Kullavihm Tallinna kohal

Veebruari keskel 1920, paar nädalat pärast Tartu rahu sõlmimist, saabus Eestisse endine Tartu rahudelegatsiooni liige Isidor Gukovski. Gukovskist sai Nõukogude Venemaa esindaja Eestis, Lääneriikide jaoks oli ta aga ametlikult kooperatiivi Tsentrosojuz esindaja.

Gukovski oli algava suure kullaäri võtmetegelane. “Ta pidi bolševike kulla “puhtaks pesema” ning ostma kokku kõikvõimalikke kaupu, alates heeringatest ja kartulitest kuni vikatite ja kuulipildujateni,” kirjeldab Gukovskit raamatus “Lahtirakendamine” ajaloolane Jaak Valge. Lääs nimelt keeldus Vene kulda vastu võtmast, kuna see oli röövitud. Nii saigi Eestist kulla pesukoda. Venemaa esindusse Tallinnas hakkas voolama kulda, briljante ja väärtasju.

Vene esindus meenutas rohkem hangeldajate kontorit kui saatkonda, kus sebisid osavad juutidest ärimehed Gukovskiga eesotsas (Gukovski oli muuseas endine börsimaakler). Nende Vene diplomaatide kohta ütles Konstantin Päts: “Ega need kellegi diplomaadid pole, need on juudid.”

Juudid või mitte, kuid Venemaal oli raha tarvis. Kuidas Gukovski ja Scheel kokku said, pole teada. Igatahes kohe algusest peale hakkas punaste kulda vahendama teiste hulgas ka Klaus Scheel. “Finantsoperatsioone viiakse läbi kahe pangakontori Scheel & Co ning Pung & Co (tavalised väike-kiskjad) kaudu,” teatas 30. augustil 1920 Väliskaubanduse Rahvakomissariaadi siinne esindaja Georgi Solomon Moskvasse. Pung & Co üks omanikke Mihkel Pung oli 1920. aastal ka Eesti Panga president.

Scheeli käest liikusid läbi üüratud summad, millest annab mingit aimu Tallinn-Haapsalu rahukohtu poolt 1924 tellitud ekspertkomisjoni aruanne (Scheeli süüdistati kuritarvituste toimepanekus kulla vahendamisel; 1923-1926 kestnud protsess Scheeli süüd ei tõestanud.):

12. juuli 1920. “Tsentrosojuz käskis Eesti Panka välja anda G. Scheel & Co pangamajale 1 650 000 rubla kullas, arvates 1 kuldrubla vastavaks 2 Rootsi kroonile.”

19. juuli 1920. “Narkomvnesschtorg palus Scheel & Co-d Eesti Pangast 64 kasti kulda kangides, nominaalväärtuses 5 534 634 rubla 56 kop vastu võtta. Tähendatud 64 kasti kulda saatis Scheel & Co juuli lõpul Stockholmi Enskilda Pangale.”

3. august 1920. “Scheel & Co sai Narkomvnesschtorgi korraldusel Eesti Pangast 58 kasti kulda kangides, üldsummas 906 751 solotnikku, mille tema 6. augustil 1920 Eesti Pangas vahetas kuldrahaks. Vahetuse eest maksis Scheel & Co komisjoni üleüldse 40 500 kuldrubla.” Stockholmis sulatati kuld Valge andmeil ümber ja saadeti edasi Läände juba rootsi kulla nime all. 

Need kullakogused olid tilk meres. Kui palju punaste kulda Scheeli käest täpselt läbi käis, pole võimalik kindlaks teha. Pariisis ilmunud Vene pagulasleht Poslednije Novosti nimetab poolt miljardit, millelt Scheel sai tasu umbes 40 miljonit kuldrubla.

Ajakirjaniku ja ühiskonnategelase Eduard Laamani päeviku järgi oli Scheeli teenistus poole väiksem, 20 miljonit. Vene saatkonna väitel aga teenis Scheel vahendamise pealt legaalselt 28-30 miljonit, illegaalselt 42 miljonit kuldrubla. Võimalik on, et Scheeli teenistus oli ca 30 miljonit. See summa öeldi välja ka Riigikogus vastuseks sotsialistide esitatud arupärimisele. Scheel ise küll väitis, et tegemist on liialdusega.

Kõige suurem röövel

Niisugune rikkuse vool ei saanud olla lõputu. Scheel läks viimaks tülli nii venelaste kui ka rootslastega. Rootsis olnud Scheeli partneriks kullaäris Svenska Enskilda Bankeni direktor Wallenberg. Igatahes Laamani päevikus on kirjas, et Wallenberg ja Scheel läksid tülli “vist Gukovski saagi jagamise pärast”.

Venelased taipasid peagi, et Scheel on ahne kiskja. “Kui ma kohale jõudsin, hinnati kullakange ligi 2500 Rootsi krooni kilo eest. Hind näis mulle vastuvõetamatu ja ma hakkasin kohe tegema järelepärimisi erinevatesse maadesse. Peagi selgus, et see hind on kunstlik: selle lõid oma huvides siin, Revelis, härrased “pankurid” Scheel & Co ja Pung & Co,” kirjutas Solomon 3. septembril.

Oktoobris 1925 märkis Laaman oma päevikusse vestluse ärimeeste Nikolai Vellneri ja Rudolf Renninguga. Nende sõnul käis Tallinnas kullaäri revideerimas Väliskaubanduse Rahvakomissariaadi esindaja Haritonov, mille tulemusel esitas Vene saatkond Scheeli vastu kriminaalsüüdistuse.

Scheelil oli igatahes vesi ahjus, sest Vene saatkond nõudis temalt dokumente. “Vene saatkonna nõudmisel ei anna Scheel nüüd neile ärakirju nende arvetest, kiskuda oma raamatutest lehti välja ja hävitada neid,” rääkisid Vellner ja Renning. Kohtuprotsessi tõttu muutis Scheel pangakontori 1925. aastal aktsiapangaks, sest seda oli raskem revideerida.

Tegelikult ei kartnud Scheel Vene saatkonda, vaid seda, et tema maksupettused tulevad ilmsiks. “Ta on nõus tsiviilprotsessiga, aga mitte kriminaalprotsessiga – viimases on kohtul voli tema raamatuid revideerida,” väitsid Vellner ja Renning. “Igatahes oli pangal, mida varjata ja maksmata jäetud maksude kohta oli kaebusi juba alates 1920. aastast,” kirjutab ka Jaak Valge.

Nagu arvata võib, tuli Scheel igast asjast puhtalt välja. Vene saatkond ei näinud punast krossigi. Eesti riik nõudis Scheelilt tulumaksu lisaks sada miljonit marka – kohus andis siingi õiguse Scheelile. Tema mõjuvõim riigis oli juba liiga suur.

Scheel oskas kullaäriga teenitud rikkused kasumlikult investeerida. Ettevõte ettevõtte järel said tema panga omaks. 14. aprillil 1924 märkis Laaman oma päevikusse ärimeeste arvamuse Klaus Scheelist: “Praegu kõige suurem röövel Eestis.”