? Sottsass arvab, et pigem dadaism. Memphise perioodil tahtsid aga disainerid kujundada kasulikke objekte. Näiteks on raamatutel tavaks riiulitel viltu vajuda. Sottsass mõtles siis, et seepärast peaksidki tema raamatukappidel riiulid ise viltu olema. Vanameister skitseerib minu vihikusse näite. “See muudab kohe ettekujutust raamaturiiulist.”
1970.-1980ndatel kui Sottsass kujundas ümber esemete funktsioone ning otsis arhitektuurist emotsionaalset väärtust, muutusid aina populaarsemaks keskkonna teemad, aga ka vanuritele, lastele, puuetega inimestele disainimine. Sottsass leiab, et temal pole nende valdkondadega mingit pistmist: “On erinevaid elukutseid. Kõik ei ole arstid.” “Lapsi mul endal pole, nii ma lastele ei kavandagi midagi. Mulle nad meeldivad, kuid nad on minust liiga kaugel,” näidates käega oma põlve kõrguse mõttelise pea kohale. “Mõnele maitseb pasta tomatiga, teisele jälle lõvi või ussi liha. Igale elukutsele on lihtne leida moraalset õigustust.” Ta selgitab, et sageli tahetakse, et disainerid oleks ökoloogilisema mõtteviisiga. Sottsass arvab, et see on tegelikult üsna mõttetu tegevus. Palju keskkonnasõbralikum oleks soovitada sõjavägedel loobuda näiteks lennukikandjatest. Mõelgu inimesed, kui palju läheb laeva peal olevatele sõduritele vaja toitu, lennukitel küütust, palju on jäätmeid.
Ka rahvuslikkus on Sottsassile pigem fiktsioon. “See on kaubanduslik nipp. Muidugi kujundab tööstus teatud viisil ka ühiskonda.”
Sottsass ütleb, et tal pole üheseid selgitusi ning tema arvamused on pigem ambivalentsed. Aga elu ongi selline.
“See on nagu seks, mille eesmärk pole reeglina lapsi saada. Ma olen disainer, kes armatseb disainiga lootmata, et sünniks toode.”
Ettore Sottsass
1917 sündinud Innsbruckis, ema austerlanna, isa itaalia arhitekt Ettore Sottsass (vanem)
1939 lõpetab Sottsass Torino Polütehnikumi
1947 asutab Milaanos arhitektuuri- ja disainibüroo
1956 töötab USA-s mõned kuud koos George Nelsoniga; tagasi tulles kavandab Firenzes mööblit Polotronovale
1958 asub disainikonsultandina tööle Olivettisse (kus töötab ligi nelikümmend aastat)
1967 asutas koos Allen Ginsbergiga kirjandusajakirja Planeta Fresco
1976 on üks Milaano disainistuudio Alchimia loojaid
1980 asutab Sottsass Associati (tehakse pms mööblit, hooneid, ruumikujundust)
1981 loob kommertsliku disainirühmitise Memphis
