Mary W. Shelley: “Frankenstein”;

Arkadi ja Boriss Strugatski: “Miljard aastat enne maailmalõppu”, “Ajastu ahistavad asjad”, “Tigu nõlvakul”, “Hukkunud alpinisti hotell”;

Isaac Asimov: “Igaviku lõpp”, “Kadunud robot”.

Tuleb tunnistada, et üle aegade lemmikraamatut mul polegi, igal raamatul on oma oluline koht minu mälus. Väga harva, kui loen ühte raamatut korraga, kohati tundub endalegi, et olen suurepärane näide kaasaegsest infomaniakist. Aga konstantselt võiks minu raamaturiiulil olla pisut poeesiat ja teoreetikutest ajugeeniusi (William Blake, Rainer Maria Rilke,  Albert Camus, et nimetada mõningaid).

Miks siis just ulmekirjandus?  Kuigi suhtusin science-fiction’isse täieliku eelarvamusega, võtsin siiski, kunagi üheksakümnendate lõpus kohutavalt kuumal suvel suvilasse kaasa hunniku ulmekirjandust. See oli täiesti juhuslik valik Ray Bradbury’lt.

“Marsi kroonikad” oli neist esimene, mille lahti lõin ja sinna lehekülgedele ma ennast unustasin. Isegi lõhnad olid tunda, millegipärast kujutasin siniste silmadega marsielanikele lisaks juurde metallisäbru lõhna… fiktsioon masininimesest? Mine võta kinni… Võib-olla olen lihtsalt tuumasõja ohu ja UFO-ajastu kasvandik. Õnne ja igatsuse maik on nendel raamatutel, või nagu ütleks Camus' absurdiinimene - pole päikest ilma varjuta ja ööd tuleb tundma õppida. See kõik on küll müstifikatsioon, aga piisavalt võluvalt kirjeldatud kujuteldava ja tõelise segu.